Tartu Ülikooli ja Vilniuse Ülikooli majandus/rahandusteadlaste koostööst

.

Teaduslugu on ennekõike isiksuste lugu /vr*/

.

Pealesõja aastate koostöö Tartu ja Vilniuse ülikooli rahanduse ja krediidi kateedrite vahel algas 1950ndatel aastatel, mil TÜ-s kateedrijuhatajaks oli professor Raimund Hagelberg ning VÜ-s professor Alfonsas Źilenas. Koostöö oli sisukas, mis hõlmas õppeteadustöö kõike aspekte nii õppejõudude kui ka üliõilaste osas.

Peab rõhutama kateedrijuhatajate suurt rolli suhete arendamisel. Tegu oli suurte isiksustega, mida tõendas seik, et mõlemad professorid valiti hiljem oma maa akadeemikuks.

.

Professor Raimund Hagelberg (1927-2012)

/foto internetist/

Prof Alfonsas Zilenas (1924-2005)

 /foto internetist/

.

Alates 1983.aastast teadussidemed süvenesid/tihenesid, eriti siis kui Vilniuse Ülikool oli minu (Vambola Raudsepa) doktoriväitekirja nn juhtivaks asutuseks/retsensendiks. Minu juhendatud kandidaadi väitekirja kaitses Lehte Ots-Alver Vilniuse Ülikoolis 1988.aastal.

.

Lehte Alver

/foto internetist/

Vilniuse ülikool

/foto internetist/

Kui vaadata tagasi nendele aastatele, siis 1980.ndatel aastatel jätkusid õppe-teadustöö sidemed väga erinevates valdkondades.Vilniuses ja Tartus korraldati mitmeid rahvusvahelisi teaduskonverentse, aga samuti Tartu-Vilniuse rahandusala ühisseminare, üliõpilaste teaduskonverentse (nn ÜTÜ raamides), millest aktiivselt võtsid osa tartlased Vambola Raudsepp, Ülo Kauer, Arno Susi, Mart Sõrg, Elvi Ulst, Lehte Ots jt.

Vambola Raudsepp osavõtjana teadusseminaril /vr*/

Peale Vilniuse Ülikooli oli meil veel sidemeid sealse Kvalifikatsiooni tõstmise instituudiga, kus rahanduse kateedri juhatajaks oli professor Vytautas Aźuśilis. Muide temalt ilmus ka retsensioon minu venekeelse monograafia kohta Leedu majandusajakirjas Plaanimajandus.

Huvipakkuv oli ehk see, kuidas leedulased oskasid vältida nn juhtivaid sissetoodud võõrspetsialiste ja võtta oma vabariigis kõik tähtsamad juhtimispositsioonid enda kätte. Tänu sellele, võrreldes Läti ja Eestiga nende majandus arenes kompaktselt ja kiires tempos.

Vambola Raudsepp

Heng niikui taiva poole püvväs

... nii rasselt kaibap, ikep kell. Üldtuntud Kerkokell, üks täiuslikum kaotusvalu kirjapanek Gustav Suitsult, mida me kõik kord või mitu läbi elanud oleme. Edasi rändavad mõtted: "Kas kõrd mo aus ka juvvas, süvväs - oh kerkokell, oh kerkokell!".
.

.Sangaste kirik

.
Leinas, oma lähedase ärasaatmisel hakkavad tahtmatult mõtteis keerlema luuleread: "Om asja ilman imelise, teed toda kävven mõtli ma...".
.

 Isa Richard Raudsepa surmaaastal 1971

 /foto erakogust!

Ja sellised said minu mõttekeerud ühel leinahetkel:

In memoriam

Aeg tulla sul anti, komeedina söösta,
paarkümmend tuhat päeva,
sära, valgust ja vaeva -
see ongi elu, mida ajas mõõta.

Viind tähtede taha su tee.
Sel hetkel sa oled meist rikkam,
sa tead meist rohkem,
teispoolsuse kogetu tõttu.

Oled vabana kõiksuse vallas.

On kõigiga hüvasti jäetud,
teame, nõnda see seatud:
On inimlaps kodus Linnutee säras,
ta rändaja maal;
et kord aegade lõpus
me kohtume taas.

Antslas, aprill 1971

Vambola Raudsepp

Majandus pöördeliste uuenduste ootel

.

Majandusraskustest väljatulemise graafikuid prognoositakse mitmesuguseid, olgu need siis U, V, W, vms kujuga. Pakutud arengustsenaariumid võivad nüüdisajal juhtuda, aga võivad ka mitte. Ka majandusajaloost võib leida väga erinevaid näiteid. Eelnevast johtub vaid üks küsimus: miks analüüsides rõhuasetus on tehtud vaid majanduspoliitiliste meetmete põhjalikule käsitlusele, kuid vähem uuritakse seda, milliste tegurite koosmõjul ikkagi kriisist välja tuldi? Aga neid tegureid on ootamatult palju.

