Kasvavate eesmärkide varal mõtestatud elu

.

• 1955 - Eetrisse jõuab Eesti Televisiooni esimene saade
• 1957-1965 - Eesti NSV Rahvamajandusnõukogu eksisteerimise aeg
• 1959 - Algab üleminek 8-klassilisele koolikohustusele
• 1960 - Maailma tähelepanu keskmesse tõusis rahvastikuplahvatus
• 1965 - Avatakse regulaarne laevaliiklus Tallinna ja Helsingi vahel

.

Inimene kasvab sel määral,

kuivõrd kasvavad tema eesmärgid.

Schiller.

Inimese elukogemused kinnitavad: elus otsime seda (ideaali), mida ei leita ja leitakse seda, mida ei otsita. Niisiis, ideaal ongi vaid püüdmiseks, mitte aga kättesaamiseks. Õnneks inimene kasvab ideaali otsingute/püüdluste läbi, pidades silmas seatuid eesmärke. Tähendab, primaarseks jäävad ikkagi seatud eesmärgid.

1956. aasta sügisel asus Antsla Keskooli õppima nii palju õpilasi, et moodustati lausa kolm 8.ndat klassi. Paraku 1960. aastaks küpsustunnistuseni jõudsid nendest vaid pooled. Ju siis muutusid nende teismeliste noorte ideaalid ja eesmärgid?
.

Antsla Keskkooli endine koolihoone

.

Õpiti ühesuguse õppekava alusel, õppeainete valikuvõimalusi õpilasel polnud. Õnnetuseks õpikud olid väga keskpärased, isegi pealiskaudsed oma laialivalguvate tekstidega, kus üldjuhul puudus näitlikkus. Ja kui oligi tahtmine midagi rohkemat mingis ainevaldkonnas teada saada, siis teatmeteosed, rääkimata entsüklopeediatest puudusid täielikult. Aastaid hiljem nägin, et vene ja inglise keeles oli/on väga häid abimaterjale keskkoolidele, meeldejäävalt eriti matemaatika ja füüsika alal.

Antsla Keskkooli 12. lennu lõpetajad (1960. aastal)
.

Keskharidus avas ülikoolide uksed, kuid samas tuli arvestada rangete sisseastumiseksamitega. Taipasin, et tol ajal antav haridus oli ennekõike baasharidus, millele tuli rajada eriharidus ja konkreetsed tööoskused. Mind paljuski pakutav õppekava ei rahuldanud, millest ka mitmed kahtlused ja isegi pettumused.

Kõigepealt ühest kõiki eestlasi erutavast probleemist. Üteldakse, et väike on ilus, kuid kas ikkagi nii väikses keeles (mida räägib miljon inimest 45 tuhandel ruutkilomeetril) antav haridus saab olla täiuslik? Pealegi kui selle rahvuse vaimne eliit moodustab vaid 30-40 tuhat inimest. Samas piinavad meid kahtlused, kas selle maa keelt kõnelejad veel leidub saja aasta möödudes.

Hauakivi Johannes Martin'ile Antsla Kasumetsa kalmistul

            Hauakivi Eduard Aarnale Antsla Kasumetsa kalmistul

Niisiis, ühe keskkoolilõpetaja tee suurde maailma saab olla vaid läbi suurte keelte ja osasaamises suurte rahvaste vaimuvarst. Vähemalt minule oli selge üks: et leida vaimset rahuldust, tuleb teha väga palju iseseisvat tööd, sh eriti võõrkeelte alal.

.

Jack London

/foto internetist/

Oli see nüüd mingi juhus, kuid keskkooli lõpuklassis juhtus minu lugemislauale Jack Londoni Martin Eden. Tol ajal just see, mida vajasin. Lugesin selle raamatu läbi kolmes keeles, so ennekõike eesti, siis inglise ja lõpuks vene keeles.

Rõhutatakse ütlust, et inimene võib õppida väga palju omal käel/iseseisvalt, kuid miski ei asenda nn klassikalist haridust. Lugedes Jack Londonit lõin toodud teesis kahtlema. Veel enam, kinnitust leidis paradoks: suurte vaimuannete puhul polegi sellel nö klassikalisel baasharidusel erilist/olulist tähtsust, otsustavaks saab nende isiksuste isesisev töö.

.

