Biblioloog Meelis Ideon

.

Ande suuruse märkamiseks vajame 

ajalist ja ruumilist distantsi.

.
Meelis Ideon (25.12.1941-22.09.2008) õppis Kurenurme 7-a koolis, Võru 1. Keskkoolis ning Tallinna Polütehnilise Instituudi (TPI) keemiateaduskonnas, mille lõpetas keemilise tehnoloogia erialal 1966. aastal. Töötas aastatel 1966-1970 Maardu Keemiakombinaadis vahetusülemana, seejärel Tallinna Tehnikaülikooli Raamatukogus aastatel 1970-2008 mitmetel ametikohtadel, sh direktori asetäitjana (1975-19959 ning direktorina (1995-1999).
.

Kurenurme 7-a kooli õpilased ja õpetajad (1953)
.

Meelis elas minu naabripoisina Sooveres (Hänike külas) kuni 1961. aastani, mil lahkus sealt jäädavalt seoses õppima asumisega Tallinnasse. Koos käisime Kurenurme koolis, so aastatel 1949-1956, tema läks edasi õppima Võru keskkooli, mina aga Antslasse. Õpingute ajal paistis ta silma erakordselt suure lugemusega, nii et põhikooli raamatukogus polnud enam raamatut, mis Meelise käest polnuks läbi käinud. Teda iseloomustas väga mitmekülgne väljendamisoskus ja fantastiline mälu. Võis arvata, et tema edaspidine elukäik võinukski olla seotud nö humanitaarvaldkonnaga, kuid kõigi üllatuseks asus Meelis õppima hoopis TPI keemiateaduskonda.

 

.

Võru rajooni keskkoolide lõpetajad suvelaagris Vastseliinas (1960). 

/Meelis Ideon viiendas reas vasakult teine/

.

Peale keskkooli lõpetamist olin Meelisega koos suvelaagris Vastseliinas, üksikuid kokkupuuteid oli ka TPI-s õpingute aastatel, kuid need olid väga põgusad. Põhilised suhtlemisaastad jäid aga lapsepõlve, mil elasime naabritena Hänike külas. Sealt ka kõige eredamad mälestused.

Meelis Ideon (keskel) sügisjooksust osavõtjana

.

Spordipoisiks jäi Meelis kuni oma elu lõpuni. Vaid üks seik. Olin üllatunud, kui aastal 1957 hüppas ta põllupeenral kaugus ligikaudu 6 meetrit, so olukorras, kus sellise tulemuse saavutamiseks puudusid igasugused arvestatavad tingimused. Samal aastal Osula Harjumäel korraldatud spordipäeval jäi ta jooksudes teistele püüdmatuks.

.

Märkasin Meelise erakordset annet algkooliaastatel ja lootsin põhjendatult temalt kõrget tähelendu. Muidugi osaliselt nii tal ka läks, kuid siiski mingitel põhjustel ta tõeline talent ei avaldunudki, edasiliikumine jäi justkui peatuma poolele teele. Kas töökohad polnud tema ande väärilised? (Meeliselt on ilmunud publikatsioone ja konverentsi ettekandeid, kuid kirjutiste spetsiifilisuse tõttu ei oska ma nende kohta midagi ütelda). Või sai takistuseks karjääriredelil tõusuks hoopis tema intelligentsus, liigne heasoovlikkus ja tagasihoidlikkus? Ja veel. Meelist on küll autasustatud Haridusministeeriumi aukirjadega, TTÜ kuldmärgiga vms, ta on osalenud mitmete nõukogude ja toimkondade töös, kuid minu arvates ei peegeldu ka eelöeldus tema vääriline tunnustamine.

.

Kui pöörduda tagasi lapsepõlve, siis meenutuste varal võib teha mõningaid oletusi. Kõigepealt juba algklassides oli ta justkui paigutatud nö erandite hulka ( ta isa oli emigreerunud välismaale ja toona loeti seda vaat et riigireetmisena), keda ei soovitud näha ühiskonnas aktiivsena, rääkimata esialgu pioneeriks olemisest. Nõukogude ajal edasiminekuks vajati komsomoli ja kompartei soovitust, mis Meelise puhul ei tulnud muidugi  arvessegi. Eks taolist kujunenud olukorda tajus Meelis ka ise ja ta püüdis nii keskkoolis, aga ka kogu nõukogude aja hoida omamoodi madalat profiili. Tundub, et tema toonane tõus ja üldse edutamine ametiredelil oli rajatud ennekõike andele, töökusele ja pühendumusele. Minu veendumuste kohaselt olnuks Meelise õige, kõige sobivam koht teaduses, professoriks ülikoolis ja seda peaasjalikult humanitaarteaduste valdkonnas. Paraku nii ei juhtunud.
.

 Argo Ideon

 /foto internetist/

.

Nüüdisaja tegijana peab nimetama Meelis Ideoni poega, ajakirjanikku Argo Ideoni (1966), kelle juured oma isa kaudu on Hänike külas Soovere talus.