Vambola Raudsepp: majandusraskustest väljutakse paljude mõjurite koosmõjul

Jätame teadlikult majanduspoliitilised meetmed kõrvale, olgu tagasivaatena vaid paar tegurite rühma, so tehnilised uuendused ning inimeste eluhoiakud ja mõtlemise kvaliteet.

Esiteks, tehnilised uuendused. 1929-1933. aastate suurte majandusvapustuste ja sellele järgnevasse aega kuuluvad: elektrontelevisiooni teke (1929), sünteesmaterjalide kasutuselevõtt (1929-1940) tuumareaktori käikulaskmine (1942), esimese elektronarvuti valmistamine (1945), transistori leiutamine (1947). Aga selle kõigega kaasnesid uued töökohad, uued kvalifikatsiooninõuded ning lõpuks uus kaup. Tõdeme, möödanik ei tule tagasi, mis tänendab, et ei saa kunagi jätkata sealt ja samas vaimus, so vanadel töökohtadel sama kvalifikatsiooniga ja sama kauba valmistamisega, kust langus/majanduskriis algas. Koos tehniliste uuendustega tekib uus nõudlus ja pakkumine.

Maailm tormab edasi kiirenevas tempos, nö innovatsioonitsükkel lüheneb, mis tähendab, et seisakust väljuv majanduslik tõus algab üha uuenenud tasemelt. Rohkeid pöördelisi uuendusi tekib igas valdkonnas ja igapäevaelu pakub neid küllaga. Vaid paar ootust. Üheks kauaoodatud, ennekõike säästlikuks sõidukiks saab näiteks, elektriauto, mis vabastaks maailma maad naftamonopolide manipulatsioonidest. Pealegi unistame kvaliteetsest autost, mis teenib oma eluea ilma nn riigi poolt korraldatud/nõutud tehnilise ülevaatuseta. Ega me praegu julge väita, et tänapäeva autode tehniline ülevaatus on autotootjate madala kvaliteediga insenerimõtte riigipoolne nuumamine/rahastamine. Tarbijakaitse aspektist nn sõidukite tehnilised ülevaatused peaksid olema täiesti lubamatud ettevõtmised. Nüüd teisest valdkonnast. Ehk juhtub midagi ennenägematut toiduainete tootmises/pakkumises, mis lühikese ajaga leevendab üksikutes piirkondades valitsevat näljahäda. Eriti aktuaalne ootus.

Teiseks, väärtused, hoiakud ja mõtlemise kvaliteet. Lõputud teemad, kuid majandusraskused ei jäta neidki puudutamata. Ma ei mõista lõpuni, mida mõtles Einar Laigna ütlusega: “Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massimeedia abil teised väärtused...”. Ehk võib laiendada seda mõtet kõigile kriisis vaevlevatele maadele?

Luban endale väita, et minu tähelepanekute kohaselt raskustest väljuvate maade jaoks väärtuseks number üks on inimeste/elanikkonna vaimsus. Kas mäletate, kui kõrgelt hindas pealesõja aastatel eestlane haridust? Ja õieti tegid. Või kui vaadata oma ajaloos kaugemale tagasi, siis Eestis lõppesid näljahädad siis, kui iga talulaps oli saanud oma külakooli hariduse, ennekõike lugemis-ja arvutamisoskuse. Sajandid möödusid. Tänapäev vajab kvalifitseerituid töötegijaid, vaimselt väga rikkaid, kes on suutelised genereerima/rakendama kvaliteetseid ideid.

Edasi, lihtne tõde: õnnelikud on vaid need inimesed, kellele vaimsus muutub eluviisiks. Usun, et kriisijärgsetel aastatel muutub inimese vaimsus üha olulisemaks väärtuseks ka massimeedias. Üldistav paradoks: kriisist väljunud inimene on targem, ratsionaalsem, kui seda kriisi sisenenuna ta oli. Ka see on suur väärtus.

Ja lõpetuseks. Paljude maade arengud näitavad, et lähiminevikule omased rängad majanduslikud vapustused võivad sellisel, traditsioonilisel kujul jäädagi ajalukku. Ennustan paljudele maadele isegi nö sumbuva võnkumise taolist majandusarengut. Põhjuseks üleilmastumine kõigi oma probleemidega, sh üha tugevnevad kõikvõimalikud seosed riikide vahel. Pealegi oma positiivse osa edasisele stabiilsusele annavad erinevate maade/rahvaste ühised väärtused, hoiakud, mis hakkavad juhtima läbi (majandus)poliitika ka nende maade reaalset majandust.

Vambola Raudsepp,majandusteadlane

ÜHE PILDI LUGU: mõtted ja arutelud

Inimestel on üks ühine omadus:
nad kõik on erinevad

.

