Uurimus: Isiksused sajandite sugupuus

Iga inimese sugupuu kuulub talle endale. Kes konkreetsesse sugupuusse kuuluvad - see on Looja valik. Need (vere)sugulased võivad armastada üksteist, aga harva ka vihata, kuid ega sellepärast kedagi neist saa sugupuust välja arvata. Siinjuures sõna millennium on ehk natuke ülepaisutatud, kuid samas oli soov näha oma eellasi ja nende järeltulijaid (üle 80) ajas tagasi kaugemale, so sajandite taha.

Isiksused millenniumi sugupuus, 2018, 22lk.

Oma sugupuud saab uurida eesmärgipäraselt, mittetraditsionaalselt, originaalselt. Originaalsus seisneb selles, et olen traditsioonilise sugupuu nö peapeale keeranud, kusjuures tüves, so nn ürgisana esinen ise. Okste liitekohtades asuvad minu ja väljavalitud isiku kaugemad esivanemad ning sealt ka lahknevad meie ühised veresugulusliinid. Seega esikohal ikkagi ühised esivanemad.

Edasi. Asi on selles, et eestlastel puudub oma aadelkond, kuid neid siniverelisi korvavad meie oma kõrgkultuuri esindajad, haritlased, kirjanikud, kunstnikud, teadlased jt Antud juhul tahangi oma (vere)sugulusliini näha just selliselt, so seostes väljapaistvate isiksustega. Tulevikku silmas pidades on see omamoodi pärand minu lähisugulastele, järglastele, lootuses, et meil Eestis tekib arvutult tugevaid sugupuid, sh omi haritlas-teadlasdünastiaid.

Antud väga piiratud trükiarvuga uurimus  on mõeldud vähestele genealoogiahuvilistele ning üllitis ei jõua vabamüüki, ega ka raamatukogudesse. Põhjuseks ikkagi intiimne teema. 

Vambola Raudsepp

Luca Pacioli - majandusatvestuse teooria isa.

15.-16. sajandil oli Euroopas rakendusmajandusteaduse selgroog majandusarvestuse (raamatupidamise) teooria. Viimase isaks loetakse Luca Paciolit (1447-1517), kes oli multitalent, sh matemaatikaprofessor. Kuna toona oli raamatupidamise rakendusväärtus kõrge, siis õpetati seda distsipliini ka Tartus, so peale Tartu ülikooli loomist. Mitte küll iseseiva distsipliinina, vaid õpetamine kuulus mõne matemaatikaprofessori ülesannete hulka. Viimased kindlasti kasutasid Luca Pacioli poolt väljaantud raamatuid, kuid kes ja millises ulatuses?

Paraku Tartu ülikooli ajaloo alases kirjanduses pole seda seika põhjalikumalt käsitletud, küll aga võiks.

Vambola Raudsepp

Ütelüse'

Võrokõsõ umal maal,
üün kakk ikk raan.

Haani miis küsüs:
kon tan sann,
sis vasta saa;
sann tan saman man.

A sanna takan lump,
kun kunna' umma'.

Arvu es saa':
miä saisat ku tumm,
olõs ku naglutu samm?

Uutmise aig*

Heng täüs õndsust ja tänu -
ku' edimäst kõrda Ta tull' ja tei
    inemise hää's, midä sai.

Taivaesä kõrgõlt näge,
kuis patu seen elämi viil;
    ihu täüs tahtmist ja väg'e.

Tõistkõrda Jeesus tulõ viil -
kõik Maa pääl lõpuni vii.
    Aig parandõda miilt.

Õndsat uutmisõ aigu -
uma Jõulutähe all, 

    suuv'a ristitü praegu!

----------------------

*Uutmise aig - advendiaeg

Jõuluüü viimne palvus

Külä suu veeren mõtsatukk,

tii läbi tihniku - ligane ja räpp.

Pühä hengen, õilus ümberringi,

padrik täüs ku koolu' kurje hengi.

Kõik är' kiileti, a kaiblõmine lubatu,

võõra silmä' seurasivä ku arutu.

Sääl sakõst läbi tull' naabritaat,

pühä õnnist' taivaesält saama.

Meil talotarõ vanast raadiust

jumalasõnna kullõldi Soomõst.

Hardushetkil taat põrandal põlviti,

laulsõ, egät sõnna üten ütli.

Hengerahu pallõsi kodolõ, küläle, -

kiä'  kurja väe läbi kannativa.

Siin õnnist' rahu saadi soomõ kiili;

joba külmäkuul taat kalmulõ viidi.

Vambola Raudsepp,
miildetuletusi 1950ndatest.

Esimuudu inemine ja aig

Ammus' tuu Haanja miis lubjakivve vei,
läts Tiganiku puuti, kos silguleibä sei.
Võro jaamast inemisi viidi ku luumi,
kiä paljo' niist Siberin nälgä kuuli.
           Oll' aig näguripäivi nätä.

Võrokõnõ nüüt ütle kõnõtraadi nummõr,
peräst saa külmäl aol jutõldõ tundõ.
Suur laulumiis Kurõnurmõ silla kotsin,
umal'aol kaugõlt Munamäe torni otsõ.
Sist saa mennä Pühäjõele vai Litsmõtsa,
a Contra üte huugõ õkva Riia liina litsõ.
            Om aig innäst löüdä.

Mi uma võro oppus om pastor Gutslaffi tett,
teedä inemisi siiä tull' ja sist läts.
Lauluesä kiroti innäst siin suurõs,
muist jutõlgi umma Võromaa juurõ.
           Tull' aig rahvas saada.

Saa-ei võrokõnõ tüütä-naljata ellä,
kõik kogonesti umma esimuudu hellä.

Vambola Raudsepp

Kündja kaebus

Tuli kevad, sajune ja hilja, 

ei nüüdki valu, vaev veel põldu põlga.

Jäänd alles salve läinud aasta vilja:

saab ehk katta vana-aasta võlga.

Oli toona poiss, kel kevade tegu,

käis uhkelt, kindlalt ja sirge sai vagu.

Keskpäeva kuulutas kuusiku kägu,

põldki sai naeruse nooruse nägu.

Taas kevad. Adrakurg aeg üles võtta;

vao kõrval vagu, uus vagu, vagu ...

Karge keskpäev õhtusse veel ei tõtta;

kündjal saab loojanguks vakamaa jagu.

Aega mõõdab siin sama kella pendel;

veel vana hobu vapralt vagu tonkab.

Sel kündjal ast ju tönts, rüht küll kindel;

truu peni aastaid adrasammu vonkab.

Kord poiss, kes võitles vabaduse eest:

palk - paar siilu musta mulda omal maal.

Vaid kuuliarm tunnustab võidukat meest;

valu ja mure oma isade maal. 

Peeter ja Gustav Raudseppa meenutades, Lustiveres, 1951. 

Marusoo Paulik

Paul vai Pavlik - üts eestisuust müstik,
avvusamba' prõllagi Vinnen püstün.
       Teräne tsura, muisti kõik pandsõ,
       ku vai'a, ette kandsõ ja üles andsõ.

Om seo pere ja latsõ' üts ilgõ pesä,
aig  Kolõmaalõ saata ja tappa uma esä.
       Oll' Paulik kõrd üts, sai sis tõõsõs,
       sääne miis kipõlt etteotsa tõsõs.

Timäl joba tosin avvurahha rinnan,
läänen ja idangi Paulik korgõn hinnan.
       Kuulsust tuu, ao'lukku lännü:
       miis umast suust - kiä nännü?