 Vambola Raudsepp

.

.

Dekaan Eduard Inti

.

Põhimõttekindlus vabastab süvamõtlemisest.
 /Vambola Raudsepp/.

.
Kui alustasin õpinguid TPI majandusteaduskonnas, siis tol ajal oli dekaaniks Eduard Inti (1913), majanduskandidaat (1953) ja dotsent (1956), kes luges meile poliitökonoomiat. 1960. aastal oli ta valitud instituudi parteibüroo liikmeks ning samal aastal kinnitati ta majandusteaduskonna dekaaniks ja poliitökonoomia kateedri juhatajaks. Enne seda oli ta töötanud EKP KK teaduse ja õppeasutuste osakonna juhatajana. Dekaanina töötas ta 1963. aastani ning kateedrit juhatas 1970. aastani, mil läks ka pensionile. Eduard Inti oli lõpetanud TRÜ õigusteaduskonna (1940) TPI majandusteaduskonna (1946) ning NLKP KK j.a. Ühiskonnateaduste Akadeemia (1953), kus kaitses kapitalismi üldkriisi teist etappi analüüsiva kandidaadiväitekirja.
.

TPI majandusteaduskonna 

dekaan Eduard Inti

/foto internetist/

.

Mäletan Eduard Intit dekaani ja õppejõuna kui korrektset, sõbralikku ja suhtlemisaldis inimest. Kandis alati valget särki, maitsekat lipsu ja hästi istuvat, hooldatud ülikonda. Loengud korralikult ette valmistatud, mõneti igavavõitu ja monotoonselt esitatud. Kuna toona sisaldas poliitökonoomia ka majandusteooria elemente, siis võis tunda lektori mõningaid nõrkusi majanduse baashariduse alal (nt statistiliste näitajate kujunemine,  lahtimõtestamine, analüüsimine vms). Samas aga dekaanina tundis ta püsivat huvi üliõpilaste õppeedukuse, elamistingimuste jt probleemide vastu.

Paraku oskan ma väga vähe ütelda midagi konkreetset Eduard Inti teaduslike publikatsioonide kohta. Asi on ka selles, et tol ajal oli põhirõhk väitekirjadel, so need pidid olema igati tasemel, mitte aga publikatsioonidel. Minu õpiaastate algul (aga see oli ennekõike nö Hruśtśovi aeg)  oli Eduard Inti teadustöö teemaks kommunistliku töö liikumine ENSV ettevõtetes, millest pidi kujunema ka doktoriväitekiri. Etterutates ütelda oli see täiesti perspektiivitu uurimisteema, millesse muide oli kaasatud ka üliõpilasi. Koos Hruśtśovi kukutamisega kadus ka see üldsusele pealesurutud nn kommunismivaimustus ja uurimisteema kommunistlikust liikumisest muutus mõttetuks.
.

Eduard Inti (esireas vasakult esimene) 

lennukooli kursandina Eesti Vabariigis

/foto internetist/

.

Meie üliõpilastena ei teadnud praktiliselt Eduard Intist midagi ja ega me tea praegugi. Kuna 1986. aasta juunis on teinud Lembit Lauri saate Eduard Intist, so saatesarjas Kirjutamata memuaare, siis üht-teist siiski teame. Niisiis, ta oli Eesti Vabariigi ajal õppinud lennu- ja sõjakoolis, töötanud raudteel, juunikommunistina määratud 1940. aastal õhukaitse poliitjuhiks. Sõja algul osales hävituspataljonis ja korraldas sellealast tööd, viibis tagalas perega (kus kaotas nälja ja külma tõttu väikelapse) ning hiljem kasutasid ENSV kompartei kõrgema eśeloni juhid teda ennekõike politrukina väga erinevate ülesannete täitmiseks. Korraldas metsavendluse likvideerimist Võrumaal, so nendest ja teistest seikadest on ta rääkinud palju aastaid hiljem.
.

Eduard Inti pensioneerus 56 aastaselt, so parimates aastates mehena ja mitte tervislikel põhjustel. Ilmselt oli selline asjade käik talle suureks moraalseks löögiks: oled oma töö teinud ja nüüd astu kõrvale! Nagu tolle aja kaasüliõpilased mäletavad, elas Eduard Inti erakuna suhteliselt kõrge vanuseni, kuid paraku surmakuupäeva ei leia me ühestki avalikust allikast. (Tema endistelt üliõpilastelt sain hiljem teada, et Ed Inti suri 1.mail 1997.a. ja ta on maetud Tallinna Liiva kalmistule).

.

Ajaloolise tõe huvides peaksima andma ka Eduard Intile koha teatmeteostes, ennekõike aga TTÜ majandusteaduskonna ajaloos, vaatamata sellele, kas see tõde on meeldiv või ebameeldiv kaasaegsele lugejale.

.

Vambola Raudsepp

.