• 1970-1988 - Tartu Ülikooli rektorina töötas Arnold Koop (16.juuli 1922 - 21. aprill 1988);
• 1982 - prof Raimund Hagelberg asus tööle Eesti Teaduste Akadeemia peasekretäriks;
• 1983 - Vambola Raudsepp kaitses doktoriväitekirja St Peterburis.

Üks albumi pilt möödanikust räägib kordi rohkem kui kümmekond lehekülge kirjasõna. Paraku fotosid on vähe ja ega nende kvaliteetki pole alati kiita. Seepärast hinnakem seda, mis meil on ja mis säilib aastateks. Alljärgnevalt fotod mõnede isikutega, keda pean väga tähtsateks oma edaspidise elutee kujunemisel.

Eesti majandusteadlastele räägib palju üks nö ajalooline pilt, mis on tehtud Tartu Ülikooli rahanduse eriala vilistlaste kokkutulekul 1988.aastal. Muide, minu teada on see pilt ka ligikaudu saja eriala vilistlase albumis.

Tartu Ülikooli rahanduserialaga seotud õppejõud 1988.aastal vilistlaste kokkutulekul (Foto: Vambola Raudsepp'a erakogust)

Juuresolev pilt on tehtud Tartus, tol ajal Nooruse tänava õppehoone taga kutselise fotograafi poolt. Momendil neli inimest nendest (U.Mereste, Ü.Kauer, L.Shorikova ja A.Susi) on juba jäädavalt lahkunud. Mujal töötavad Viktor Arhipov ja Margus Hanson, TÜ majandusteaduskonnas töötab veel vaid Nadezhda Ivanova. Kõik ülejäänud veedavad nö pensionipõlve. Püüan praegu loetleda pildilolevatest neid, kellega olid mul sidemed nii tudengipõlves, aga ka hiljem igapäevatöös.

Täpsustame pildilolijaid, need on: esimeses reas vasakult esimene Uno Mereste, teine Elvi Ulst, kolmas Ülo Kauer, neljas Raimund Hagelberg, viies Heli Ruussaar, kuues olen ise, so Vambola Raudsepp; teises reas vasakult esimene Nadezhda Ivanova, teine Viktor Arhipov, kolmas Ljudmila Shorikova, neljas Arno Susi, viies Maris Astel, kuues Heino Siigur, seitsmes Ülle Vaaks, kaheksas Margus Hanson, üheksas Mart Sõrg.

Feodor Klement Tartu Ülikooli rektorina
1968.aastal (Foto: internetist)

Fotode puhul rõhutatakse alati seda, et pöördele tuleb kirjutada kuupäev, koht ja nimeliselt, kes on pildil. Sageli see unustatakse ja usutakse, et küll kõik meenub, kui vaja läheb. Aga ei meenu, aeg teeb oma töö. Seepärst antud juhul püüamegi olla täpsed ja olgu iga pildi juures kõik vajalik.

Raimund Hagelberg kateedrijuhatajana
1968.aastal (Foto: Vambola Raudsepp'a erakogust)

Uno Mereste kateedrijuhatajana

(Foto: internetist)

Uno Merestet teadsin/tundsin tudengipäevil, ehkki mitte küll isiklikult, ennekõike tema õppematerjalide ja teaduskirjutiste kaudu. Oma loengutel rääkis Uno Merestest palju head akadeemik Johan Vaabel.

Johan Vaabel kateedrijuhatajana

(Foto: internetist)

Vambola Raudsepp majandustudengina

Tallinnas 1962.aastal (Foto: Vambola Raudsepp'e erakogust)

Isiklik tutvus Uno Merestega tuli hiljem, so kui olin juba õpinguid lõpetamas majandusteaduskonnas, siis asus ta tolleaegsesse TPI majandusteaduskonda tööle kateedrijuhatajana. Diplomitöö kaitsesin komisjoni ees, kus tooni andis noor perspektiivikas majandusteadlane, hilisem teadusdoktor, professor ja akadeemik Uno Mereste. Niisiis kõik oli veel ees. Kahjuks pole nendest aegadest mul ühtegi pilti, ehkki oleksin väga soovinud.
.

Vambola Raudsepp Valgas ehitusettevõtte finantsistina
 (Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)
.

Ülo Kauer (Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

1966.aasta kevadtalvel lõpetasin õpingud ja mind suunati tööle Valka ehitusettevõtte finantsistiks. Hiljem töötasin ka veel pearaamatupidajana, kuid 1968.aasta sügisel tekkis võimalus asuda tööle Tartu Ülikooli rahanduse kateedrisse assistendina.

Tartu päevil tekkisid tihedad õppe-teadustöö sidemed Raimund Hagelbergi, Ülo Kaueri ja hiljem Arno Susiga. Raimund Hagelberg lahkus ülikoolist Eesti Teaduste Akadeemiasse 1982. aastal, seega temaga sidemed nõrgenesid. Arno Susi lahkus jäädavalt 1993. aastal, kuid Ülo Kaueriga töötasime koos kuni tema pensionini jäämiseni, mil toimusid ülikoolis suured muutused.