Vambola Raudsepp

Sugulusseosed (Paistu liin): Heigo Mirka, Juhan Parts ja Harri Kingo

Minu sugulusseosed nö Paistu liinis on seotud minu vanaema Kadri Kingu-Raudsepp (1877-1916) vanemate Hans Kingu (1982-1913) ja Mari Kingu (1838-1916) järeltulijate kaudu. Nii nagu sugupuus ikkagi on, hargnevad üksikud oksad tüvest üha kaugemale ja kaugemale. Küll aga on minu vanaema Kadri oma vanematele (Hansule ja Marile), so kui tütar kõige lähemal. 

Heigo Mirka

Muusik ja ettevõtja Heigo Mirka (1944) /second cousin/ on Kadri õe (Anu Mirka) poja (Hans Mirka) poeg.

Kadri Kingu-Raudsepp

Taluperenaine Kadri Kingu abiellus Gustav Raudsepaga, kes oli talunik Võrumaal Kärgula mõisapiirkonnas. Gustav Raudsepp mängis keelpille ja kirjutas luuletusi. Mõned luuletused ilmunud paberkandjal, aga ka elektroonilisel kujul nn e-raamatuna peale tema surma ( vt värsikogumik "Kastepärlis mälestus").

Poliitik Juhan Parts (1966) /second cousin once removed/ on Kadri õe (Epp Viira) tütre (Liisa Aruoja) tütre (Helga) poeg.

Ajakirjanik Harri Kingo (1955) /third cousin once removed/ on Kadri onupoja (Hans Kingu) poja-poja-poeg.

Vambola Raudsepp

Vaikusõ aig

Üle pikä ao ma kodotalo tarrõ sai',
sääl kurbdus, tühjüs vasta kai.
Siiä uma tervüse imä jätse maha,
esäl surmani köhä lõppõ' es taha,

Oll' siin karskust, olõ-es rikkust,
latsõkari imä saban - alla meetri pikkust.
Ku linnupoja' lindlivä - tarrõ-vällä ikka,
huuv täüs oll' naaru, hõikit, ikku.

Ku äkki laia ilma kõik sist lätsivä;
vanna' tarrõ väeti esä-imä jätsivä.
Latsilõ taha-es kiäki säänest hätä.
miä mi noorõn elon saimi nätä.

Om õigus nüüt tähtsämp ku tõde:
täkku täüs mõnukirg mölläs ku sõge.
Või vellest saada sullõ su uma sõsar
ja kodolauda tõprast - sarvigõ põdõr.

Miildü-õi mullõ nuu' halõda jutu',
olõ-es täämbägi koskilõ ruttu.
Ummi mõttigõ ütsindä olõ - otsi vaikust,
taha-õi tuppa õõvast võõrast valskust.

Sugulusseosed: Vello Sermat, Laine Roht (Kaika Laine), Aadu Lüüs ja Livia Oras

Vello Sermat (1925-2005)

Psühholoogiadoktor, professor USA-s ja Kanadas Vello Sermat (fift cousin) juured pärinevad Vana-Antsla vallast, Võrumaal. Paikneb minu vanaisa Jaan Pika sugupuus. Minu ja Vello sugulusliinid lahknevad vendade Andres Haini (s 1778) ja Letti Juhani (s 1776) juurest ning ühiseks eellasteks Tatrenko Rein (s 1754?) ja Letti Eva (1757).

Laine Roht (Laas) (1927-2013)

Rahvaravitseja Laine Roht (Laas), tuntud kui Kaika Laine (fourth cousin once removed) juured on Võrumaal, Vana-Antsla valla Kaika külas. Minu ja Laine sugujuured lahknevad venna Markus Sarve (s 1777) ja ta õe Püssa Marda (s 1771) juurest. Teisisõnu, Laine kuulub minu vanaisa Jaan Pika  ema Eva Pikk-Sarve sugulusliini. Kaika Laine on maetud Lüllemäe kalmistule.

Aadu Lüüs (1878-1967) ja Livia Oras (Lüüs) (1909-1986)

Dr med prof Aadu Lüüs (fourth cousin twice removed) juured asuvad Vana-Antsla vallas, Võrumaal. Minu ja Aadu sugulusliinid lahknevad vendade Hinni Reinu (s1773) ja Hinni Samueli (1748) juurest. Aadu Lüüs on maetud Stockholmi Metsakalmistule.

Kirjanik ja tõlkija Livia Oras (Lüüs) (fift cousin once removed) on Aadu Lüüsi tütar. Livia Orase abikaasa oli kirjandusteadlane ja tõlkija Ants Oras (1900-1982).

Vambola Raudsepp.

Pühäjõel

Näet hetki elon imelisi,
ku jõen täüskuu viige hullas';
ku hiien üts nuur inemine,
tõsõ kandlõmängu kullõs'.

Hää hiietsõõri võimas vägi,
kõik valla noorõ' kokku tõi;
külän kõigi meelen Harjumägi
ja udun virveviige Pühäjõgi.

Oll'  aigu ammu' nälgä, ikaldust -
ku veski vihagõ purus lüüdi.
Muistva' latsõgi tuud kakõlust:
iks vesiveski jäi sis süüdü.

Sai Pühäjõele uma palvõkoht,
kos käüvväs loitsman ikka viil.
Om täämbä siin üts tõnõ oht -
kas täüskuu löüd viil kirka vii.

370 aastat lõunaeesti keele grammatikat

Tänavu möödub 370 aastat lõunaeesti keele grammatika sünnist. Niisiis, 1648. aastal ilmus esimene lõunaeesti keele grammatika, mille autoriks  Urvaste kiriku pastor Johann Gutsleff (1610? - 1657). Ta töötas pastorina Urvastes aastatel 1630 - 1656. Hakkas tõlkima Piiblit, kuid töö jäi pooleli (suri katku).

Urvaste kirik

Tänapäeval ilmub võrukeelne ajaleht Uma Leht (toimetaja Jan Rahman). Võru keel areneb ja kaasajastub tänu paljudele asjaosalistele, kuid erilist tähelepanu väärib Evar Saare tegevus.

Vambola Raudsepp

Kooerastes, oktoober 2018.

Sugulusseosed: professor Karl Õiger

"Ma ei ole sugupuud kunagi püüdnud üles joonistada, aga kui oleksin, küllap siis oleksin ka Uue-Antsla  (kust minu isa pärit on) Miku taluni jõudnud". /Vt Karl Õiger ... lk 300/.

Professor Karl Õiger

Tehnikadoktor professor Karl Õiger (1933) /6th cousin/ isapoolsed sugulusjuured ulatuvad Urvaste kihelkonda, Vana-Antsla valda. Minu ja Karli ühised eellased on Hinni Juhan ja Kärige Liisa, kuid sugujuured lahknevad venna-õe Hinni Reinu (1743-1799) ja Hinni Marta (1757-1819) juurest.

Allikad:

 Karl Õiger. Ma tulin tagasi. Trükikoda Printon, 364 lk.
Geni.
Foto internetist.

Vambola Raudsepp.

Sugulusseosed: Helvi Jürisson, Peeter Volkonski ja Kerttu Soans

18., 19., ja veel 20. sajandi alguse pered Urvaste kihelkonnas paistsid silma oma suure lasterikkuse poolest. Seepärast on ka mõistetav, miks tänapäeva inimesed leiavad omavahelisi ühiseid sugujuuri, mis ulatuvad 4., 5. või 6. põlvkonna taha.

