Hingehoiust vaba elu

.

Inimese hing on kui klaas - saab löögi,

mõraneb ja mõra ei parane iial

.

• Hing - (koos vaimuga) psüühika ja teadvuse mitteaineline alus, keha elustav jõud
• 1705 - võeti kasutusele termin "panteism" (J.Toland)
• 1945 - kristlus kui oikumeeniline liikumine hakkas taotlema kõigi kristlaste ühendamist

.

Jumal lõi inimese, inimene keskkonna, sama keskkond vormib lõpuks meid endit. Ja julmalt vormib, sest elu on võitlus, tänapäeval küll valdavalt hingehaavadega. Tulemus - nüüdisajal pole meie kõrval enam ühtegi hingehaavadeta ja -armideta inimest. Seepärast kõik me januneme hingehoiu, tröösti järele ja oleme tänulikud neile, kes seda meile pakuvad.

.

Vambola Raudsepp: inimelu duaalsuse

sisu avaneb vanemas eas

(Foto: erakogust)

.

Inimeste hingevalude ja -piinade taluvuslävi on väga erinev. Mõnel katkeb, puruneb elu tingituna hingehädadest noores eas, paljud elavad oma koormaga elu lõpuni. Eakamad inimesed võivad märgata inimelu duaalsuse, so kaksuse väga erinevaid ilminguid.
.

Üllar Salumets. Urvaste 600aastane kirik, Trükikoda Sõnasepp, 2013, 82 lk.

.

Niisiis, inimene justkui elab kaks korda oma elu läbi, sh koos vananemisega siseneb ta üha varasemasse noorusaega. Aga see on vaimselt väga koormav, sest tahtmatult avanevad ka juba unustatud hingehaavad.

.

Hingedepäeva jumalateenistus

Osula Prassipalu kalmistul

(Foto: erakogust)

.

.

Paradoks. Inimese elu on nii lühike, et vanemas eas tagasivaatena meenuvad sündmused aastate, kuude, mõnikord isegi nädalate kaupa. Ei taha, aga nii see on. Ja siis järsku tabame, et oleme täiesti kaitsetud, õigemini küll ettevalmistamata taoliste ilmingute puhuks.

.

Lõpuks jääb üle ainuke võimalus - pöörduda kõiksuse, inimesest palju võimsamate jõudude poole. Ennekõike muuta ennast. Aga kui palju teadmisi ja harjumisi see nõuab!

.

Paraku minu aja ateistlik-materialistlik kasvatus on siin oma töö teinud. Ja nii me tahtmatult nivelleerume oma keskkonnaga, eriti selles valitsevate vaadete ja käitumismallidega.

.

Vambola Raudsepp

Vaimsusest johtuv rahuldus

.

Tarkus kuulub minevikule, tegevus

olevikule ja rõõm tulevikule.

Hiina vanasõna
.

• 1992 - rajati ärirahanduse ja investeeringute õppetool Tartu Ülikoolis
• 2008 - ühendati ärirahanduse ja investeeringute ning raha ja panganduse õppetoolid rahanduse õppetooliks

.

Kui sageli tunneme puudust sisukast teaduslikust diskussioonist, kõrgest mõttelennust ja heast, näitlikust esinemisoskusest. Õnneks kõike seda pakub doktoriväitekirjade kaitsmine, mida Tartu Ülikooli majanduserialadel paraku juhtub vaid mõnel korral aastas. Mõtestades natuke teisiti lahti hiina vanasõna võime ütelda, et väitekirjade kaitsmine - see on minevikus kogutud tarkuste esitamine olevikus, millest saadud rahuldus/rõõm kuulub tulevikule. Tore, et ta nii on.

.
22.oktoobril 2010 aastal kaitses TÜ majandusteadusonnas oma doktoriväitekirja Danel Tuusis teemal: "Intressimäärade mõju majandussubjektide käitumisele".

.

Kaitsmisnõukogu tööd juhatas dekaan

professor Toomas Haldma

.

Oponentidena esinesid professor, dr Armin Rothe Greifswaldi Ülikoolist ja professor, PhD Enn Listra Tallinna Tehnikaülikoolist.

.

