Hainamaal Mustjõe veeren

Mul silmi iin viil tuu hainamaa kastõ,
sohu, ku niitma üten võeti ka latsõ.
Oi, makus oll' lakan tuu hommugu uni,
ku koidu'aal esä meid üles ajama tuli.

Nii illos oll' tsirgu helü niidu pääl;
parmu', kihulasõ tüksevä purõma sääl.
Ku edimäne hainakaar valmis sai,
ohhoo, põdrapull puu takan meid kai.

Joba punatsõ kiire üle mõtsa paistsiva,
tulli' ülejõe naabri, jõudu meil hõiksiva.
Vikat teräväs tetä vaja esi,
üts lonks - jääkülm seo lätte vesi.

Lõuna'aal küüni haintõlõ visksimi,
ai, nii äkki silmä kinni kisksivä.
Küll ilmadu suur oll' sis tuu Keretü suu
ja Mustjõe veeren kasunu pedäjäpuu.