Hainamaal Mustjõe veeren

Mul silmi iin viil tuu hainamaa kastõ,
sohu, ku niitma üten võeti ka latsõ.
Oi, makus oll' lakan tuu hommugu uni,
ku koidu'aal esä meid üles ajama tuli.

Nii illos oll' tsirgu helü niidu pääl;
parmu', kihulasõ tüksevä purõma sääl.
Ku edimäne hainakaar valmis sai,
ohhoo, põdrapull puu takan meid kai.

Joba punatsõ kiire üle mõtsa paistsiva,
tulli' ülejõe naabri, jõudu meil hõiksiva.
Vikat teräväs tetä vaja esi,
üts lonks - jääkülm seo lätte vesi.

Lõuna'aal küüni haintõlõ visksimi,
ai, nii äkki silmä kinni kisksivä.
Küll ilmadu suur oll' sis tuu Keretü suu
ja Mustjõe veeren kasunu pedäjäpuu.

Armudu veretüü

Ku vainuväe' Põhjasõa'aal nõrõtivä verest,

kurjami pakku panni' kullagõ Erästverest.

Nii Rootsi kuld sai Vilbusohu,

tuust kõnõldi viil mitmel puhul.

Vinne soldati neid kipõlt takan ai'va,

sääl Tammõssillan kätte saiva.

Karguri koledast' verre hakati,

 hainamaal armõdu maha notiti.

Verevä lätte manu är'käkiti kuld,

kos pedäjä kotsil jooksikute haua muld.

Toda verist kullakallist aaret

om otsman käüdü mõnõst ilmakaarõst.

Oll' Rootsi kullal hirmus süü,

tuul suu pääl  tettü võikal veretüül.

Sai Vilbusohu väkev varandus,

 aastasadu Häniken hoitu saladus.

Vambola Raudsepp

Mõtsakurun tapõdu miis

Jäl' tedä nätti: pümmen sügüse üün,
ringi kollas' tarõasemel koolnu miis -
    jälgilt uilgas ja lokku lüü,
    tondilõust palas' näo iin.

Eläsi mõtsakurun üts rüüvlipesä -
hobõsõvarga, kiäl koledu latsõ'.
    Sääl mõrvatarõn  poig tapsõ esä,
    laiba põranda alla ta matsõ.

Tuu talo veretüüst kõneldi kavva,
tapedu miis - rüüvli,  avvudu ja aladu;
    arvadi, võinu' löüdä ta kalmu, havva,
    kuigi mõrtsukas, kõigi puult põladu.

                                        Hänike, 2006.

------------------------------------------------------------------------------

Suitsiid

Hiidlind laotas tiivad üle talu;

pimenes Päike - jäi ahastus ja valu.

Lahkus mees oma piiritus, õiglases tões -

ausa õigust elule piirati juba eos.

Tõde vihas aina tõusis, laotusse lendas,

kuni tappev tõde valis ohvriks ta enda.

Polnud õigustust Looja loodu mõrvas,

vihane tõde seda vaevu korvas.

Pattu pühakiri taunis, valeks seadusesilm,

võttis õiglase teispoolne maailm.

Kadus järglasi toetav eluahel,

siduv lüli sugupõlvede vahel.

                                   Lustiveres, suvi 2008.

Pro patria

Keda huvitab
    su kired,
        sootus,
        saatus.

Su õelutsev
isamaatus.