Helvi Jürisson

Peeter Volkonski

Kerttu Soans

Kirjanik Helvi Jürisson /1928/ (fifth cousin once removed) ning tema poeg näitleja Peeter Volkonski /1954/ (6th cousin) ja tütar kirjanik Kerttu Soans /1961/ (6th cousin) on oma juurtelt pärit Urvaste kihelkonnast V-Antsla vallast. Nad paiknevad minu ema (Liidia-Adeele Raudsepp) sugupuus ja mulle on nad (Helvi, Peeter, Kerttu) sugulased vastavalt sulgudes toodud terminoloogiale. Meie sugujuured lahknevad Urvaste kihelkonna endiste elanike, õdede Lasokese Tiiu (s 1742) ja Mai (s 1735) juurest.

Allikad: geni; fotod internetist.

Vambola Raudsepp.

Vasarate teadlasdünastia minu sugupuus

Elmar Vasar

Minu sugupuus on med prof Vasarad, kelle juured asuvad Valgamaal Sangaste kihelkonnas Mäekülas järgmiselt: prof Elmar Vasar (1926-2004) on mulle 6th cousin ning tema pojad vastavalt 6th cousin once removed, so Eero Vasar (1954) ja Veiko Vasar (1956-2015). Eero Vasar on Eesti TA akadeemik.

Eero Vasar

Veiko Vasar

Minu ja Vasarate sugujuured lahknevad õdede Ann Hellamiku (1761-...) ja Liis Rusa (1764-1810) juurest. Ann Hellamik oli Ann Raudsepa vanaema ema.

Meie ühised eellased on Tints Kihho (1717?-1787) ning Marret Kihho (1721-...). Med prof Vasarate teadlasdünastiasse kuulub ka vet prof Rudolf Säre, kuid minuga tal otsest sugulusseost (nö vereliini kaudu) ei ole.

Vambola Raudsepp

Vana külakool

Kurenurme kooli õpilased 1950ndatel.

Kurenurme koolihoone 1950ndatel

Kurenurme kool töötas aastatel 1931-2001

                               

                                 Vana külakool

                        On Eesti ärkamisaja juured

                        iga külakooli klassiruumis.

                        Kreutzwald, Koidula, Jakobson -

                        haridustempli südames olid, ja on.

                        Mil kogu maale koolid andsid näo,

                        sai Eesti oma riigi vahval vaimuväel.

                        Vankumatu tahte, lisaks sihi, hoole

                        vormis meisse oma kodu külakool.

                        Ehkki sõjast äng, vaesus, ainsus,

                        meil kallis ikka isamaa vaimsus.

                        Aeg läind, vili salves, raugend jõud,

                        meeles jäädvalt vana kool ja õu.

                        Jõuame kõik rännutee lõppu,

                        meenutuseks vaid väike õppus:

                        tänud! - said sammud õiges suunas,

                        ükski juhus enam seda muuda.

Kurenurmes, sügis 2018. 

Vambola Raudsepp (1956.a. lõpetaja).

Dünastiad sugupuus: hoiakud, vaimsus ja edulugu

Rahvuse/riigi/ühiskonna küpsust iseloomustab teadlas-, haritlas- jt dünastiate olemasolu, ennekõike oma rahvuse seast võrsunud isikutest. Iga inimene on huvitunud just oma sugupuu dünastiatest, nende hoiakutest, vaimsusest ja eduloost, mistõttu võiks sellealaseid kirjutisi rohkem olla.

Minu sugupuus võib rääkida Treffnerite, Hellatite, Arrakute, Puurade ja teistest vanadest, juba väljakujunenud dünastiatest, kuid nüüdisajal on kasvamas ka uusi./1/. Eestis on väga vähe uuritud sugupuid nö dünastiate aspektist, kuid on ka üksikuid väga häid näiteid. Üheks selliseks on Tabade sugupuu, mis hõlmab kümmet põlvkonda ja kus on väljapaistvaid koolmeistreid, teaduste doktoreid, professoreid jt. /2/. Siinjuures ei saa me võistelda baltisakslaste, sh mõisnike sugupuudega, kus sugulusjuured ulatuvad paljude aastasadade taha. Kadestamisväärne seik. Ehkki sõna dünastia kasutamine tundub siin küsitav olevat, leian siiski, et on sobilik.

Sugupõlvedevahelised seosed, mida iseloomustavad ühised väärtused, traditsioonid, pürgimused, eetika, teaberuum vms - kõik see kujundab need inimesed väljapaistvateks isiksusteks, kelle vaimsus saab aluseks erinevateks edulugudeks. Eks näiteid saab tuua igalt erialalt, eluvaldkonnast. Õnneks nad (nn dünastia liikmed) ei ela ajutiste poliitiliste voolude ja hoiakute tõmbetuultes, vaid nende maailmakäsitlus baseerub ajaloo keerdkäikude poolt läbitud tõel.

Eelöeldu lahtimõtestamine aga vajab pikemaid kirjutisi, kuid ilmselt pole aeg meil Eestis selleks veel küps. Samas aga luuleread kinnitavad: "Haritlas-, teadlasdünastiate sünd - see on kestva rahvuse tähetund".

Allikad:
1. Isiksused millenniumi sugupuus. Koostanud Vambola Raudsepp. Käsikiri, 19 lk.
2. Kooraste. Lühimeenutusi möödanikust. Koostanud Vambola Raudsepp. Kooraste Küla Selts MTÜ. Paar, 2017, 126 lk.

Uma kiil

Kaugu Võromaalt kollasi ilma pääl,
imä kiilt olõ-es vai'a sääl.
Vadrasi vinne, soomõ, imedli inglismanni kiilt,
eski elo kävi võõrastõ perrä, noide miilt.

Unõhdi är', saa-es suust sõnnagi;
süä valudi, võrro olõ-es, oll'i õnnõdu.
Imä om lännü, üten võrogi võtsõ.
Oll'i ku lats, kiä midägi otsõ.

Opi kipõlt vahtsõlt, võtsõ Uma Lehe,
kai midä kirotõsõ nu mehe' -
kiäl kallis võro kiil. Miilde tull'i,
arvu saa - kattõ ku pikk uni.

Näet, imä, kõik oll' nii tähtsä ja suur,
olõ-es ma hää lats, ku olli viil nuur.
Kalmu pääl kävi, lillelehe pandsõ,
a imä kiil oll' lännü, miä mul andsõt.


Mõtõlus

Kävi külätiid lats, kiä mõtõli suurõlt,
sääl oll' ta kodo ja esäde juurõ.
Uma maailma uursõ ja puursõ,
kuni är'minekus kasusi suurõs.

Tõistõgõ üten läts kaugõlõ kuuli.
Nüüt tiiä-i, kiä kos eläs, kiä kos kuuli.
Targas saanu ilm, ta muutunu tõsõs,
eski imäkiil uhkõ - kirän ja kõnõn.

Om sis olõmatus õndsus - tühi külä,
sais imäkiil raamatin - putmata ja pühä.
Olõ-i küläkuuli last, kiäl mõtõlus suurõlt,
kiä umakiili tarkust uurnu ja puurnu.


Mõtisklus

Käis külateed laps, kes mõtles suurelt,
seal oli ta kodu ja isade juured.
Oma maailma uuris ja puuris,
kuni äraminekuks kasvas suureks.

Teistega koos läks kaugele kooli,
ei nüüd tea, kes kus elab või olnud.
Targaks saanud ilm, ta muutunud teiseks,
isegi emakeel uhke - kirjas ja kõnes.

On siis olematus õndsus - tühi küla,
seisab emakeel raamatuis - puutumata ja püha.
Ei ole külakooli last, kes mõtleks suurelt,
kes omas keeles tarkust uuriks ja puuriks.

