Demograafiline kriis ja keel

Tänapäeva demograafiline kriis kasvab üle katastroofiks, kui väga erinevatel põhjustel meie planeedil läheb liikvele juba veerand miljardit inimest keskkonna- ja majandusmigrantide, sõjapõgenike, lihtsalt seiklejate vms näol. Katastroof kõige rängemalt haavab peaasjalikult väikseid rahvusriike, sh Eestit. Langeb elatustase, elukvaliteet, turvalisus, tekivad erinevad vastuolud põhielanikkonna ja uusasukate vahel, suhtlusprobleemid ja paljud teised negatiivsed ilmingud. Eks kõiki neid probleeme on püütud ka ennetada ja lahendada, kuid põhielanikkonnale mitte piisavalt, arusaadavalt, mistõttu jääb esiplaanile üksnes nö poliitkorrektne ajupesu. Edasi mõni sõna vaid Eesti rahvastiku koosseisust ja keelest.

Eesti põliselanikkond vananeb ja väheneb kiiresti, eriti väga madala sündivuse tõttu, mistõttu kõikide eluvaldkondade normaalne toimimine pole enam võimalik. Tähendab, lähtudes ainuüksi tööjõuvajadusest on inimeste sissevool Eestisse hädavajalik. Aga millises ulatuses? Momendil elab Eestis ligikaudu 1,31 miljonit inimest, kellest eestikeelne põliselanikkond moodustab napilt 700 000 inimest (need on meie poolt tehtud ligilähedased arvutlused). Niisiis, oleme kriitilise piiri peal, kus sissetulev tööjõud ja nende perekonnad on veel vaevu lõimitavad Eesti ühiskonda. On ka prognoose, mille kohaselt nt poolesaja aasta pärast Eesti elanikkond on umbes 2,5 miljonit inimest, sh Tallinn praktiliselt miljonilinn.

Kas eesti keel kaob? Muidugi ei kao keel kuhugi, kuid küsimuse püstitus on iseenesest ebakorrektne. Eesti keel on olemas ka paari tuhande aasta pärast ja seda võivad vabalt uurida teadlased või asjaarmastajad, kuid see keel on siis surnud keel, ammu juba praktilisest käibest kadunud. Selline olukord võib juhtuda juba mõne aastakümne pärast, sest siis eestikeelset õpet pole kindlasti enam vaja isegi ülikoolide paljudel erialadel. Paradoks! Juba praegu oleks otstarbekam, kui nt majanduseteaduse ärisuunalises õppes oleks käibel inglisekeelsed õppekavad, sest üleilmastumud majanduse töökeeleks on inglise keel. 

Mida aasta edasi, seda lõimumisprotsess muutub üha loiumaks, kuni ükskord seiskub, kaob üldse. Asi on selles, et meie endi praegune vene kogukond on aktiivselt orienteeritud vene keelele ja venekeelsetele teabevahenditele, mida võimendab Venemaa lähinaabrus. Idapoolsed uusasukad liituvad ennekõike vene kogukonnaga ja hakkavad suhtlema vene keeles. Kui mitte arvestada mõne erandiga. Küll aga Lõunast ja Läänest saabunud elanikud kasutavad ennekõike inglise keelt (kui napp see ka ei ole) ja kuna Eesti noorem põlvkond on võimeline selles keeles nendega suhtlema, siis praktilist vajadust eesti keele kasutamise järele ei tekigi. Kui aga keele kasutajate ring jääb alla kriitilist piiri (nt 300 000 inimest), siis keel stagneerub, vananeb, pole enam võimalik uusimaid elunähtusi selgitada eesti keeles. Nt IT-valdkond Eestis saab hakkama kenasti vaid inglise keele abil.

Tuttav vana loosung: niikaua kuni püsib Soome, on ka Eestil veel lootus. On juba praegu märgata soome ja eesti keele vastastikku lähenemist, kuid kui sidemed tugevnevad kahe maa vahel (nt loodava tunneli kaudu), siis mõlemad keeled sellest vaid võidavad. Pikas perspektiivis on see vaid tagasihoidlik lohutus. Aastakümneid tagasi koostasime soome-eesti oskussõnastikke, kuid praegu me enam neid praktilises elus ei vajagi.

(Märkus: prbleemi tõsiduse kohta vt vastavaid andmeid statistikast, aga ka ettekandeid ja artikleid, sh nt Tarmo Soomere, Õhtuleht 21.04.2018).

Vambola Raudsepp