Väitlevad dissertant Danel Tuusis (vasakul) ja
oponent professor, dr Armin Rothe (Saksamaalt)

.

Kaitsmine kujunes huvitavaks, sest väitleja Danel Tuusis on töötanud nii pikka aega majanduspraktikas, aga ka õppejõuna ning on tunnustatud välislektor Soome ettevõtluskoolis (Kauhaval).

.

Oponent professor, PhD Enn Listra (Tallinnast)

.
TÜ tolleaegsesse ärirahanduse ja investeeringute õppetooli kutsus Danel Tuusise tööle professor Vambola Raudsepp ning tema soovitusel alustas Danel Tuusis õpinguid doktorantuuris, mis paraku mitmetel põhjustel katkesid mõneks aastaks. Kui Danel Tuusis asus doktoriväitekirja kallal uuesti tööle, siis said tema teaduslikuks juhendajateks dotsent Priit Sander ja professor Mart Sõrg. Vambola Raudsepp oli selleks ajaks juba emeriteerunud.

.

Väitekirja juhendajad dotsent, PhD Priit Sander (vasakult), emeriitprofessor, dr Mart Sõrg ning juhendaja töö algstaadiumis emeriirprofessor, dr Vambola Raudsepp

.

Doktoriväitekirja kaitsmisega jõuab lõpule üks oluline etapp noore inimese elus. Samas aga on see ka üheks olulises sündmuseks juhendajatele, kuna nn teadusemüüri on laotud taas üks tellis juurde. Teaduslukku jäävad need saavutused ja nimed alatiseks kõrvuti. Ka see seik pakub suurt rahuldust.

.

Vambola Raudsepp

Kui sünniaasta määras inimese saatuse

.
Tõde võib olla küll üks, kuid ta on nii suur,

et paistab iga vaataja poolt isesugusena /vr*/

.
Estonia is poor in terms of written historical sources. Therefore we are convinced that oral statements have great value, and that is why they must be used in researches.  In fact, their confidence is not high, they may be doubted. Our main written sources are church books and records. We use a lot of verbal statements in these studies, but they must still be linked to the written sources.
.

Sõnumitooja ja ennustaja igale talutarele

.

Hämmastav, kui kiiresti ajas muutuv võib olla mingi hetke tõde. Endastmõistetavalt aastakümnete tagused tõed ja inimeste saatused jäävad meile paljuski arusaamatuiks. Aga siiski. Praegused võimalused mälestusi talletada on võrratult rikkad, mistõttu peame neid võimalusi ka kasutama, kasvõi ainuüksi luues sündmuste kronoloogiat ja pildikogusid. Ennekõike tulevaste põlvkondade tarvis.
.

Richard-Eduard Raudsepp (30.01.1910-14.04.1971) sündis Kadri ja Gustavi peres esimese lapsena. Ta ristiti Urvaste kirikus. Asjade normaalse käigu puhul pidanuks pojast saama Lustivere talu tulevane peremees. Läks aga teisiti. Just enne oma kuuendat sünnipäeva, so 25.01.1916. aastal suri sünnitusel tema ema Kadri, sama aasta mais abiellus Gustav uuesti ning seega algas mu isa Richard-Eduardi vaeslapseelu.

.

Eluaegne raudteelane

Richard-Eduard Raudsepp (1910-1971)
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp
.

2010. aastal tähistasid Richard-Eduardi järeltulijad, keda on ligikaudu 30 (Eestis ja Soomes), tema sajandat sünniaastapäeva.
.

Mälestuskuulutus ajalehes
.

Oma esimesed sammud kooliteel tegi Richard-Eduard Kärgula vallakoolis, mis asus Sulbis. Pärast vallakooli lõpetamist võis ju kaaluda ka edasiõppimist, kuid ta isa Gustavi otsus oli ühene - talu vajab koheselt noori töökäsi.
.