Ajapeegeldus

Elu ajapeeglis kui maise elu peegeldus
jääb Kõiksusse - julmalt, jäägitult, ajatult;
(see on tahtmatult surematuks elatud elu).
On Looja voli, tahe - jälgida, kohelda
Sind ja sugupõlvi, -juurteni välja.

Õigus: olla ajalikult sugupuu tüveks,
et kestaksid millenniumi sugulusseosed.
Aeg variseda põrmu emapuul ja Sinulgi -
kustunud tähe säraks valgusaastate taha,
(kus igavikuks talletatud ajastud ja elu lood).

Tõde: elame Maal oskusteta, surelikena,
(oma tõde tähtsam teadmisest, teadusest)
kuniks saabub paratamatus, ajatus, surematus.
On vaja ülimat mehisust, tarkust,
et vaadata elu kangastust ajapeegelis.

Majandusteadlane Jaan Vainu

Jaan Vainu (13.06.1942 - 21.08.2011)

Jaan Vainu lõpetas Tartu ülikooli 1965. aastal ning 1967. aastal kutsuti ta tööle ülikooli rahanduse ja krediidi kateedrisse vanemõpetajaks. Töötas majandusteaduskonnas vanemõpetaja, dotsendina (1977.a) ning majandusküberneetika kateedri juhatajana (1986-1988), kuid lahkus ülikoolist 1.09.1992 ja siirdus tööle Tallinnasse. Oli seal audiitor ja pearevident (1992-1994), Sisekaitseakadeemia professor (1995-1999) ja lõpuks TTÜ majandusteaduskonna vanemteadur (1999-2011). (Vt ka Valner Krinal ...).

Jaan Vainu kaitses majandusteaduste kandidaadi kraadi 1972. aastal, juhendajaks professor Uno Mereste. Siinjuures ajaloolise tõe huvides on vaja selgeks rääkida mõned põhimõttelised seisukohad. Esiteks. Asi on selles, et praegu endised teaduste kandidaadid märgivad oma CV-des ja eluloolistes allikates, et nad on teaduste doktorid. On ju Eestis jõutud üldisele seisukohale, et teaduste kandidaadid selleks ka jäävad ja nad ei ole ei PhD-d, ega teadusdoktorid. Teiseks. Tol ajal oli doktoritöö kraaditaotleja iseseisev töö ja doktoritöö puhul polenud ette nähtud teaduslikku juhendajat. Kui nüüd mõni teadlane märgib oma eluloolistes allikates, et ta N.Liidu ajal juhendas selliseid ja selliseid doktoritöid, siis vähemalt minu puhul on see vale. Olin kaks aastat enne doktoritöö kaitsmist mittestatsionaarne doktorant Peterburi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli juures ning sealne konsultant (mitte juhendaja) oli prof Viktor Kolesnikov.

Teadlasena oli Jaan Vainu väga viljakas, kusjuures rõhutaksin ennekõike teama erudeeritust. Ainuüksi Tallinnas töötamise ajal avaldas ta mitmeid monograafiaid ja ligikaudu poolsada teaduslikku artiklit, nendest tosinkond rahvusvahelise levikuga. Tõsi küll, enamus töid on kaasautorluses (vt üksikasjalisemalt Jaan Vainu CV)..

Töötasin Jaan Vainuga koos rahanduse ja krediidi kateedris ja meil oli paljugi ühist, mis määras ka meie edaspidist elukäiku. Ta märkis oma elu tipphetkeks seda, mil ta kutsuti tööle ülikooli. Tegelikult oli see ka minu eluloos tippsündmuseks, sest meid mõlemat paelus teadus ja töö ülikoolis. Ja siis kui meile teatati, et töötamine ülikoolis eeldab kuulumist komparteisse, siis meil lihtsalt, ehkki küll vastumeelselt tuli sellega leppida. Taas ajaloo huvides üks seik. Nimelt praegu paljudki kiitlevad sellega, et nad polnud kompartei liikmed. Noh, õnnitlen, teil vedas, sest saite oma aega palju ratsionaalsemalt kasutada kui need, kes pidid istuma mõttetutes koosolekutel ja käima mittemidagiütlevates komisjonides vms. Samas aga nii mitmedki teist parteitutest kasutasite eeliseid, soodustusi (välisreisid, stazheerimised välisriikide ülikoolides vms), millest kompartei lihtliikmed ei saanudki unistada. Õppejõududena teadsime, et oleme mitmekordse kontrolli all, so ühelt poolt KGB poolt värvatud üliõpilased, teisalt õppejõud. Olgu siinjuures üheks näiteks Lennart Meri, kes parteituna täitis vastutusrikkaid KGB poolt antud ülesandeid (vt Henn Põlluaas ...).

Nagu me kõik sõjaaja lapsed olime katkised, kes hävitatud, lõhutud perekonnalt, kes vaimselt, hingeelult vms, mis kajastus ka meie igapäevaelus. Jaan Vainu isa elas Rootsis, mistõttu neid jägiti "organite" poolt väga tähelepanelikult. Paraku juba 1980ndatel hõivasid Jaan Vainu alkoholiprobleemid, algul märkamatult, kuid hiljem juba märgatavalt. Paraku. Temale tugevaks moraalseks toeks oli professor Vello Vensel, kuid kui väärikat professorit, maailmamainega teadlast hakati juba süüdistama koostöös KGB-ga ja seda eriti verejanuliselt meedia poolt, mille tagajärjel Vello Vensel lahkus siit ilmast, siis langes masendusse ka Jaan Vainu ja temas kadus see nii talle omane teadlase kirg ja aura. Muide, Jaan Vainu teadustöid ilmus veel peale tema surma, mis ta oli kirjutanud rasketel depressioonipäevadel.

Allikad:

Jaan Vainu CV /internetist/;
Valner Krinal. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna minevikust ja tänapäevast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 159 lk.;
Henn Põlluaas. Lennart Meri. Vabaduse valus valgus. Kirjastus Kunst, 2011, 376 lk.

Sõa'ao latsõ

Oll' põimikuu rüä'köütmisõ hommuk,
ku punakotkas Võro liina pommit'.
Peremiis Matu ojan hobõst juutsõ,
kiäki es tiiä - midä usku vai luuta.

Äkki tanki talutiil vurasiva,
taiva all pommipildja urasiva.
Sõa'st maa'ha jäi granaate, miine,
latsõ kipõ oll'i neid kodo viimä.

Plahvatusõn üts lats kaoti silmä,
tõsõ külä poiskõnõ käest jäi ilma.
Romust külä sepp tei pangi,
mürsü kestast ussõ rambi.

Tuu verine tapõlus kesti viil kaugu,
kiä punkrin kuuli, kiä Siberin kaugõl.
No oll' tuu küll üts kuri ja vaine maailm,
midä nätä sai süütü latsõ silm.

Põimikuu 6. päiv.


Sõjaaja lapsed

Oli lõikuskuu rukkivõtmise hommik,
kui punakotkas Võru linna pommit'.
Peremees Matu ojas hobust jootis,
keegi ei teadnud - mida uskuda või loota.

Järsku tankid taluteel vurasivad,
taeva all pommitajad urasivad.
Sõjast maha jäi granaate, miime,
lapsed kiired olid neid koju viima.

Plahvatuses üks laps kaotas silma,
teise küla poiss käest jäi ilma.
Romust küla sepp tegi pange,
mürsu kestast ukse rambi.

Too verine taplus kestis veel kaua,
kes punkris suri, kes Siberis kaugel.
No oli too küll üks kuri ja vaene maailm,
mida näha sai süütu lapse silm.

Lõikuskuu 6. päev, Vambola Raudsepp.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

1945

Okupatsioonid. Demagoogid.

