Kävi külätiid lats, kiä mõtõli suurõlt,
sääl oll' ta kodo ja esäde juurõ.
Tuu poiss tei rohkõmb ku kiäki suutsõ,
uma ao väärtusi suurõmbas muutsõ.
Tõi avvu ja kuulsust kodokuuli,
ja kogo liina elämise ruumi.
Peame hindama pedagoogi töös seda, mida ta andis õpilastele omas ajas, sageli ahtais tingimustes; kuivõrd mõtles suurelt ning kuidas tema vaateid ja väärtusi viivad edasi tema õpilased. Eks hinnangud on ikka subjektiivsed, kuid järgnevad kuuluvad vaid minule.
Varases nooruses olime Akseliga nö ühe küla elanikud, mina Hänike, tema Kaagu külast. (Praegu külad on liidetud üheks). Esimesed muljed on alati kõige eredamad. Mäletan, kuidas meie küla poisid imestusega hüüdsid: "Kaagu külas on noor mees, kes tõuseb kätele ja lausa kõnnib kätel!". Uskumatu! Need olid vahetult pealesõja aastad ja üllatus oli veel suurem, kui kuulsime, et Aksel Kersna tuli raskekaalu tõstmises Eesti meistriks.
Aksel Kersna oli meile ka nö perekonna tuttav, sest minu isa oli eluaegne raudteelane Sõmerpalu ja Antsla raudteejaamas, Aksel aga raudteetööline aastatel 1942-1944.
Pärast väeteenistust sai Akselist Kurenurme kooli kehalise kasvatuse õpetaja aastateks 1947-1949. Need olid Kurenurme kooli spordielu tippaastad. Treeniti ja võisteldi palju. Kooli koridori stendidele pandi üles õpilaste parimad tulemused. Huvitav, et toonased tipptulemused (jooksud, hüpped, kuulitõuge, kettaheide, granaadivise jne) püsisid aastaid. Neid rekordeid ei suudetud kaua purustada. Eks põhjus oli ka selles, et tollal vahetult peale sõda, oli Kurenurme koolis suhteliselt palju vanemaid õpilasi.
Kurenurmest viis Akseli edasine elu-ja töökoht Antslasse. Kõik need aastad tegi ta visa tööd enesearenguks ja seda erinevatel spordialadel. Lisaks kõigele jõudis õppida ja lõpetada õpingud Tallinnas ja Peterburis.
Minu õpiaeg Antslas oli aastatel 1956-1960. Mind üllatasid tema sportlikud võimed. Nägin kord võimlas, kuidas ta painutas end nö vibukaareks, kiigutas hoogsalt matile ja seejärel tõusis kätele ning tegi püstiasendis mitmed kätekõverdused. Olin sõnatu. Välimuselt oli Aksel tõeline raskekaallane, kuid samas kui kergelt ta tegi harjutusi rööbaspuudel, rõngastega ja kitsel.
Mulle meenub alati Akseli ütlus; "Jõud teeb kiiruse ja kiirus jõu" või oli see vastupidi; "Kiirus teeb jõu ja jõud kiiruse". Eks sisuliselt oli see viide heale kehalise ettevalmistuse vajadusele. Polnud ju tollal maapoistel tõstekangi, sangpommi, hantleid vms. Rassiti peaasjalikult põllukividega, puupakkudega jne. Sama tegid ka sajanditagused Eesti olümpialased. Kasvõi Kristjan Palusalu, Alfred Neuland jt.
Seoses Kristjan Palusaluga rääkis Aksel meile loo - kui uskumatult painlik ja tasakaalu tunnetav oli meie olümpiasangar. Näiteks, ta võis end tahapoole painutada nii, et otsmik puudutas põrandat ja siis taas püsti tõusta. Sama võis ta teha paremale ja vasemale poole. Jalatallad põrandal ei liikunud. Maadluses peaaegu ükski vastane ei suutnud meie olümpiasangarit järsku tasakaalust välja tõugata.
Kõik muutub ja meie koos sellega. Me ei pane neid muutusi tähele. Sageli on raske meenutada, mis oli ainult paarkümmend aastat tagasi, rääkimata sellest, mis oli kuuskümmend aastat tagasi.
Aksel Kersna oli meile, poistele, suureks eeskujuks oma harrastuste ja tervete eluviiside poolest. Mäletan, missugune suitsetamise hullus oli toona haaranud kogu elanikkonda. Suitsetati tänavatel, tööruumides, rongivagunites, restoranides jm. Tolleaegsetes filmides pidi igal mehel suits ees olema ja kui ei olnud, ju siis see mees ikka täie eest väljas polnud. Ega täispingega töötanud. Halb eeskuju, ka koolile. Mäletan, kord läks ta suitsetavate õpilaste juurde ja ütles vaid: "Seda küll vaja ei ole. Proovisite ära ja olgu see kõik". Ei noominud kedagi. Kuid tema autoriteet mõjus selliselt, et hiljem ma ei näinud enam ühtegi toonast poissi suitsuga.
Antsla Keskkooli 12. lennu lõpetajad
(Aksel Kersna 2. reas esimene)Peale keskkooli lõpetamist oli mul Akseliga mitmeid kokkusaamisi. Nimelt võttis ta alati osa Kurenurme kooli ja Antsla keskkooli kokkutulekutest. Käis ka tervitamas meie klassi kokkutulekutel.
Ja veel. Üks meeldejäävam kohtumine oli mul Akseliga Tartu ülikooli peahoones, mil toimus tema poja Vahuri lõpuaktus. Tollal ütles ta mulle tunnustavaid sõnu. Tänud. Kuid samas tundsin kui ärevalt õnnelik ta oli oma poja saavutuste üle. Mind võttis see hetk lausa kohmetuks.
Praegu tagasivaates on raske öelda, ka inimese elus mängis määravat rolli tema otsus, tahe või saatus. Ilmselt kõik kolm, mida võime ka tõdeda Vahuri kahes biograafilises raamatus. Üteldakse: "Mis on kirjas, see on ka olemas!". Küll aga kaasaegsete meenutused on omamoodi lisa Aksel Kersna biograafiale. Loodan seda ka iseseisva väljaandena näha.
Prof emer Vambola Raudsepp,
AKK 12. lennu lõpetaja.