Mälestuskivi Kärgula valla koolile Sulbis
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Aastad läksid. Algul talutööd, siis sõjaväeteenistus Eesti kaitseväes ning lõpuks töö raudteelasena Sõmerpalu ja Antsla jaamas. Abiellumine 1933.aastal. Uue kodu rajamine Lustivere B maile, kus hooned said valmis 1937.aastaks. Sõjaaastad, kus sundmobilisatsioonist nii Saksa, kui ka Vene sõjaväkke päästis teenistus raudteel. 1960.ndal aastal valmis elumaja Antslas, kus isa elas kuni surmani. Ehitustöid tegi ta kuni oma elu lõpuni, küll enda vajadusteks, aga ka teistele.
.

Richard-Eduard Raudsepa hauakivi Antsla Metsakalmistul.

(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Kronoloogiliste sündmuste kõrval huvitab meid ennekõike isik inimesena. Milline ta siis oli? Lähtume tõigast: iga inimene on esiteks sotsiaalne, teiseks bioloogiline-füsioloogiline olend. Tähendab inimese iseloomu ja käitumise kujundavad keskkond ja tingimused.

.

Minu isa valdas masendus, kui ta nägi pealesõjaaastate vaesust, võimudepoolset vihkamist ja poolnäljaseid inimesi. Eesti Vabariigi aegse Lustivere taluperemehe pojana (talus oli siis kaks hobust, kuus lüpsilehma, vasikad, sead, lambad, kanad jt) ta nägi, et vaid üks talu võinuks toita kasvõi kogu küla ja jäänuks toitu veel ülegi, samas nn nõukogude tegelikkuses oli reeglina kõigest puudu. Siit ka ta endassetõmbumine, pettumus ja viha kommunismi vastu. Reeglina ei sekkunud ta kunagi ühegi valitsuse päevapoliitikasse, oli see siis Eesti Vabariigi, Saksa või Vene okupatsiooni ajal. Endassesulgunult minu isa suitsetas palju, millest ka kopsuvähk ja ta suri olles vaid 61 aastane.

.

Ja veel. Richard-Eduard oli väga kaastundlik teiste inimeste hädade suhtes. Kuna elasime metsa ääres, siis meie kodus leidsid varjupaiga nii need, kes varjasid end küüditajate ja hiljem jälitajate eest, aga ka hilisemad metsavennad. Aeg oli karm. Näiteks, isa ei teinud sellest probleemi, kui öösel metsavennad omal algatusel laudast lamba võtsid. Miks ta enda ja oma perega riskis, teades, et nö rahvavaenlaste varjamise eest võinuks meid kõiki oodata Siberisse saatmine?
.

Ängistav oli ühe 1910. aastal sündinud mehe elukäik/saatus, kes kõik oma arusaamad/tõekspidamised jättis enda teada ja lõpuks viis kaasa Antsla Metsakalmistule. Meie osaks jääb üle vaid möödaniku üle arutleda/mõtiskleda.

.

Vambola Raudsepp

.

Oma ajast ees võrdsustava vaesuse kiuste

http://web.zone.ee/vraudsepp

.
Hinnakem loomupärast annet, sest kõige
tagurlikum on targaks tehtud loll

.

Kui ainelises nappuses ja vaimuvaeses keskkonnas kerkib esile teistest võimekam, protestimeelne teismeline noor, siis on see skandaal. Veel enam, see arenev noor tuleb alla suruda, võrdsustada teistega, sest ta ju segab. Õnneks on noori, kes jäävad kindlaks endale ja suudavad anda oma lähedastele edumeelsust, mida ümbritsev keskkond ei suuda. Just oma meelekindluse pärast olen tänulik oma emale Liidia-Adeele.
.

 .

 Minna-Melaania ja Jaan Pikk (1898)

.
Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp (08.06.1914-24.02.1993) sündis Vana-Antsla vallas Minna ja Jaan Pika perekonda kaheksanda lapsena. Troostitu oli lapse- ja noorusiga vaesel noorel tüdrukul 1920.ndate aastate algul Eestis, so tuli olla karjas, mõni talv koolilaps, teenijatüdruk talus ja lõpuks varajane abiellumine.

