Kodokotsin

 

Kurõnurmõn kurõ umma,

Kara'suu pääl suurõ kunna;

Sõmmõrpalon sõrrõ' liiv,

Vilbusuu ku' tsirgu tsiib.

Räägun umal ao'l oll' esiki

väiko vana viiveski.

Paadilt paadigõ võis kävvä,

kasvai Võro liina vällä.

Lartu mõtsa veeren,

Matu oja käärun,

ummamuudu ilma kaeti,

külän ummakiili asju aeti.

        Kosjälisõ

Naabritalo tütär, illos, nuur,

ku' kütse ladvaupin uman puun.

Timä talo ümbre tiirli kosiläsi

õkva nigu miipuu manu mehiläsi.

Esä hullupüürä vihha täüs ja kuri,

pinil ilgõ hamba, püstüs turi.

Tulli' poissõ egäst ilmakaarõst,

peretütär nuid vaid vällä naarsõ.

Tull' sis üts tõtõ tüü- ja pillimiis,

pini parõmb sõbõr, astsõ iin.

Küll pini kosiläst-inemisi tund

ja truult valv' perekunna und. 

Trööst

 Elukaar:

söestunud tulekaar

pilkases öös.

Värvitu vikerkaar:

ahistatud edulugu

rõõmutus töös.

Särav taevakaar:

tee tähtede taha

kui maine trööst.

::::::::::::::::::::::::::::::::::

Jõuluselgus

Laual küünlad, jõuluehted;

album, piibel, paar laululehte.

Jõuluheldes õnnis rahulolu,

trööstigem, kel kurvad olud.

Oma riik, suurilma õnnesaar.

Välkkirgas ellu sissevaatus,

kus laotub iseenda elukaar,

kaasaja karge inimsaatus.

Hetk: iialgi, või siiski hilja -

järsku säras vabaduse leek.

Õnn näha maa küpseid vilju,

sügisvärvides rikkal eluteel.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

AD 1640

Ku' Gutslaff, Urvastõ kerkoherr,

Piiblit mi' kiilde tahtsõ panda,

sis arva es kiäki, määrest rikkust

ta võis' Tartto-Võromaalõ anda.

Oll' palvin Urvastõ uma rahva miilt,

ja nii sai Jumalõga kõnõldõ uma kiilt.

Peräst Piibel paksus raamadus sai

ja kirä'sõna ka kuuli oppuses võeti.

Esi ta Talnan katku kuuli, unohtetti.

Kogonesti tõõsõ mehe' suurõs tetti.

Jõuluvärsid (võro kiil)

 Jõuluüü

Kõgõ pümmembän üün,

üll' õnnis valgusõ rüü -

pääle pikkä uutmisaigu,

Maalõ Jõululats sündü.

Ta kõrgõlt Luuja luudu,

mi' esi-indä latsõ muudu.

Tunnustähe aig sai täüs,

tull' lunastuse tuuja.

    

                                                               Jõulutunnõ'

Kuivist ossõst tei praksuva lõkkõ,

nii hämärän mõtsan sai valgõ tsõõr.

Tulõ man tulõva hellä mõttõ

ja puhas latsõ-iä jõulurõõm.

Üts puu raksat', sis vakka jäi tuul,

sääl heitü vast mõni lind vai luum.

Tsõõrin tõrvanõ õhk - külm ja värske,

om miil ja mõttõ lumitsõ, karskõ. 

Kipõlt kell jo kesküüni lännü,

aig virgudõ ja kodotiid minnä.

Lõkõ ja jõulupuu' jäävä' mõtsa,

üttegi kuuskõ taha-i tarrõ võtta.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

 Avvujärg

Ku' kolm Hommugumaa Tarka

tulli' kummardõma immä ja latsõkõst,

sis oll'tuu üts tõttõnõ ast,

et avvujär'ele saiva 

imä ja lats.

Ja nii om tuu ka mi' mail -

kallis väärtus ja kommõ.