Kalmuküünal jõuluöös

 

Jõuluhämaras lumise 

kalmu ees põlev küünal.

Taamal kaduvas kaks 

tumedas - ema ja laps.

Mõtteis tardunud pilk, 

hetk küünlaleegis kinni.

Kõik oli nii ammu, ammu.

Jõuluhämar kadus 

kukesammul.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Lembus

                    Vanamoodne

Lehekuu lumehelbed

liuglevas toomepuu õitele.

Talvepoiste hilised kosjad.

Õied süleluses langetavad päid -

hell-karge kallistus.

Õied-helbed liibuvad üheks,

kirkaks maikuu valguseks.

See on jäägitu andumine,

õrnus, õndsus - armastus.

Elu igikestust ei kingi.

Päike võtab võimust.

Vääramatult, lõplikult.

Palavus sulatab armutult

helbed õite silmaveeks.

Tilk langeb õielt

janusesse mulda -

õiesilma õnnepisar.

Heiastused

 

Metsajärve veel vaatan unelmis

iseenda peegelpilti. Vesi on mõistatus. 

Veel on mõistus, mälu, veel on võim.

Aken, väljapääs olevast -  see kohutab.

Tundmatu tsivilisatsiooni heiastus.  

Teine reaalsus: täis vaimsust, armastust.

Vaatavad Maa last imestusega: kes, miks?

Arvavad: on ta nüüd keegi, pigem eikeegi, 

oma maise teadvusega, eluhoiuga?

Tahad jääda - vara veel; tagasi - ei tea.

Ülal masendav pilverünk, välguraksatus; 

müristab, kostub  metsa võimendav kaja.

Käsk: mine, võta koht elu toiduahelas!

Vast lõõk paralleelsusest, taastub reaalsus. 

Rikastav kogemus heiastub kaduvikus.

                                    Koorastes, sügis 2020.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

  

          Hetked

Männitüvedelt järvejää helk -

    loojangu ruuge valgus.

Kasemahla kodune mahe mekk.

Ajatu kevade korduv algus.

Loodus ärkab - sigivus ja aplus;

jääb meenuma isukus ja taplus.

Tulevik tublimaid neist troonib;

kuldkroonist kaduvik ei hooli.

Loovusse loovutatud hetked

    isetult igavikku loovad.

Kõiksuses kõike ju ei hooma.

Kaduvikus tasa vaikus heliseb -

    kurb-valus hetkete helin.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

    Elupuu

                Vitium genere 

Pole juurteta puid;

on kuivanuid oksi,

raagus ronte.

On kärbunuid kasve,

paisumata pungi,

õilmitsemata õisi.

On valmimata vilju.

Metsateel sildu,

kännu aastaringe.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

        Juured

Vili peitub õienupus,

katvas ehtelehes.

Riskide-raskuste rüpes

elul tung kanda elu.

Õnnistet maine eluring.

Naisel imik mehelt,

väärikate hulgast.

Laste võimed juurtest:

kel kindel siht ja rüht,

kes tegudelt suured.

Pere põlvnemislugu -

põlvest-põlve aare;

jätkusuutlik sugu -

etnose pärandväärtus.

               Kevad 2006.

Talvõaig

Kas nuid talvi takan kaibad,

ku' külm pauksõ aiasaiban,

40 pügälät pakast välän

ja lambanaha'kaskas sälän? 

Siras' Suur-Vangõr Põh'ataivan:

oll' sis mõtsluum nälän, vaivan?

Kuri susi laudaümbre nuhksõ,

räästä all lumõhang nii uhkõ.

Jää-es elo saisma külmäl aol':

luum sai süvvä, tarõ lämmäs küttä.

Viil pikä saegõ mindi mõtsa,

siiga-saaga talvõkütet võtma.

Lats välän terve, punapõsknõ,

puulpäil' savvusannan mõsksõ.

Külmän lumõhangõn karasti,

peräst kuuman sannalaval vihõlsi.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

        Imäkiil

Kiil lät' põlvõst põlvõ edesi,

rikkus-vara latsilt latsillõ.

Imä sai sõna'-laulu' vanaimält,

uma esäkodo vanõmbilt.

Võrokõsõl koton võro kiil,

kõnõldõs tuud ainult siin.

Ja'ka sakki umma rikkust,

vana kodotarõ uhkust.

Nii püsüs elon imäkiil,

mi' uma väiko võro kiil.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::

    

    Kannatustõ aig

                                AD 1944 kodokülä Hänike

Sügüse üü taivas sähvse tuld,

oll' pümme, kur'ä kuulutusõ tund.

Vangõr valmis pakko'sõdus Läände;

päästmä tulõ es meid Valgõ laiv.

Surmasõnnu tuudi küllä rindilt,

Sinimägede-Emajõe tandrilt.

Sääl tapsõ miis-miist ütest verest,

katski lüüdü eesti perest.

Sai peremehes Eestin võõras võim,

aastakümnis alandus ja vaiv.

Tõbi talo laudast luumi võtsõ,

korjus, raibõ' söödäs viidi mõtsa.

Külmä sao'aol rügä pääd es luu,

päiksepäivi hainakuu es tuu.

Väiko lats issit kodo uutsõ;

räsitü külä jäi saatusõ huuldõ.