Liidia-Adeele Raudsepp
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Talude lakkades või toanurkades vedeles raamatuid, mida teadmistehimuline laps sai lugeda ja uurida. Oli see siis kirjandus, geograafia, ajalugu või lihtsalt piibel. Lugemisoskus oli minu emal olemas juba enne kooliminekut ja see tuli vanematelt õdedelt-vendadelt. Ja nii tulidki esimesed vastuolud õpetajatega, sest mu ema tundis lapsene, et koolitunnid olid sisuvaesed, samas enamus õpetajatest arusaamatult toored.

Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp'a sünnikodu Antslas

(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

.

Ühest ebameeldivast seigast. Ema jutu järgi oma toorutsemisega paistis Antsla algkoolis silma keegi Artur Vainola (?), kelle kohta tol ajal teati, et ta pidi olema kommunist ja seetõttu Venemaalt raha saama. Oli see nüüd 1960.ndatel, kui Antsla koolihoonele paigutati mälestustahvel sellesamale Vainolale kui tulihingelisele revolutsionäärile. Ema vaid ütles korraks, et kas neil küll häbi pole ja kas nad ka teadsid, kellele mälestustahvel üles pandi. (Internetist: Artur Vainola sünd. 20.apr.1910 - surn. 6.mai 1944; oli Antslas koolijuhataja; nõukogude võim, so Joh Vares-Barbarus nimetas ta 1940. a. suvel Petseri maavanemaks; Saksa võimud vangistasid Vainola ja ta hukkus traagiliselt).

.

See oli Saksa ajal (1941 - 44), kui mu ema võttis kätte saksa keele kooliõpikud, tudeeris neid iseseivalt, kuulas saksa kõnekeelt ja juba mõne kuu möödudes võis suhelda algtasandil. Ja sellest oli suur praktiline abi meie perekonna edaspidisele käekäigule. Nimelt kord tuli meile üks saksa ohvitser ja küsis minu emalt, et millega ta mees tegeleb - raudteejaama olevat vaja pöörmeseadjat. Nii saigi minu isast raudteelane ja see amet päästis teda ka hilisematest sundmobilisatsioonidest.

Liidia-Adeele vanemate hauaplats Kraavi kalmistul /vr*/

Liidia- Adeelest sai viie lapse ema. Ja väga hea ema. Kui oli vaja lapsi aidata koolitöös, siis näiteks isegi kuuenda klassi matemaatika ülesanded ei tekitanud talle mingeid raskusi. Küll aga oli ta nördinud tolleaegse kooliõpetuse üle. Miks pidi küll olema nii palju nn klassikursuse kordama jääjaid? Mäletan ka ise neid aegu, kus õpetaja sisulisele õpetamisele pühendas küll minimaalselt aega, või ei jätkunud neil selleks oskusigi. Küll aga suurem osa tunnist läks õplaste isesorti ülekuulamisele ja koolihinnete kaudu represseerimisele. Mäletan veel praegugi seika, kus ema võttis kätte bioloogia õpiku, luges ühe koolitunni jao sealt ette ja seejärel oskas loetu huvitavalt ümber jutustada koos vajalike selgitustega.

.

Nõukogude ajal oli paljulapseliste perede emadel väga raske, tööd jätkus varahommikust hilisööni. Tuli käia veel sovhoositöödel. Maarahva elu oli võrratult raske, eriti farmitöölistel. Samal ajal riigiaparaat, aga ka igasugused kauplused, postkontorid jms olid ülerahvastatud, kus kõigile ei jätkunud isegi mõneks tunniks tegevust. Muidugi tekitas selline olukord trotsi ja protesti. Mõnikord ütles ema sellist ülekohut ka selge sõnaga välja, aga kellele see meeldis.
.

2014. aastal mälestati Liidia-Adeele Raudsepa 100. sünniaastapäeva

 .

.

Nüüd aastate möödudes olen hakanud mõistma, kui palju oma ajast ees oli minu ema ja kui raske tänu sellele tal oli. Aineline vaesus on ängistav, ahistav, kuid keskkonna vaimuvaesus isiksust hävitav. Õnneks minu ema ei hävinenud selle ebainimliku taaga all.
.

Mälestused e-raamatuna: Vambola Raudsepp, Kiirenevate muutuste keerises: põlvnemislugu, olud ja arengud, 2014. Aadress: http://web.zone.ee/vraudsepp.
.

Vambola Raudsepp
.