Kui sageli kerkis mind erutav küsimus: kas siis eestlastel polegi ajalugu või on see nii lühike, et sellest ei saagi õieti rääkida? Miks ei taheta/julgeta esile tõsta Eesti tuhandete aastast möödanikku? Kuna keskkooli ajal liikus palju keelatud kirjandust nö käest kätte, siis olin tuttav Vabadussõja ja Eesti riigi tekkimisega. Koolis räägiti vaid Eesti NSV tekkimisest ja selle elust, edusammudest ühe suure sotsialistliku riigi koosseisus.

Aga Eesti oli olemas juba tuhandeid aastaid tagasi, sh viikingite ajal ja siis see maa polnud, moodsalt öeldes kellegi poolt okupeeritud. Jah, tulid võõrvallutajad ja -valitsejad, kuid Eesti sai ikkagi vabaks ja lõpuks iseseisva riigina. Nii tol ajal, aga ka praegu tuleb leida pidepunktid, mis seoksid üheks tervikuks meie pikaajalise ajaloo.

Keskkooliõpilasena hakkasin koostama Eesti tuhandeaastast ajalugu, kus püüdsin välja tuua tuhat sündmust, suurmeest ja saavutust. Tol ajal siiski isa veenis mind asi pooleli jätta, sest alati leidub koputajaid, pealekaebajaid, ülesandjaid ja seega minu edaspidistele püüdlustele ülikooli olnuks lühike lõpp.
.

Siinkirjutaja pärast väitekirja kaitsmist 1971. aastal

 .

Viimase aja uuringud kinnitavad, et inimese aju areneb täielikult välja alles 30.ndaks eluaastaks. Tähendab, tähtis on areng, mida suunavad seatud eesmärgid. Aga viimaste püstitamine on/oli kõige raskem. Milline peaks siin olema kooli roll? Küsimus jääb vastuseta, sest asju/teadmisi, mida inimene tõeliselt elus kõige enam vajab, polegi võimalik koolis õpetada. Aga selle puuduva sain oma emalt, kelle enda koolitee jäi paraku üsna lühikeseks.

Katkend autobiograafiast:

.

Metsajärvistu puhkerada /vr*/

.

"Sügis 2008. Värvide erakordsus ja kontrastid viivad mõtted elukeskkonna Loojale, Suure Tundmatu loomingule. Loomingule, kus maine elukorraldus ja Inimese piiratud valikud on jäetud paraku igaühe enda mureks. 
Edasiminekuks otsib inimene alati oma tee algust, seda siis lapsepõlvest. Praegugi veel meenub kauge lapseea erutus kooliteel, kärsitus tarkuse juurde, mis pidi andma inimesele Looja loomingu sügavama mõistmise ja oskuse siin maailmas ise hakkama saada. 
Edasi, noorusaastael maailm avardus, kuid alatiseks jäid mällu pildid ja lõhnad kodukohast, möödanikust, milleks olid esimeste sügiskülmade värskendav hingus, varahommikune sätendav, kahutanud maa ning jääkirmes lompide kardus. Fantaasialennuks keskkond missugune! 
Aeg läks ning tegelikkus paigutas kõikisemoodi. Mõistsin juba varakult üht: minu valikuid hakkavad ahistama varase noorusaja, so sõjaaegsete ja -järgsete aastate kasvukeskkond, ennekõike aineliste võimaluste nappus ja lõpuks noorusaja ajaline piiratus. Varastel noorusaastatel unistasin saada filoloogiks, isegi kirjanikuks või teoloogiks. Nii ei läinud ja muidugi on mul sellest kahju. 
Elu juhtis mind hoopis teistele radadele. Rahuldusin oma kitsamate, tol ajal vabal tahtel tehtud ratsionaalsete valikutega. Edaspidises elus ei juhtunud seda, et võimaluste ahtad piirid oleksid suutnud kahandada mu tegutsemisvajadust ja -tahet nii valitud erialal, aga ka teistes valdkondades. 
Märkamatult sisenesin keskikka, tol ajal rasketesse ja vastuolulistesse aastatesse. Aina ajanappus ja kiirus! Kui palju jäi tegemata: kuid kas üks rändaja, otsija suudabki kõiki radu kõige otstarbekamal viisil omal jalal läbi tallata? 
.

Lõpuks väsime, siis astume oma valitud rajalt kõrvale, jääme meenutama, puhkama... Tunnistagem: kõik juhtunu on toimunud ju lähiajas ja vaevalt oleme suutelised täielikut mõistma iseennast, saati veel teisi või olla mõistetud teiste poolt".