Vambola Raudsepp TÜ kateedrijuhatajana

1983.aastal (Foto: Vambola Raudsepp'a erakogust)

Millegipärast 1980.ndatest aastatest on meie töötajatest tehtud fotod kõik nö rühmapildid, so kateedrite töötajad, teaduskonna õppejõud ja teenistujad vms, kuid üksikisikutest pilte on väga vähe.

Küll on rühmapiltidel ka omad eelised, sest siit näeme, kes on ühe või teise isiku kaasaegsed, milline on nende inimeste vanusevahe ja missugune on kellegi positsioon ülikoolis, linnas või vabariigis. Niimoodi vaid tänu ühele pildile saame palju rohkem, sügavuti teada möödanikust ning talletatud materjalid on hoopis sisukamad.

Vasakult: Tõnu Laak, Mart Sõrg, Ülo Kauer ja Vambola Raudsepp
 (Foto: Vambola Raudsepp'a erakogust)

Võib küsida: mis jõud/tõmme viis kokku just need inimesed oma eesmärkide/pürgimuste ja saatustega ning miks kujunesid nendevahelised suhted just sellisteks? Siinjuures vaid üks tähelepanek, so mida vaimselt rikkam, edumeelsem ja ka edukam on inimene/isiksus, seda vähem on temas negativismi, õelust.

Sulgeme selleks korraks albumi ja jätame pildilolijad naeratama, muhelema nii, nagu nad tegid seda 1988.aastal. Aegade möödudes vaatavad sama pilti meie järeltulijad, kuid nende mõtted ja arutelud jäävad meile mõistatamiseks.

Vambola Raudsepp

Doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogus St Peterburis

Õnnelikud inimesed, kelle vaimne

rikkus muutub eluviisiks

Osalemine maailmas ühe tuntuma majandus-rahandusülikooli doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu töös, tähendab olla kursis hetke kõige uusimate uuringutega antud valdkonnas. Lisaks veel väitlemise pidulik õhkkond ning palju uusi tutvusi ja isiklikke kontakte väljapaistvate teadlaste, kolleegidega.

Vaade sillalt Peterburi majandus-rahandusülikoolile /Foto internetist/

St Peterburi Riikliku Majanduse ja Rahanduse Ülikooliga (tol ajal Leningradi Finantsmajanduse Instituudiga) tekkis mul tihedam side alates aastast 1981, mil mind võeti selle õppeasutuse juurde mittestatsionaarseks doktorandiks, oma väitekirja lõpetama. Minuga vahetult tegelesid prof Pjotr Źevtjak ja prof Viktor Kolesnikov. Väitekiri valmis lõplikult 1983.aasta talvel ning mõni kuu hiljem suunati töö ka kaitsmisele. Kaitsesin oma väitekirja kevade lõpupäevil ning Kõrgem Attestatsioonikomisjon (VAK, asus Moskvas) kinnitas mind majandusdoktoriks 1984.aasta kevadel.

Ettevõtte rahanduse ja investeeringute ala juhtivad teadlased prof Dmitri Moljakov ja prof Pjotr Źevtjak

Tol ajal doktoritöö oli kraaditaotleja sügav, ulatuslik iseseisev töö, mis pidi näitama teadustöötaja küpsust, mistõttu ametlikku juhendajat polnud ette nähtud. Nii oli kirjas ka VAK-i poolt väljaantud materjalides.

Oponeerisid minu väitekirja prof D.Moljakov (Moskvast), prof P.Źevtjak (Peterburist) ning prof V.Aźusilis (Vilniusest) ning nn juhtivaks ülikooliks minu töö alal oli Vilniuse Ülikool. Minu poolt esitatud rakendusrahandusdistsipliinide sisestruktuuri uudne käsitlus ja selle sidumine praktika vajadustega oli tol ajal uus suund ettevõtete rahanduse ja investeeringute alal. Seda rõhutasid ka oponendid.

Muide, tänu prof D.Moljakovi vahendusele sain tuttavaks hilisema N.Liidu peaministri majandusdoktori Valentin Pavloviga, kes jättis minule erudeeritud teadlase mulje. Teistes teadlastes hindas ta originaalsust ja laiahaardelisust.

Kohe peale majandusdoktori kraadi omistamist (1984) kutsuti mind ametlikuks oponendiks mitmetesse doktori- ja kandidaaditööde kaitsmisnõukogudesse. Aastatel 1986 - 1990 olin doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu ametlik liige Peterburi majandus-rahandusülikoolis.

Doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liikmena St Peterburis aastal 1986 /vr*/

Nõukogu istungeid toimus siis sageli, mistõttu iga paari-kolme nädala tagant tuli Peterburisse sõit ette võtta. Tol ajal tähtis oli see, et mitmed meie kraaditaotlejad (L.Vood, N.Ivanova, T.Sokk, L.Shorikova, M.Hanson) said kaitsta oma kandidaaditöö selles nõukogus. Eriti hea meel on selle üle, et võisin olla toeks Mart Sõrgile tema doktoriväitekirja kaitsmisel Peterburis.

Doktorinõukogu istungid olid pidulikud, kuid samas väga huvitavate väitlustega. Asi selles, et kaitsmisele pääsemine oli väga raske, kuna nn eelkaitsmistel töö valmiks tunnistamine ja kaitsmisele suunamine oli tõeline Kolgata tee. Mõnikord võttis see isegi aastaid.

Kui aga sündis uus teadusdoktor, siis oli see sündmuseks, mis sai kohe teatavaks üle N.Liidu. Oli ju nõue, et doktoriväitekiri loob ühe uue suuna oma teadusharus, mistõttu see ei saanud jääda märkamatuks isegi meie välisnaaberriikides.

1986.aastal tundsin peaaegu kõiki N.Liidu juhtivaid rahandusteadlasi, samas sidemeid oli veel Soome ja Tsehhi majandusteadlastega. Juba tol ajal kitsamas ringis arutati N.Liidu üleminekuvajadust turusuhetele, kuid seda nähti ette kompartei juhtimisel. Praegu võib ütelda, et arutati nö Hiina arengutee võimalusi.

Et asi võtab äraarvamata pöörde, seda hakati aimama siis, kui Eestis hakati taotlema majanduslikku iseseisvust valitsuse tasemel, so IME programmiga. Peterburi edumeesed kolleegid mõistsid Balti riikide iseseisvuspüüdlusi, kuid nad olid arvamusel, et ega need väikeriigid ilma Venemaa abita toime tule. Nähti meid ennekõike suure venna ülalpeetavatena.

Edasine tormiline areng üllatas kogu maailma ja 1991. aasta tõi suured muudatused ka Peterburis. Päriselt meie/minu sidemed Peterburiga ei katkenud. Olin varem avaldanud nende teadustööde kogumikus omi artikleid ja mõned kirjutised leidsid avaldamist ka siis, kui Eesti oli juba iseseisev riik.

Andekaid, vaimselt rikkaid inimesi ühendab ennekõike talent, kusjuures keelelised ja rahvuslikud erinevused rikastavad meid kõiki, lõpuks ka teadusharu. Teadlased on õnnelikud inimesed, sest vaimne rikkus on muutunud nende eluviisiks. Nii see on ja jääb igas ühiskonnas ja igal maal.

Vambola Raudsepp,

majandusdoktor

Talendist mitme kandi pealt

.

Religioonid, kunst ja teadus on sama puu oksad.

Albert Einstein

.

Talent on kõiksuse kingitus, mis viitab inimese seosele kosmosega. Tähendab, midagi oleme saanud emakeselt Maalt läbi evolutsiooni, kuid veel midagi, mis polegi maist päritolu, so Kõiksusest. Kas on see ikkagi nii: raske nõustuda, veel raskem eitada?

Väga andekatest inimestest räägitakse üldjuhul vähe, ilmsest seetõttu, et talendiga samal tasemel olevaid inimesi on vähe. Ja veel vähem on neid, keda see probleem üldse huvitab. Muidugi kurb, kuid teisalt teeb see teadmatus meile korvamatut kahju. Kasvõi näiteks, indigolastega suhtlemisel. Usun kindlalt, et just nende päralt on tuleviks, ka meil Eestis.

Teadusfilosoof Karl Popper

Kas on olemas inimese, täpsemalt tema andel otsene seos kosmosega? - ju see on nö mittetraditsiooniline küsimus, millele isegi tänapäeva teaduse arengutase mingit mõistlikku vastust vaevalt suudab anda. Aga vastuseid võib küll leida religioonist, kasvõi reinkarnatsioonivõimalusi uurides. Seega, pigem siiski uurida, kui eitada kõike ja kuulutada nö lõplikke tõdesid.

Kerkib hoopis tõsisem küsimus: kuidas piiritleda annet, või kuidas ära tunda andekat inimest? Andeka helilooja, arhidekti, teadlase vms puhul pole probleeme, aga näiteks, andekas ema? Või kas teda üldse on? Pole kahtlust, on.

Olen alati imetlenud sõjaaegseid ja -järgseid eesti emasid, kes olid sunnitud elama keset vaesust ja ülekohut, samas suutsid kasvatada ja koolitada neli, viis või enam last. Paljud tegid seda üksi, sest nende mehed olid langenud sõjas, peaasjalikult läbi sundmobilisatsiooni võõrasse väkke. Milline oli nende leidlikkus lastele riiete õmblemisel või toidupoolise leidmisel. Ilmselt see valdkond ootab veel kirjalike tekstidena esitamist.