Olid sundmobilisatsioonid.

Valulik seik: ilmasõja tormis,

eesti poisid võõras vormis.

Kohutav kaotus. Pettumused.

Kestvad tagakiusamised.

Eesti esimene rahukevad.

Lõhki pered. Lein. Üksikemad.

Verise sajandi laste saatus:

teel pikad alanduste aastad.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Hainamaal Mustjõe veeren

Mul silmi iin viil tuu hainamaa kastõ,
sohu, ku niitma üten võeti ka latsõ.
Oi, makus oll' lakan tuu hommugu uni,
ku koidu'aal esä meid üles ajama tuli.

Nii illos oll' tsirgu helü niidu pääl;
parmu', kihulasõ tüksevä purõma sääl.
Ku edimäne hainakaar valmis sai,
ohhoo, põdrapull puu takan meid kai.

Joba punatsõ kiire üle mõtsa paistsiva,
tulli' ülejõe naabri, jõudu meil hõiksiva.
Vikat teräväs tetä vaja esi,
üts lonks - jääkülm seo lätte vesi.

Lõuna'aal küüni haintõlõ visksimi,
ai, nii äkki silmä kinni kisksivä.
Küll ilmadu suur oll' sis tuu Keretü suu
ja Mustjõe veeren kasunu pedäjäpuu.

Armudu veretüü

Ku vainuväe' Põhjasõa'aal nõrõtivä verest,

kurjami pakku panni' kullagõ Erästverest.

Nii Rootsi kuld sai Vilbusohu,

tuust kõnõldi viil mitmel puhul.

Vinne soldati neid kipõlt takan ai'va,

sääl Tammõssillan kätte saiva.

Karguri koledast' verre hakati,

 hainamaal armõdu maha notiti.

Verevä lätte manu är'käkiti kuld,

kos pedäjä kotsil jooksikute haua muld.

Toda verist kullakallist aaret

om otsman käüdü mõnõst ilmakaarõst.

Oll' Rootsi kullal hirmus süü,

tuul suu pääl  tettü võikal veretüül.

Sai Vilbusohu väkev varandus,

 aastasadu Häniken hoitu saladus.

Vambola Raudsepp

Mõtsakurun tapõdu miis

Jäl' tedä nätti: pümmen sügüse üün,
ringi kollas' tarõasemel koolnu miis -
    jälgilt uilgas ja lokku lüü,
    tondilõust palas' näo iin.

Eläsi mõtsakurun üts rüüvlipesä -
hobõsõvarga, kiäl koledu latsõ'.
    Sääl mõrvatarõn  poig tapsõ esä,
    laiba põranda alla ta matsõ.

Tuu talo veretüüst kõneldi kavva,
tapedu miis - rüüvli,  avvudu ja aladu;
    arvadi, võinu' löüdä ta kalmu, havva,
    kuigi mõrtsukas, kõigi puult põladu.

                                        Hänike, 2006.

------------------------------------------------------------------------------

Suitsiid

Hiidlind laotas tiivad üle talu;

pimenes Päike - jäi ahastus ja valu.

Lahkus mees oma piiritus, õiglases tões -

ausa õigust elule piirati juba eos.

Tõde vihas aina tõusis, laotusse lendas,

kuni tappev tõde valis ohvriks ta enda.

Polnud õigustust Looja loodu mõrvas,

vihane tõde seda vaevu korvas.

Pattu pühakiri taunis, valeks seadusesilm,

võttis õiglase teispoolne maailm.

Kadus järglasi toetav eluahel,

siduv lüli sugupõlvede vahel.

                                   Lustiveres, suvi 2008.

Pro patria

Keda huvitab
    su kired,
        sootus,
        saatus.

Su õelutsev
isamaatus.

Taivapoolõ palvõn käe'

Mõtsaveeren läbi silmäudu näe,
kos vana talukoha varõmilt,
ku' taivapoolõ palvõn püstü käe' -
Taivaesä, andõsta mi' patu vanõmbilt.

Pildiraamat siin üts elohetk -
noorik tallu tull', nuur peremiis hobu kõrval...
Viil perepilt sainakellä all - ku igävikku retk.
Kuulõt - eski latsi naar kost kõrva.

Ol' Issanda karistus tuu ränkrassõ talotüü -
taivahe vaeslatsõ imä võtsõ.
Är' kustu ta ku jõuluküünäl talvõüün;
peräst viil esä võeti ilmasõtta.

Kerkoherr - pallõsi kodole kaitse,
näet, varas tallist noore täku vei.
Et põud annas tagasi tuu väiko,
miä sügüse põllule pandus sai,

Kalmukünkä rian, egä manu astu' -
rahu, uue kodo löüdnü oll'i, lännü vaiv.
Egäle kimp kullõrkuppõ - võtkõ vastu,
vast miilde tulõ kodotalo vain.

Vambola Raudsepp, 25.06.2018.


Taevapoole palves käed

Metsaveeres läbi silmaudu näen,
kus vana talukoha varemilt,
kui taevapoole palves käed -
oh, Issand, andesta me patud vanemailt.

Pildiraamat siin üks eluhetk -
seal noorik, peremees hobu kõrval ...
pilt kella all - kui igavikku retk;
Kuula - kostab laste naeru kõrvu.

Ol' Jumala viha too raske töö;
taevasse vaeslapse ema võttis.
Ära kustus ta kui jõuluküünal öös.
Pärast veel isa võeti ilmasõtta.

Paluti kirikus talule kaitset,
tallist varas noore täku viis;
et põud annaks tagasi osa, väikse,
mis põllule pandud sai sügisel, siis.

Kalmukünkad reas, iga juurde astun -
nüüd uues kodus olete, läinud vaev.
Kimp kullerkuppe - võtke vastu,
vast meelde tuleb kodutalu vain.

Apolloni mõõt

Siiras südamesoov -
    koos avastada maailma
    prantsatas pettuse silma.

Sai valest ideaali
    tugevusproov,

    eelkarastuse kool.

Särava nooruki ulme
    klirises kildudeks
    vastu kirtsus kulme.

Killud sildadeks ? 
    Jätta aated;
    lahku, Apollon!

                            AD 1961.

Dünastia(te) sünd

Dünastia(te) sünd

Iidne tammepuune põlisrahva sugu -

sellest pajatab Eesti rahva lugu.

Oleme osake, leheke neist,

koha seal igaüks leidnud meist.

Kõrgusse tõusnud selle maa keel,

kasvanud, kosunud Eesti rahva meel.

Haritlas-, teadlasdünastiate sünd -

see on kestva rahvuse tähetund.

Kord kui leht emapuu juurtes hangumas,

läbi öise võre näen tähti langemas.

Vambola Raudsepp, 

juuni 2018 Koorastes

Kirjanik Bernard Kangro Antsla Pikkade sugupuus

Kirjanik Bernard Kangro (1910-1994) on minu vanaema Minna (kirjutatud ka Miina) Pormeister-Pikk sugupuus, seega minu sugulane (fourth cousin once removed). Minu ja Bernardi ühised eellased on Hinni Rein (1743-1799) ja Lasokese Tiiu (1742-1779), kuid meie sugujuured lahknevad õe Hinni Maria ja ta venna Hinni Jakobi juurest.

Bernard Kangro 07.09 1910-23.03.1994)

 /Foto internetist/

Siiski minu ja Bernardi ühised juured ulatuvad 1600ndatesse aastatesse. Nimelt on meie ühiseks eellaseks nendest aastatest Hinni Matt (1665-1744), mulle 7th great grandfather, kes oli olnud peremees, kuid surres kirikukerjus. Matt suri 79 a. vanuselt.