Vambola Raudsepp,

Antsla Keskkooli 12. lennu lõpetaja

Hetki akadeemik Paul Aristega

.

Aga meil hädaldatakse, kaevatakse elu

materialiseerumise ja tühjaksmuutumise üle.

Uku Masing.

Akadeemik Paul Ariste oli suure andega kordumatu isiksus. Kuidas aga mõista suurt talenti? Ei tea, keegi meist ei tea. Võibolla otsime vastust hoopis valesti püstitatud küsimusele, millele ei saagi vastust olla? Usun, et küsimuse võiks õieti püstitada vaid teoloog ja siis võime ehk saada ka mõningaid meid rahuldavaid vastuseid. Järgnevalt vaid mõned hetked minu kohtumisest akadeemikuga.

Akadeemik Paul Aristet teadsin varem ennekõike tema kirjutiste järgi, kuid nö silmast-silma tutvus tekkis siis, kui istusime vastastikku Tatu Ülikooli nõukogu koosolekutel. (Nii oli koosolekute saal sisustatud). Ta oli siis juba 78 aastane vanahärra, tõeline teadusaristokraat ja mind kui uustulnukat küsitles ta kohe: kes ja kust?
.

Akadeemik Paul Ariste
/foto internetist/

.Esimene seik. Selgitasin, et olen sünnilt Urvaste kihelkonnast, õppinud Tallinnas ja töötanud Valgas. No nii. Koosoleku ajal ulatas ta mulle järsku üle laua kirjakese vaid ühe lausega, so "Jauna slota tiri slauka?" (tõlkisin eesti keelde: uus luud pühib hästi/puhtaks). Eks valgalane pidi ju mõnevõrra läti keelt oskama. Selge: ju siis minu kui uustulnuka luud pidi hästi pühkima? Vastasin, et ega eestlase ja lätlase luua vahel vahet polegi, mõlemad pühivad ühtemoodi hästi.

Teiseks. Võru keelest niipalju, et see minu Urvaste kihelkonna kodukeel kipub lähemal olema isegi Sangaste kohalikule murdekeelele kui seda näiteks Haanja meeste kõnekeelele. Ja kuna minu vanaema (isa ema) oli mulk Paistu kihelkonnast, siis on ka minu murdekeel pärit üsna mitmest ilmakaarest.

Üllatav oli aga see, et niipea kui hakkasin oma kodukeelt kõnelema, ütles akadeemik kohe, et mu kodu peaks asuma kuskil Sõmerpalu mail. Läks täiega täppi, õige - Sõmerpalu valla Hänike küla.

Kolmandaks, soome keele oskusest. Rääkisin akadeemikule sellest, et pealesõja aastatel oli meil Hänike külas mitmeid ingerisoome perekondi ja lapsena õppisin neilt hoopis soome keelt. Ariste tundis huvi nende inimeste vastu, kust nad täpsemalt olid ja mis olid nende perekonnanimed. Selgitasin, et olid nad pärit Hattsinast ja nende soome keel oli üsna arhailine, sõnaga mitte päris üldkasutatav soome kirjakeel. Aastaid hiljem täiendasin end keelte koolis ja siis adusin, et minu tolle aja soome keel oli tõesti täis laene vene keelest.

Ja veel. Akadeemikule meeldis aasida. Küsis: miks ma tööl valge särgiga käin, kas ma pole edev ja tahan niimoodi noortele naistele meeldida? Polnud ju pilamises mingit pahatahtlikkust ja see kõik oli isegi vajalik isiklike kontaktide edasisel arendamisel. Ja neid kontakte oli mitmeid, kuid millegipärast enim meeldejäävad on vaid esimesed kohtumised.

Lõpuks aga hoopis muust. Olen kogu oma elu väga suure lugupidamisega suhtunud usklikkesse. Millegipärast minu sisetunne ütles seda, et akadeemik Ariste puhul oli tegemist sügavalt religioosse inimesega. Ilmselt polnud talle sobival tasemel vestluspartnerit, kellele ta võinuks end avada. Pealegi tol ajal võis see endaga kaasa tuua mitmeid ebameeldivusi.

Minu arusaamade järgi suure ande puhul inimese mikrokosmos harmoneerub Kõiksusega palju täiuslikumalt kui seda nn keskmise inimese puhul. Ju siis Kõiksus teeb kõik võimalikuks?

Kinnitused minu kahtlusele tulid aastaid hiljem. Nimelt olin Tartu Ülikooli aulas matusetalitusel, kus akadeemik Ariste saadeti oma viimsele teekonnale Jumalasõnaga. Aga see seik rääkis juba paljuski iseenese eest.