Nendel aastatel, kui hoolimatult suhtuti inimestesse/üksikemadesse, olgu selleks siis kaasinimeste või riigi poolt tervikuna. Eks ka riik koosneb inimestest, nende hoiakutest ja väärtushinnangutest. Inimene võis inimeseks jääda ka totalitaarse ühiskonna tingimustes ja need, kes ei jäänud olid lihtsalt närukaelad, sageli isegi kurjategijad. Oli siis ka nende hulgas eriti andekaid inimesi? Kindel vastus: jah oli ja on ka praegu. Mõistlikum on nendest mitte rääkida.

Edukaid, esilekerkinuid inimesi austame, neid väljendame kunstis, kirjanduses, püstitame ausambaid. Need olid suured juhid, väepealikud, uute maade vallutajad jt, keda on täis kooliõpikud ja kelle kangelastegusid peab teadma iga koolilaps. Lühidalt, nende hulgas oli/on ka andekaid terroriste. Millised on küll need piirjooned, mis eraldavad kõikvõimalikke talente üksteisest?

Edasi. Teadusajaloos teatakse tõika, et ainuüksi aurukatla leiutamine ja sellest modifikatsioonide loomine on majanduslikult sadades kordades katnud kõik teaduse rahastamiseks tehtud kulud kogu maailmas. See oli ühe väga andeka inimese panus tuleviku heaoluriikide tekkeks, kelle nime sajast inimesest teavad ütelda vaid kümmekond. Tuleb leppida, et taolisi talente kerkib esile ikkagi ennekõike suurte rahvaste ja riikide seast.

Nüüdisaja Eesti puhul on tegemist piiratud võimalustega väikeriigiga. Ainelisi loodusrikkusi on meil parasjagu, so 1,3 miljoni elaniku kohta; need on meie põllud, metsad, järved, põlevkivi, kruus, liiv jne. Aga vaimsed rikkused, mis on hoopis tähtsamad?

Ollakse arvamusel, et silmapaistvalt andekaid inimesi mingist rahvusest on umbes 0,3..0,4 protsenti. Niisiis, Eesti puhul peaksine arvestama umbes 4 tuhande inimesega, kelle aktiivsest osavõtust ühiskonna elust johtub meie tulevik. (Omaette probleemiks on eestlase IQ, mis on tunduvalt madalam Kagu-Aasia maade rahvaste omast, või Eroopa nt Islandi, Norra Austria, Itaalia jt rahvaste puhul). Tähendab, kui piiratud vaimse potentsiaaliga me peame Eestis hakkama saama. Seda enam vajab täpsustamist, kes nad on ja kus nad on?

Lõpetuseks. Kõlab julmalt, kuid tänapäeva Eesti vaimuinimesed elavad justkui paguluses, olgu see siis välismaal või omal kodumaal. Nad saavad üldsuse tähelepanu vaid siis, kui nendest on võimalik rääkida/kirjutada midagi halba/negatiivset. Pideva tähelepanu all on hoopis nö isesugused inimesed ja nende ettevõtmised. Ärme nendes räägime, vaid toome ära Einar Laigna sõnad: "Eesti ühiskond on päästetav, kui inimesele kui sotsiaalsele olendile antakse massimeedia abil teised väärtused...". Olgu siis selleks väärtuseks inimese talent/anne ning selle väärtustamine ja hoidmine.

Vambola Raudsepp

Ühe eestikeelse rakendusliku majandusdistsipliini lugu

Koltunud raamatute virnad
vaikivad eesti keeles

.

Aastakümneid on eestlane harinud teadusepõldu, ikka omas meeles ja keeles, kauakestva perspektiiviga, suurejooneliselt. Edendanud emakeelset haridust, sh ülikooliharidust, kirjutanud/trükkinud eestikeelseid raamatuid, ajakirju, ajalehti ning lõpuks andnud välja oma entsüklopeediaid. Olgem realistid, paraku kiiresti muutuv aeg ennetab kõiki tema ponnistusi, mistõttu muutub küsitavaks eestlase taolised ennastsalgavad ettevõtmised. Praegu vaatab meile vastu karm tõsiasi: kas nähtud vaev pole/polnud eestlasest pürgija patriootlik masohhism?

 

Majapidamises vajaminev eestikeelne kokaraamat aastast 1781

Kui eesti kirjakeelt võib mõõta ajas mõne aastasajaga, siis modernset erialakeelt vaid aastakümnetega. Aga edasi? Kes võis uskuda nondel pealesõja aastail, et ainuüksi poole sajandi pärast globaliseeruv maailm lihtsalt sõidab meist üle ja enamuse uue sirguva noorte soov on saada inglisekeelseks maailmakodanikuks. Johtub see tänapäeva noorte praktilistest vajadustest või on väärtusi, mis jäävad vanemale põlvkonnale tabamata?