Vambola Raudsepp.

Vaba(duse)langus

Kuuri alt leiti läbipekstud laip;
räägiti - kaabakas, pommija, raisk.
Üsna kõhetu, nälginud näis;
pealegi parasjagu parasiite täis.

Kordi tänavalt tõstetud, kaineris olnud:
sugulasi-tuttavaid tal kusagil polnud.
Küll teda ninnu-nännutatud, aidatud:
hiljem vaene abitu - varguselt tabatud.

Kas nüüd ilmsi, või kes seda adus,
laip korrapealt olematusse kadus.
Oli ta mõnu ja vabadust maitsnud,
andmekaitse poolt hoolikalt kaitstud.

Vambola Raudsepp.

Demograafiline kriis ja keel

Tänapäeva demograafiline kriis kasvab üle katastroofiks, kui väga erinevatel põhjustel meie planeedil läheb liikvele juba veerand miljardit inimest keskkonna- ja majandusmigrantide, sõjapõgenike, lihtsalt seiklejate vms näol. Katastroof kõige rängemalt haavab peaasjalikult väikseid rahvusriike, sh Eestit. Langeb elatustase, elukvaliteet, turvalisus, tekivad erinevad vastuolud põhielanikkonna ja uusasukate vahel, suhtlusprobleemid ja paljud teised negatiivsed ilmingud. Eks kõiki neid probleeme on püütud ka ennetada ja lahendada, kuid põhielanikkonnale mitte piisavalt, arusaadavalt, mistõttu jääb esiplaanile üksnes nö poliitkorrektne ajupesu. Edasi mõni sõna vaid Eesti rahvastiku koosseisust ja keelest.

Eesti põliselanikkond vananeb ja väheneb kiiresti, eriti väga madala sündivuse tõttu, mistõttu kõikide eluvaldkondade normaalne toimimine pole enam võimalik. Tähendab, lähtudes ainuüksi tööjõuvajadusest on inimeste sissevool Eestisse hädavajalik. Aga millises ulatuses? Momendil elab Eestis ligikaudu 1,31 miljonit inimest, kellest eestikeelne põliselanikkond moodustab napilt 700 000 inimest (need on meie poolt tehtud ligilähedased arvutlused). Niisiis, oleme kriitilise piiri peal, kus sissetulev tööjõud ja nende perekonnad on veel vaevu lõimitavad Eesti ühiskonda. On ka prognoose, mille kohaselt nt poolesaja aasta pärast Eesti elanikkond on umbes 2,5 miljonit inimest, sh Tallinn praktiliselt miljonilinn.

Kas eesti keel kaob? Muidugi ei kao keel kuhugi, kuid küsimuse püstitus on iseenesest ebakorrektne. Eesti keel on olemas ka paari tuhande aasta pärast ja seda võivad vabalt uurida teadlased või asjaarmastajad, kuid see keel on siis surnud keel, ammu juba praktilisest käibest kadunud. Selline olukord võib juhtuda juba mõne aastakümne pärast, sest siis eestikeelset õpet pole kindlasti enam vaja isegi ülikoolide paljudel erialadel. Paradoks! Juba praegu oleks otstarbekam, kui nt majanduseteaduse ärisuunalises õppes oleks käibel inglisekeelsed õppekavad, sest üleilmastumud majanduse töökeeleks on inglise keel. 

Mida aasta edasi, seda lõimumisprotsess muutub üha loiumaks, kuni ükskord seiskub, kaob üldse. Asi on selles, et meie endi praegune vene kogukond on aktiivselt orienteeritud vene keelele ja venekeelsetele teabevahenditele, mida võimendab Venemaa lähinaabrus. Idapoolsed uusasukad liituvad ennekõike vene kogukonnaga ja hakkavad suhtlema vene keeles. Kui mitte arvestada mõne erandiga. Küll aga Lõunast ja Läänest saabunud elanikud kasutavad ennekõike inglise keelt (kui napp see ka ei ole) ja kuna Eesti noorem põlvkond on võimeline selles keeles nendega suhtlema, siis praktilist vajadust eesti keele kasutamise järele ei tekigi. Kui aga keele kasutajate ring jääb alla kriitilist piiri (nt 300 000 inimest), siis keel stagneerub, vananeb, pole enam võimalik uusimaid elunähtusi selgitada eesti keeles. Nt IT-valdkond Eestis saab hakkama kenasti vaid inglise keele abil.

Tuttav vana loosung: niikaua kuni püsib Soome, on ka Eestil veel lootus. On juba praegu märgata soome ja eesti keele vastastikku lähenemist, kuid kui sidemed tugevnevad kahe maa vahel (nt loodava tunneli kaudu), siis mõlemad keeled sellest vaid võidavad. Pikas perspektiivis on see vaid tagasihoidlik lohutus. Aastakümneid tagasi koostasime soome-eesti oskussõnastikke, kuid praegu me enam neid praktilises elus ei vajagi.

(Märkus: prbleemi tõsiduse kohta vt vastavaid andmeid statistikast, aga ka ettekandeid ja artikleid, sh nt Tarmo Soomere, Õhtuleht 21.04.2018).

Vambola Raudsepp

EW - 100 Eestimaa

Läänemere Haldja palves käte all
aastatuhandeid kestnud eestlaste hõim.
Elujõu andjaks meil Põhjavalguse vaim,
kus maailma kokku seob vahus vetevall.

Mõõdab Eesti aega Vabaduse kell,
veel lapsed ema-isa õue väravas.
Taas kord aastas Jõuluküünlad säravad;
pilk tuleviku maailma hapralt hell.

Siin õnnistatud Läänemere maal,
Kalevi pojad-tütred loovad oma sugu.
Viige laia ilma Eesti rahva lugu!,
et kestaks kaitses-palves Eestimaa.

Koorastes, veebruar 2018.

5 biograafilist mõtisklust. I Inimene ja Kõiksus

Kõiksus teab vastuseid kõigile küsimustele, paraku me ei tea neid küsimusi.

Kõiksusele küsimusi esitada oskab kindlasti Universitas ning oskab ka sealt vastuseid saada. Universitas, minu jaoks Tartu Ülikool on olnud läbi aegade oma võimsa teadlaspotentsiaaliga elav organism, kes ise valib ja tõmbab enda juurde võimekaid isiksusi, tulevasi professoreid. 

Teaduril on kindel tahe juba väga varajases lapseeas, sihiteadlik püüdlus minna teadusse, võime teha oma valikud ja mõtted teoks. Huvitav fenomen, milles on isegi omajagu müstilisust: eesmärgistatud mõtted formeeruvad sõnadeks, lauseteks, muutuvad avalikuks kõneks, seejärel energiaks ja lõpuks materialiseeruvad tegelikkuses. 

Paljud professorid kirjutavad oma memuaarides, et sattumine tööle ülikooli oli suur õnn, justkui loterii peavõit, mida oskame väärtustada alles peale emeriteerumist. Niisiis, noor inimene peab olema ennekõike ambitsioonikas, sest õnn soosib pigem eesmärgistatud ambitsioone kui altruistlikke soove.  Sageli isekus tagab iseolemise! Akadeemik Arno Köörna tavatses ütelda, et kas me alati tahame seda, mida me tahame. Sisuliselt tähendas see seda, et olge oma soovidega ettevaatlikud, sest võivad täituda ka need negatiivsed soovid, mille üle te hiljem õnnelikud ei ole. Õnneks valdav osa soove ei täitu mitte kunagi.

