"Kõik suured majandusteooriad on kujundatud tagantjärele põhiliselt suurriikide empiirikal, so nende kogemuste põhjal". Selles minu poolt väljaüteldud mõttekillus leiti kriitilisst või isegi halvustavat suhtumist majandusõpetusse. Seda selles mõttekillus nüüd küll ei ole. Hoopis vastupidi, pigem sisaldab see tunnustust läbi aegade täiustunud teooriatele. Iga teooria saavutab tõsiseltvõetavuse läbi kogemuste, eksperimentide ja rakendamiskõlblikkuse. Samal ajal just halvaks näiteks oli nn kommunismi majandusteooria, kus ideede (klassivõitlus, inimese-inimesepoolse ekspluateerimise ja eraomandi kaotamine vms) varal kujundati inimvaenulik teooria ja seda hakati vägivaldselt praktikasse viima - tulemuseks peataolek, rahvavaenlaste otsimine, defitsiit, korruptsioon, seadusetus ja lõpuks tühjad kauplused, rahva alatoitlus.
1950ndate õppimisvõimaluste kohta pajatab akadeemik Anto Raukas järgmist: " Mine tea, ma oleks võinud võibolla ka eesti filoloogiat minna õppima - must oleks kindlasti saanud täitsa korralik keskpärane kirjanik - või ka majandust, õigusteadust, ajalugu või arsti. Aga head majandusteadlased läksid nõukogude ajal vangi, arstide palk oli naeruväärselt väike ja juriste ning ajaloolasi õpetati tollal hommikust õhtuni vaid valetama ning mulle see ei istunud". (Margus Maidla. Teaduste Akadeemia - Eesti kollektiivne aju ... lk 109). Toona mäletati väga hästi N Liidus teadlaste vastu toimepanduid ootamatuid arreteerimisi, mõrvu ja tagakiusamisi. Näitaks kuulutati rahvavaenlaseks edumeelne majandusteadlane ja Plaanikomitee esimees majandusdoktor Nikolai Voznessenski, kes kohe peale süüdimõistmist kiiruga mõrvati. Palju aastaid hiljem kõrvaldati riigi juhtpositsioonidelt reformimeelne valitsusjuht Kossõgin. Näiteid jagub sadu ja sadu.
Taasiseseisvunud Eestis juhtus meil teaduskraadide ja -kutsetega mitmeid vastuolulisi mõtteid tekitavaid muutusi. Esiteks, kaotati majandusdoktori teaduskraad (praegune PhD vastab tolleaegse kandidaadikraadile). Toona, eriti 1970ndatel, esitati doktorikraadi taolejale väga kõrged nõudmised, mis sisaldasid eriti head kogu (maailma)majanduse tundmist. Seega arvukalt küsimusi esitati nii eelkaitsmisel (kestis vähemalt kaheksa tundi), kui ka avalikul kaitsmisel Vaid üks seik. Mäletan, kuidas pidin väitekirja eelkaitmiseks (toimus Peterburis) valmistamiseks põhjalikult uurima inglise-, vene-, soome- ja eestikeelsed entsüklopeediad, teatmeteoseid jt et võisin komisjoni liikmete küsimustele anda täpsed lühivastused. Ja veel. Majandusdoktori puhul eeldati kraaditaotlejalt erialast baasharidust, ehkki kandidaatide puhul see alati nii ei olnud. Teiseks, teaduskutsed (eriti professorid) peaksid olema eluaegsed ja vastavalt ka kõige kõrgemal tasemel attesteeritud koos vastava dokumendiga. Arusaamatu, kui inimene töötab ülikoolis kord professorina, kuid pensioneerub nt dotsendina.
Lõpetuseks. Majandusteooria saab elujõu alles siis, kui teda toetab ennekõike seadusandlus ja (majandus)poliitika. Nii lihtne see ongi. Kuivõrd usinalt õpetatakse ülikoolis erinevaid teooriaid, siis sellest ei johtu majanduspraktikas midagi, kui samal ajal polittiliselt orienteeritud otsustajad oma toetust ei anna.
Vt täiendavalt
Valdur Talts. Ülevaade teaduskraadide ja -kutsete süsteemist enne ja nüüd.
Kõrgharidusseadus (Riigi Teataja).
Vambola Raudsepp