Rakenduslikud majandusdistsipliinid eesti keeles

Pealesõja aastad olid murrangulised. Raske oli olukord Eesti ülikoolide majandusõppes, mil tuli üle minna uuele nö sotsialistliku majanduse mõistetele, terminoloogiale ja omapärasele keelele. Vaatamata raskustele, majandusspetsialistide ettevalmistamine algas kohe eesti keeles nii Tallinna Tehnikaülikoolis (tol ajal Tallinna Polütehniline Instituut) ning seejärel Tartu Ülikoolis taasavatud majanduserialadel.

Võib ju arutleda: korraldada emakeelset ülikooliõpet sõdades ja küüditamistes laastatud väikeriigis, kas see iseeneses polnud meeletus? Ainelist baasi õppe korraldamiseks ju polnud, välja arvatud laud, tool, tahvel ja kriit. Õnneks mitte kordagi ei kerkinud kahtlusi, kas tuleme toime. Tuldi. Vaat selline oli tolle aja eestlase tahteavaldus!

Et eestikeelne õppetöö võiks laabuda Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas, selleks andis oma panuse kateedrijuhataja akadeemik Johan Vaabel. Tal tuli astuda esimesi tõhusaid samme. Tol ajal, mil mina õppisin seal, nõudis akadeemik Vaabel korralikke eestikeelseid konspekte, aga ka uurimustöid nii õppejõududelt, kui ka üliõpilastelt. Tulemuseks oli see, et teaduskonnas hakati üsna kiiresti kasutama, aga ka suhtlema korrektses majandusalases erialakeeles.

Akadeemik Johan Vaabel (Foto internetist)

Edaspidi tehti panus perspektiivikatele noortele lõpetajatele. Akadeemik Vaabel pidas väga oluliseks seda, et õppejõud omandaks teaduskraadi ja oleks tuntud väljaspool oma ülikooli. See nõue toimis.

Teadusdoktoritest professoriteks ja akadeemikuteks

Johan Vaabeli väljapaistvamaks õpilaseks tuleb pidada teadusdoktorit, hilisemat akadeemikut Raimund Hagelbergi. Ta kaitses doktoriväitekirja põllumajandusettevõtete töö alalt ning avaldas hiljem samal teemal eestikeelse monograafia. Kõnesolev monograafia on kirjutatud väga heas erialakeeles ning leidis tol ajal laialdast kasutamist nii majanduspraktikas, aga ka õppetöös.

                               Akadeemik Raimund Hagelberg (Foto internetist)

Minu uurimis- ja õpetamisvaldkonnaks kujunes aastakümneteks ettevõtte rahandus ja investeeringud (Corporate finance and investment), mis oma olemuselt integreerib kõik rakenduslikud majandusdistsipiliinid, alates näiteks, majandusarvestusest ning lõpetades statistika ja õigusalaste distsipliinidega. Sellest johtuvalt pidin olema kursis kõigega, mida tehti minu uurimisvaldkonnaga piirnevates distsipliinides/eriteadusharudes. Veel enam. Tuli kanda hoolt oma eriala eestikeelse arengu eest, sh eriti mitmesuguste emakeelsete publikatsioonide väljaandmise varal.

Alates 1960.ndatest aastatest ilmus rahanduse ja krediidi kateedri õppejõududelt palju eestikeelseid väljaandeid, rohkesti õppevahendeid, sh ettevõtete rahanduse ja investeeringute alalt. Autoriteks Ülo Kauer, Vambola Raudsepp, Arno Susi jt.

Ühest vähemkäsitletud seigast. Tolleaegse õppejõu töö oli isesugune, sest rakenduslike majandusdistsipliinide puhul tulid üldlevinenud nö üleliidulised teemakäsitlused muuta poliitikavabaks ja anda nendele konkreetne, kasutamiskõlblik sisu. Selleks õppejõud ise formaliseeris ja modelleeris väga erinevaid praktilisi seoseid ning lõpuks andis nendele tõelise rakendusliku sisu. Kõik see nõudis õppejõududelt väga suur töö- ja ajakulu.

Akadeemik Uno Mereste (vasakult teine) kolleegide keskel

Nendel aastatel majandusalase eesti kirjakeele, eriti terminoloogia oli võtnud oma südameasjaks Uno Mereste. Tema haare oli väga lai, ta oli kodus alates majandusstatistikast, -analüüsist kuni majandusgeograafiani välja. Terminoloogia, erialakeele ja hiljem teaduse metodoloogia probleemidest rääkidas ta teaduskonverentsidel ja mitmetel muudel esinemistel.