Alma materi (toitva ema) kaisus kavab noorest inimesest üliõpilane, teadur, hiljem võibolla ka õppejõud. Kui algul on arenev inimene saaja rollis, siis hiljem saab temast kindlasti andja, ülikoolile oma panuse rajaja. Tundsin end selles Tartu Ülikooli võimsas teadlasringkonnas koduselt, kusjuures igalt professorilt sain omad mõjutused. Elan põhimõttel, et inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast. Siinjuures võin nimetada, õigemini vaid esile tõsta üksnes paarkümmend kaasaegset suurkuju, kelleks on Raimund Hagelberg, Feodor Klement, Paul Ariste, Leo Leesment, Arno Köörna, Mart Sõrg, Uno Mereste, Vello Vensel, Vilma Kelder, Sulev Vahtre, Villem Ernits, Hans Trass, Karl Samuel Rebane, Helmut Piirimäe, Mihhail Bronśtein, Juri Lotman, Gennadi Vainikko, Ivan Volkov, Jaan Rebane jt.

Kõiksus avab oma saladusi inimese ees aegamööda, ositi, igasse ajahetkesse oma. Selle mõistmiseks vajab teadur ka religioosset maailmapilti. Õnnelikud, kel see on. Kindlasti oli see ka suures osas Kõiksuse tahe, et saime oma Universitase Tartu Ülikooli näol. Oma rahvusülikool oli suur kingitus väikerahvale, mis kindlustas Eestile oma eliidi tekke ning aitas ja aitab ka edaspidi kaasa riigi ees seisvate probleemide lahendamisele.

Vambola Raudsepp

5 biograafilist mõtisklust. IV Teadlane

Teaduses ollakse kas liiga noor või juba vana, kuid mitte kunagi õiges eas.

Teadlaseks sünnitakse, ta on iga rahvuse/rahva kalleim vara. Teadustöötajaks võib aga hakata õppimise ja kogemuste omandamise kaudu. Iga riigi huvides teadlane ei tohi raisata oma vaimset potentsiaali, energiat mõttetustele, vaid peab suunama selle kõige ratsionaalsemat teed pidi tulemuse saavutamisele. Nii võib juhtuda või ka mitte. 

Vähemalt paar sajandit tagasi oli TEADUS eestlasele arusaamatu, hoomamatu nähtus, mistõttu mõnede arvude esitamise ja lahtimõtestamiseks kasutan Lääne uurijate üldistusi. Kõigepealt johtuvalt inimese sünnipärastest eeldustest aktiivseks, loovaks teadlaseks sobib vaid ligikaudu paar-kolmkümmend tuhat inimest miljoni inimese kohta. Tõeliselt tegusas vanuses on nendest umbes kolmandik, kusjuures kõik selleks sobivad isikud ei satugi teadusse, vaid tegelevad mõnel muul alal. Niisiis, Eestis võib arvestada napilt 10 000 aktiivselt tegutseva teadlasega, mis iseeneset polegi nii vähe. Teadustulemlikkuse nimel peab teaduseliit elama vaimse energia säästureźiimil.


Samas aga teadlane peab olema aineliselt kindlustatud ja parimal juhul kuuluma oma rahva eliidi hulka, kel on aega iseseisvalt töötada, mõtelda, puhata oma äranägemise järgi. Muide, teadlased ise peavad väitekirja koostamise aega oma elu ilusamateks, sisukamateks aastateks, vaatamata sellele, et nendel aastatel nad töötasid kõige intensiivsemalt.

Igal teadlasel võivad olla omad eeskujud, kuid võivad ka mitte olla. Minu eeskujud, keda alati imetlen on Amandus Adamson, Arvo Pärt, Fr R Kreutzwald ja paljud teised, seega mitte majandusteaduste valdkonnast. Tähtis on täiuslikkus, ilu, sest ilu ei esita küsimusi, küll aga annab vastuseid neid esitamata. Mulle ei sobi mõttetud, pahatahtlikud küsimused ja veel mõttetumad vastused. Kui palju neid on! Asjal on ka teine aspekt: kui palju keerukaid probleeme on hakatud ja suudetud lahendada tänu lihtsameelsusele. Õnneks need teadlased ei teadnud, et antud probleemi polegi võimalik lahendada.

Kui on anne, idee ja tahe, saab teoks ka looming - nii lihtne see ongi. Tänapäeva nn projektiteadlastel vajalikke privileege pole, millest on putinimlikult kahju. Veelkord, peame, eriti rahvusriigis, hoolivalt suhtuma igasse teadlasse, sest ande suuruse märkamiseks vajame ajalist ja ruumilist distantsi. Teadlane isiksusena on eriline, mistõttu tõdeme, et intellektuaalid võrsuvad ideede ja ideaalide keskkonda siis, kui avalik arvamus neist veel nn korralikke inimesi ei kujunda. Küll aga nö teaduslik põlemine võib lõppede haleda läbipõlemisega, mida saadab masohhism: loomingulise põlemise nautimine läbipõleva loomingu nimel.  Lõpuks, nn igamehe leegitsev tõde jätab järele vaid tuha ja tahma, sest sageli inimesele pole tähtis Looja tarkus, vaid oma õgus ja tõemonopol. Paraku!

Vambola Raudsepp

5 biograafilist mõtisklust. III Kuulekus

Sõnakuulekas on äraarvamatu, sest ta elab teiste sõnade järgi. (Mõttetera biograafiast). 

Hea laps on sõnakuulekas, laitmatu käitumisega, austab vanemaid inimesi, kuid paraku mõeldes oma lapsepõlvele ja koolikaaslastele, sirgusid nendest kuulekatest lastest paljud apaatsed, algatusvõimetud, kitsarinnalised ja isegi agressiivsed noored. Sõnakuulekus saadi ennekõike läbi arusaamatute keeldude-käskude, kusjuures käskijaks-keelajaks võis olla kes iganes koolis ja väljaspool kooli. Niisiis, keda kuulata ja millises ulatuses - või polnudki teisi võimalusi? Selline oli minu põlvkonna noorte saatus. 

Kui aga lapse vaimne tase ja seatud eluhoiakud olid antud  suhtlusringkonnast kõrgemal tasemel, siis ainuke väljapääs noorele inimesele oli murda välja sellest vanemate inimeste poolt korraldatud vaimsest, ahistavast keskkonnast. Niisiis, kasvatus ja haridus raamistab andeid, üksnes talendil on annet hüljata need raamid. Muidugi pidi laps maksma selle eest kõrget hinda, kuna teda ju ei mõistetud, ta oli hukkamõistetud kaaslaste, õpetajate, aga ka täiskasvanute poolt. Ta ei elanud teiste sõnade järgi, vaid otsis oma teed edasiminekuks ja sõnastas seda isemoodi. Õieti tegi!

Edaspidises elus nõudis nn eriliseks olemine eneseohverdamist, erakordset töökust, pühendumist seatud eesmärkidele, oma ande realiseerimist - ainult nii kasvasid ja arenesid suured isiksused, suurmehed kõikidesse eluvaldkondadesse. Tähendab, lapsest ei pea kasvama oma vanema vaimne ja füüsiline koopia, vaid ta peab tõusma oma vanemate nö õlgadele, et näha ja areneda kaugemale.

