Teaduse ja tabudega petetud inimteadvus

.

Ekspert on isik, kes on kogenud kõikvõimalikke vigu, mida võib üldse teha oma kitsal (tegevus)alal. Niels Bohr.

.

Probleem justkui valesti püstitatud, sest on ju teaduslik teadmine midagi kindlat, kui mitte lausa aksioom ning tabud teatud määral traditsiooni tarkus. Aga probleem täiesti olemas, kuna kirjasõnas sel teemal on soliidne lugemisvara ning televisoonis võib kõnesoleval teemal vaadata koguni terviklikke saatesarju. 

Niisiis, teame ääretult vähe, mistõttu teaduses on valeteooriatel oma kindel koht, samas aga suur osa tabudest on üldse kaheldava väärtusega, rääkimata nendes sisalduvast tarkusest. Antud juhul jätame konkreetsed näited kõrvale, neid leiab igaüks oma kogemuste või õpitu varal küllaga. Muret tekitab aga see, et tänapäeva õppe-kasvatustöö koolides, sh kõrgkoolides rajaneb väga paljudele kahtlase väärtusega teadmistele ning tabudele. Muide, levimas on nn vandenõuteooriaid, mille kohaselt ei soovitatagi (kelle poolt?) süvatõdesid avada, sest nii on kergem inimkonda valitseda. Mõneti küll arusaamatu, kuid mõtlemisainet annab.

Ja veel. Esmapilgul tundub, et on juskui mingi disproportsioon inimese võimsa aju, mõistuse ja tema mannetu keha vahel. Siit ka eksiarvamus, et inimene kasutab vaid 10 protsenti (arvatakse ka vaid 5 või 1 protsenti) oma aju võimsusest. Viimase aja tõsiuuringud aga väidavad, et asi nii ei ole, so inimene kasutab ära praktiliselt 100 protsenti oma aju potentsiaalist. Paradoks? Küsimuseks aga jääb: miks evulutsioon on nii palju panustanud inimese teadvuse arendamiseks?

Teaduse enda esmaseks ülesandeks on uute teadmiste tootmine, genereerimine, kuid selles suunas õppurit lihtsalt ei valmistatagi ette. Kui eksami tulemuse määrab õpitud aksioomide tundmine, omandamine kindlate tabude raamides, siis iseseisvalt mõtleva teaduri kujundamine läheb edaspidi läbi väga suurte raskuste.

Lisaks teadusuuringutele üks seik. Sageli meid üllatavad selgeltnägijad, sensitiivid jt oma erakordsete võimetega, kuid teadlastelt saame vaid ebalevaid vastuseid, pigem küll nende võimete kahtluse alla seadmist. Samas aga on ennustatud, et inimest, kes suudab lahendada bioväljade probleemo ootab kindlasti Nobeli preemia.

Lõpuks jääb vaid üle tunnistada Universumi tarkust, mis kübekeste haaval jõuab ka inimteadvusse, mistõttu  peame olema valmis paindlikult oma väärteadmisi ja vigu parandama. Aga see nõuab ennekõike alandlikkust meist kõrgema mõistuse ees, isekusest loobumist.

Vambola Raudsepp

Eesti jätkusuutlikkuse tagamine: kajastamine kirjasõnas

.

• Feodor Klement. Templid teaduse teedel. Eesti Raamat, Tallinn, 1983, 134 lk.
• Raimund Hagelberg. Elust ja endast. Eesti Kirjandusmuuseum. Tartu, 2008, 187 lk.
• Väino Rajangu. Tagasivaade möödunule. TTÜ Kirjastus, 2013, 361 lk.
• Edgar Tõnurist. Meenutusi ja mõtisklusi. Koostanud Oolav Tamberg. Tallinn, 2011, 303 lk.
• Henn Põlluaas. Lennart Meri. Vabaduse valus valgus. Kirjastus Kunst, 2011, 376 lk.
• Harri Mägi. ENSV KGB tegevuse lõpetamine. Kirjastus Varrak, 2012, 198 lk.

.

Tänase iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes on igati kohane meelde tuletada  ning hinnata nende inimeste teeneid, kes aitasid oma töö ja andega meie maad ja rahvast elus, jätkusuutlukkusena hoida rasketel võõrvõimu aastatel. Kuidas aga väärtustada, hinnata nende inimeste teeneid, siis jäägu see tehtavaks tulevastele põlvkondadele. Praegu on väga tähtis, et jäädvustaksime võimalikult palju faktilist materjali, aga ka kirjasõna memuaaride, biograafiate, mälestuste-meenutuste jne näol. Ülaltoodud loetelu on väike osa momendil kättesaadavatest materjalidest, mille lugemise ning mille üle mõtisklusega olen hetkel hõivatud.

Ajaloolastele tänuväärseteks materjalideks on akadeemikute, professorite Feodor Klementi, Raimund Hagelbergi ja Väino Rajangu memuaarid, aga ka Edgar Tõnuristi kohta tema kaasaegsete kirjutatud meenutused. Eraldi peab rääkima-kirjutama eestikeelse ülikoolihariduse säilitamisest ja edendamisest võõrvõimu tingimustes ning selle rollist Eesti taasiseseisvumisel.

Väga napilt on materjale KGB tegevuse kohta ENSV-s, kuid ilmselt aeg pole veel küps, et kõigest avalikult rääkida. Paraku, ega seda nö küpset aega tulegi, sest siis on asjaosalised ning nende kaasaegsed lahkunud igavikuteed ja oodatud tõehetk jääbki tulemata. Seniks aga peame rahulduma materjalidega, mis momendil kättesaadavad.

Vambola Raudsepp

.