Siiski sõjajärgsetel aastatel päris tühjale kohale kõike ei rajatud. Osalist kasutamist leidis akadeemik Arnold Humala poolt loodud eestikeelne majandusalane terminoloogia, ehkki see käsitles ennekõike vaid finantsmatemaatikat. Eesti Vabariigis kasutusel olnud majandusalane kirjandus polnud üldjuhul kättesaadav tolle aja õppejõududele. Välisriikidest majandusalase kirjanduse hankimine oli seotud suurte raskustega, ennekõike ideoloogilistel põhjustel.

Meeletu ettevõtmine: patriootlik masohhism?

Kui kirjutatakse raamat, eriti aga õpik üliõpilastele, millel on miljoneid, sageli isegi kümneid miljoneid kasutajaid, siis tehtud töö ja autori pingutused on mõistetavad, arusaadavad. Raamatu/õpiku autori töö on leidnud igati tunnustust ja tasustamist.

Valik ettevõtete rahanduse ja investeeringute alast eestikeelset kirjandust

Kuidas aga hinnata aastakümneid tagasi Eesti ülikoolide õppejõudude tol ajal tehtud altruistlikke pingutusi, mil oli juba tõsiseid märke sellest, et eesti keel teaduskeelena on/jääb väheperspektiivikaks? Pealegi väljaantud raamatu kasutajate ring piirdus vaid mõne sajaga, harva tuhandega. Õppetööd võinuks/saanuks korraldada mõne suure keele (to ajal vene keele) varal, mida bürokraatias mõnikord soovitati.

Aga praegu. Eesti rahvastik vananeb lootusetult, mistõttu eesti keelt rääkivate õppurite, eriti üliõpilaste arv väheneb aasta-aastast. Tänu internetile on inglisekeelne erialakirjandus ja isegi suusõnaliselt esitatud loengud kättesaadavad igale õppurile. Globaliseerumise tingimustes Eesti majandus sügavuti integreerub teiste maade majandustega, mis tõstab veelgi inglise keele tähtsust. Ja milleks veel eestikeelne kirjandus? Argumendid räägivad ise enda eest.

Omaette arutlusteemaks võib olla see, kuivõrd viljakaks osutub tulevase teadlase mõttetöös eesti keel tänu oma eripärale, võrreldes teiste suurte keeltega. Väidetakse, et mitmekeelsus võimaldab näha ühe ja sama probleemi väga erinevaid aspekte, mis tuleb teadlasele kahtlemata kasuks. Aga kas mitmekeelsusel on veel nö lisaväärtus majanduspraktikas töötavale inimesele? Ju seegi jääb küsitavaks. Siiski finantsjuhtimise alase õppekirjanduse väljaandmine jätkub, TÜ-s oma panuse andnud Priit Sander, Margus Kõomägi jt.  

Uno Mereste koostatud modernne eestikeelne majandusleksikon

Tehtub töö omab kaalu. Akadeemik Uno Mereste elutöö päädis modernse eestikeelse majandusleksikoni üllitamisega, mille sarnast pole isegi meie lähinaabritel soomlastel ja lätlastel. Kõnesolev kaheosaline leksikon sisaldab palju uusi eestikeelseid majandusalaseid termineid, mis välistaksid võõrapäraste anglotsismide kasutamise meie majanduspraktikas.

Aga võta näpust. Isegi väga suurele osale Eesti majanduspraktikas töötavatele finantsistidele on see raamat tundmatu.

Ju siis praktikutel on kergem suhelda rahvusvahelise sõnavara/terminoloogia varal ja oma, eestikeelse suhtluse sunduslik pealesurumine vist kurjast? Seda ühelt poolt Aga teisalt: kas veel leidubki nende üllitiste kasutajaid praegu ja tulevikus? Kas jäävadki need tööd raamaturiiulitele koltuma kasutajate puudumise tõttu? Ehk on probleem hoopis selles, et oleme väikerahvana enda vaimset potentsiaali tublisti üle hinnanud ja nüüdne kukkumine kujunes väga valuliseks?

Ja veel. Eestis korraldatud majandusalastel teaduskonverentsidel ei kuule me juba ammu eesti keelt. Ehkki mujal, näiteks Leedus, isegi rahvusvahelistel konverentsidel räägitakse leedu keelt, kusjuures teesid on esitatud inglisse keeles. Kas pole probleemid hoopis kuskil mujal, mida me siin käsitleda ei suuda?

Lõpetuseks jääb üle vaid resümeerida: kas eesti keeles kirjutatud rakendusliku majandusteadusliku sisuga raamatud jäävadki koormama meie raamatukogusid, et neid võiks hiljem uurida vaid (majandus)ajaloost huvitatud inimesed? Või taipab keegi esitada see meie ülikoolide õppejõudude poolt tehtud töö väikerahva vajadusteks kui ainulaadne (so eestikeelse teaduskirjanduse loomine/väljaandmine) Guinessi rekorditeraamatusse?

Vambola Raudsepp