Rohkem kui sajand tagasi oli vanemate inimeste suhtumine lastesse lausa ebainimlik, inimvaenulik. Last ei peetud täisväärtuslikuks inimeseks, mis ilmnesid kõige kujukamalt igapäevastes ütlustes: "Lapse surm on pool muret, mehe surm viib mõistuse peast", "Laps räägib siis, kui kana kuseb!", "Laps räägib vaid siis, kui tema käest küsitakse!" vms. Koolis õpetaja määras lapsele sageli karistusi, mis sisaldasid endast nö kättemaksu: laps sai koolis puuduliku hinde, kui oli nt koju unustanud vihiku, sulepea või raamatu. Häbistati vaestest peredest lapsi, kuna valdav oli kadakasakslastele omane mõisnike arusaam, et vaesuses on süüdi laisk talupoeg. Muidugi kasvatas selline olukord lapses trotsi, isegi viha täiskasvanute vastu, kuid võibolle olei selles isegi oma positiivne alge, mis aitas noorest kasvada sihikindlaks isiksuseks.

Ja veel. Tänapäeval on sõnakuulekus kerkinud probleemiks väikeriigi ja rahvuse tasandil - mis meist arvatakse, kas me oleme küllalt head, tolerantsed, läänelikud, avatud, sõnakuulekad vms? Samas me näeme, missugust trotsi, stressi, isegi äraarvamatut agressiivsust see sõnakuulekus meie inimestes tekitab.

Vambola Raudsepp

5 biograafilist mõtisklust. II Genealoogia

Me kõik kanname oma eellaste pärandit veresuguluse kaudu. Sellest ka suur huvi genealoogiliste uuringute vastu.

Niisiis, oleme oma vanemate lapsed, keda meil polnud võimalik ise valida (kas ongi vaja?). Samas aga meid mõjutab oma kaugete eellaste elusündmuste kaja, mida tõlgendatakse ka kui saatust. Siin on palju mõistatuslikku, millele tulevikuteadus leiab kindlasti oma vastused.

Samas hoopis tähtsam on olnud meie jaoks seik, et Eestit ja eestlasi on aastasadu valitsenud, mutta tallanud ja isegi vihanud võõrvalitsejad, ennekõike baltisaksa mõisnikud, mis raskendas toona meie oma rahvusliku eliidi teket. Ülekohtune nähtus. Sellest kõigest on väga raske jutelda, kirjutada - sõnaga, alandav. Kõigele vaatamata on nüüdiaajaks Eesti oma eliidi saanud väljapaistvate isiksuste kaudu.

Suured isiksused kaunistavad igat sugupuud, nende elu võib võrralda säraküünlaga. (Minu sugupuus 4.- 8. põlvkonna veresugulased on Hugo Treffner, Alfred Neuland, Karl Pärsimägi, Juhan Jaik, Veljo Tormis, Silvia Laidla, Heino Liimets, Väino Puura jt). Paraku eestlased üldjuhul oma tuhandeaastaseid sugupuid uurida ei saa, sest pole lihtsalt vajalikku andmebaasi, kuid piisab ka poole lühemast ajaperioodist. Asi on selles, et nagu näitavad arvutlused on kõik eestlased, kes elasid ligikaudu 500 aastat tagasi, on meie tänaste (põlis)eestlaste esivanemad. Minu valik langes vaid sajale tuntud isikule ja olin üllatunud, et kujunes nii võimas valim. Kuna sugulussidemed genis on täpsemalt esitatud vaid inglisekeelses terminoloogias, siis on need minu edaspidistes uuringutes nii ka jäetud. 

Lõpetuseks. Nüüdisajal on praktiliselt meie käsutuses umbes 400 aasta taguseid andmeid, mistõttu saame omi sugujuuri uurida juba näiteks 15 ja enamgi põlvkonda tagasi. See on väärtuslik teave  (olen järginud väljapaistvate eestlaste otsest sugulusliini, so nö veresugulust - need on geneetilised suhted, järglaste ja eellaste otseseosed), et tänapäeval õigeaegselt märgata ja julgustada võrsuvaid talente. Kui suured rahvad võivad oma talentidega isegi hoolimatult ringi käia, siis väikerahva jaoks on iga anne ja lõpuks oma eliit väga väärtuslik, vajalik. Eliidita rahvas pole vaimselt teovõimeline, ega ka jätkusuutlik.

Vambola Raudsepp

5 biograafilist mõtisklust. V Autobiograafia

Autobiograafia: verbaalne vigade parandus elatud elule. (Autobiograafiast).

See enesekriitiline ütlus on olnud mul alati silmade ees, mil loen teiste kirjutusi või siis panen kirja oma. Seoses sellega olen rõhutanud, et autobiograafias talletatud energia läidab mälestusküünla igavikku lahkunule hetkel, mil avame raamatu. Ilmselt tegemist võimsa üllitisega, mis osutub ka tõeks. Inimene on ekslik ja kõik oleme teinud vigu, millest õpitakse, aga võibolla ka mitte. Tagasivaatena võib märkida, et elutarkus on oskus leppida pettumuste ja täitumatute soovidega.

Kosutav on lugeda heade kolleegide professorite Raimund Hagelbergi, Uno Mereste, Feodor Klementi, Karl Õigeri, Väino Rajangu, Arvi Olkoneni, Erast Parmasto jt memuaare, mis annavad omanäolise, õnnestunud pildi oma ajastust, elust ja tööst. Paraku inimene ei saa valida aega, millal ja missugusesse keskkonda ta sünnib ning ka hiljem elab. Praegu pean küll nentima, et elasin Tartu Ülikoolis väga heade ja abivalmite kolleegide keskel, kellest ka parimad mälestused. Aga kas alati? Kõik püüavad oma memuaarides vältida ebameeldivaid sündmusi, nähtusi ja inimesi - kuid kas on vaja?

Kui sageli peavad väljapaistvad inimesed, sh professorid taluma kadedust, alatusi, pealekaebamisi vms väga isesorti inimeste poolt. Minu töötamise ajal olid nendeks nt juunikommunistid, nende eksnaised, KGB poolt värvatud nuhid, KGB-töötajate armukesed või mõned lihtsalt andetud töötajad, kelle koht poleks üldse tohtinud olla ülikoolis. Tõsi on, et pikka aega ühes asutuses töötanud ametnikkond osaliselt korrumpeerub oma sugulus- ja sõprussidemete kaudu. Selline oli toona elu ja pole mingit vajadust seda vaimseset ja füüsilist saasta hakata paremas valguses näitama või teha olnule nö vigade parandust.

Paljud, sh väärikad suurmehed peavad elulooraamatute kirjutamist mõttetuks tegevuseks, võibolla suurest tagasihoidlikkusest või kes teab veel missugusel põhjusel. Ehk on jõutud arusaamisele, et isiklikud elukogemused moodustavad vaid tühise, segava osa inimesele elus vajaminevatest teadmistest. Artur Alliksaar väidab: Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ju siis on autobiograafiad mõeldud ennekõike järeltulevatele põlvkondadele, kelle jaoks omame mingit tähendust.

Lisa: Minu poolt Vikipeedias avaldatud märksõnad: Erika Aland-Vernik; Endel Loide; Aleksander Jannes; Siiri-Merike Nummert; Arkadi Reigo; Gustav Raudsepp; Hänike; kerreti soo; Matu oja; Tagametsa oja; Karjasoo (soo); Kurenurme kool; Rahanduse ja krediidi kateeder; Ärirahanduse ja investeeringute õppetool.

Vambola Raudsepp

Stress

Olla või mitte olla? -
selles pole üldse küsimus.
Sinult ei küsitud.

Sa oled, tulid, sind saadeti -
see on olemine, olemasolemine.

Teiseks minu tegemine
siin mõttetute tegude maailmas.

Pigem tegevusetus, olematus;
sest õndsad on sigimatud -
säästame planeeti
füüsilisest ja vaimsest saastast.

Vambola Raudsepp, Koorastes.