Praegu, palju aastaid hiljem olen akadeemik Ariste hauakivi juurde viinud lilleõie ja suhelnud seal temaga. Mõistan - ei, ta pole jäädavalt lahkunud, vaid viibib lihtsalt mingis teises dimensioonis ja on ikkagi koos meiega. Õigemini küll nende sadade tuhandete inimestega, kes teda teadsid-tundsid ja nüüdki temaga sidet otsivad. Ja see side on olemas ja jäädav. Ainult, kuidas seda lahti mõtestada?

Vambola Raudsepp,

emeriitprofessor

Ühe ammuse meenutuse järellugu

.

Ande suuruse märkamiseks

vajame ajalist distantsi.

.
1890 10- sept - sündis Marie Heiberg (suri 15. veebr 1942);
1906 - ilmus luulekogu Mure-lapse laulud;
1906 - asutati ajakiri Eesti Kirjandus. 
.

Minu vanaisa Gustav Raudsepa teine naine El-Aliide Solom-Raudsepp rääkis mulle 1960. ndatel ammu unustatud loo oma mehe ja Marie Heibergi kokkupuudetest, peaasjalikult vaid luule valdkonnas. Paraku midagi kirjalikku paberil pole säilinud. Või oli ehk mõni kirjarida Gustavi eluajal kuskil lauasahtlis luku taga, siis seda El-Aliidele lihtsalt ei oleks ta näidanud. Siiski Gustavi poeg Richard väitis, et olevat mõnda kirja luuletajalt näinud, kuid milliseid, jäägu see vastuseta.

Marie Heiberg (1890-1942) /Foto internetist/

Marie Heiberg õppis Urvaste vallakoolis ja Sangaste kihelkonnakoolis. Samal ajal aga Gustav käis sageli Sangastes Piirnatsi talus, oma isakodus sugulastel külas. Pärast leeritamist, seega 1900. ndate algul oli Gustav tihedalt seotud Urvaste kirikuga, laulis kirikukooris ja lõi kaasa muudes ettevõtmistes. Nii, et võimalusi nende omavahelisteks kokkusaamiseks/lävimiseks oli palju.

Gustav Raudsepp (1882-1935) /Foto erakogust/

Gustav rääkis aastaid hiljem oma naisele Mariest kui tõelisest imelapsest, kelles peitus piiritu luuleanne. Ei tea, kas Gustav söandas Mariele näidata ka omi luuleridu või hoopis imelapse anne innustas teda oma kirjakaustas ka midagi kirja panema? Küll aga suutnud Gustav mitut Heibergi luuletust peast oma naisele ette lugeda.

Marie Heibergi büst Urvaste kirikuaias  /vr*/

Igal inimesel on oma elutee, kuid Gustav rändas justkui mitmel rajal korraga. Ainukese perepoja saatus oli saada Lustivere talu peremeheks, kuid kõik võinuks ka teisiti minna. Oleks tal olnud pääs kõrghariduse juurde, võinuks ta ehk olla tol ajal filoloogiaprofessor Tartu Ülikoolis. Jääb vaid aimata, kuidas ta küll pregu kirjutaks oma luuletuse Marie Heibergi meenutades, so tema 120.ndal sünniaastapäeval.

Tänapäeval on Marie Heibergi luuletused kättesaadavad Eesti luule Kuldses klassikas. Toetudes viimasele ja teades, et ta oli religioosne inimene, siis võiks kirjutada (Gustavi märkmete alusel) järgnevad read:

Vaimuvägi

Marie Heibergi meenutades

Küll võimas on üks vaimuvägi,

Ta tühjuse tõeks tõmistas:

kes kõik nii kindlalt ette nägi

ja loodut rohkelt õnnistas.

Me elu enne selle algust

Ta igaveseks kuulutas.

Pakkus Püha Vaimu valgust,

hinge hea-hardalt puudutas.

Kõiksuse kinkis me kätte,

et leida igavest armu.

Me teele valiku jättis:

õnnistet ellu või põrmu.

Taeva-arm mu meele muudab,

hing üles üllab Ta imel.

Kui praegu võita veel suudaks -

osadus Issanda nimel.

Sõna sai lihaks ja liha sõnaks:

viidaks viimaks kalmukivi.

Kõrgus sai mu kalliks koduks,

varuks vaimuvara vili.

Nagu me nüüd teame, kujunes Marie Heibergi saatus üsna traagiliseks, kuid mitte vähem traagiliseks kujunes ka Gustav Raudsepa viimane eluaasta. Või oli seal midagi platoonilist, mingit hingesugulust teineteist õieti tundmata - seda annavad aimata Marie Heibergi 1906. aasta kirjaread: Ma kirjutan verega/ hinge imelist saladust,/ murede sügavuse/ otsata hämarust...

Vambola Raudsepp,

harrastuskoduloolane

Talletatud ütlusi Hänike külast

Mäe tippu viib palju teid,

kuid vaade on üks ja sama.

Hiina vanasõna
.

• 1860 - alustas Jakob Hurt (1839-1907) rahvaluule kogumist
• 1931 - alustas tööd kool Kurenurmes
• 1938 - märgiti ära 300 aasta möödumisest Hänike küla esmamainimisest (1638)

.

Jakob Hurt (1839-1907)

.

1950. nendate alguses hakkasin tähele panema, kui huvitavad ütlused olid levinenud Hänike külas. Omajagu värvi nendele ütlustele lisasid uustulnukad talude päriseksostu ajast, so 19. sajandi lõpupoole. Tulijaid oli peaasjalikult naaberkihelkondadest, aga ka Mulgi- ja Tartumaalt. Sõnaga, koos tulijatega tuli külla ka palju elutarkust ütlemiste ja tähelepanekute varal.

Samas aga ehkki suhtlesime võru murdes, siis ega ma seda kohalikku keelt kirjasõnana ära ei õppinudki. Asi selles, et kodus räägiti mulgi ja Vana-Antsla murret.

.Soovere talu peremees
 Karl Leok 1950.ndatel aastatel

Suusõnaliselt sain mitmeid ütlusi Soovere talu peremehelt Karl Leokilt, kuid mõningaid ütlusi/mõtteteri oli kirja pannud Lustivere talu peremees Gustav Raudsepp. Ega praegu enam täpselt ühe või teise ütluse päritolu suudagi eristada, sest eks need olid natuke teises sõnastuses levinenud ka mujal.
.

Lustivere talu peremees

Gustav Raudsepp (1882-1935)

Ennekõike hinnati töökust, ausust ja tarkust:

Virkus vaese varandus, tarkus tee näitaja;

Tõde tammepuine, vale võsavitsake;

Tahad sulast sundida, anna iseendale piitsa;

Talutööd jätkub taadilegi, vaeva vana eani.

Omal kohal olid humoorikad ja õpetlikud ütlused:

Kavalus on tarkuse poolvend;

Kadedus kaeb kõõrdi, kurjus kulmu alt;

Kadedus ja kavalus on vanakurja õnnistus;

Salvevili talvesöök, metsamari muidu maius;

Tööst tunnet tegijat, kaagutusest munejat kana.

Mulkide tögamist tuli sageli ette:

Mulgil mammon, setul savikauss, võrukesel taluvõlg;

Mulgi kavalus kisub kogu kasu omakaissu;

Mulk maias mammonale, võrukene viinale;

Raha teeb targa rikkaks, rumala rumalamaks.

Hoiatavaid ütlusi korrati sageli:

Võõras silm toob vargad tallu;

Hoia lauta ja noorloomi võõra silma eest;

Viina võetud vihast tärkab tigedusepuu;

Tuul toob tühijutu, pikne pahanduse, vaga vihm viib mõlemad;

Ei rahe too rikkust, ega marutuul tulu, leplik ilm annab hea saagi.

1950. ndate aastate Hänike küla vanem põlvkond on ammu lahkunud, enamuses on nad leidnud oma viimse puhkepaiga Osula Prassipalu kalmistul. Tänapäevaks sirgunud uued põlvkonnad vaevalt, et teavad oma juuri, mis viivad Hänike külani.

Hänikes 1949.aastal (tagareas vend Jaan /vasakul/ ja Einart)

.
Minu naabripoiss suviti oli (Pudru tallu tulnud) tänase jalgpalluri Mart Poomi isa. Karjapoistena olime suviti koos samuti ajakirjanik Argo Ideoni isaga, kes elas Soovere talus. Need talud on juba jäädavalt kadunud ja kaduma on läinud ka sealne vaimuvara. Vaevalt, et keegi sealse eluolu ja vaimurikkuse vastu enam huvi tunneb. Kurb tõsiasi.

Vambola Raudsepp,

Lustivere talu endine elanik