Sõnakuulekas on äraarvamatu, sest ta elab teiste sõnade järgi. (Mõttetera biograafiast).
Hea laps on sõnakuulekas, laitmatu käitumisega, austab vanemaid inimesi, kuid paraku mõeldes oma lapsepõlvele ja koolikaaslastele, sirgusid nendest kuulekatest lastest paljud apaatsed, algatusvõimetud, kitsarinnalised ja isegi agressiivsed noored. Sõnakuulekus saadi ennekõike läbi arusaamatute keeldude-käskude, kusjuures käskijaks-keelajaks võis olla kes iganes koolis ja väljaspool kooli. Niisiis, keda kuulata ja millises ulatuses - või polnudki teisi võimalusi? Selline oli minu põlvkonna noorte saatus.
Kui aga lapse vaimne tase ja seatud eluhoiakud olid antud suhtlusringkonnast kõrgemal tasemel, siis ainuke väljapääs noorele inimesele oli murda välja sellest vanemate inimeste poolt korraldatud vaimsest, ahistavast keskkonnast. Niisiis, kasvatus ja haridus raamistab andeid, üksnes talendil on annet hüljata need raamid. Muidugi pidi laps maksma selle eest kõrget hinda, kuna teda ju ei mõistetud, ta oli hukkamõistetud kaaslaste, õpetajate, aga ka täiskasvanute poolt. Ta ei elanud teiste sõnade järgi, vaid otsis oma teed edasiminekuks ja sõnastas seda isemoodi. Õieti tegi!
Edaspidises elus nõudis nn eriliseks olemine eneseohverdamist, erakordset töökust, pühendumist seatud eesmärkidele, oma ande realiseerimist - ainult nii kasvasid ja arenesid suured isiksused, suurmehed kõikidesse eluvaldkondadesse. Tähendab, lapsest ei pea kasvama oma vanema vaimne ja füüsiline koopia, vaid ta peab tõusma oma vanemate nö õlgadele, et näha ja areneda kaugemale.
Rohkem kui sajand tagasi oli vanemate inimeste suhtumine lastesse lausa ebainimlik, inimvaenulik. Last ei peetud täisväärtuslikuks inimeseks, mis ilmnesid kõige kujukamalt igapäevastes ütlustes: "Lapse surm on pool muret, mehe surm viib mõistuse peast", "Laps räägib siis, kui kana kuseb!", "Laps räägib vaid siis, kui tema käest küsitakse!" vms. Koolis õpetaja määras lapsele sageli karistusi, mis sisaldasid endast nö kättemaksu: laps sai koolis puuduliku hinde, kui oli nt koju unustanud vihiku, sulepea või raamatu. Häbistati vaestest peredest lapsi, kuna valdav oli kadakasakslastele omane mõisnike arusaam, et vaesuses on süüdi laisk talupoeg. Muidugi kasvatas selline olukord lapses trotsi, isegi viha täiskasvanute vastu, kuid võibolle olei selles isegi oma positiivne alge, mis aitas noorest kasvada sihikindlaks isiksuseks.
Edaspidises elus nõudis nn eriliseks olemine eneseohverdamist, erakordset töökust, pühendumist seatud eesmärkidele, oma ande realiseerimist - ainult nii kasvasid ja arenesid suured isiksused, suurmehed kõikidesse eluvaldkondadesse. Tähendab, lapsest ei pea kasvama oma vanema vaimne ja füüsiline koopia, vaid ta peab tõusma oma vanemate nö õlgadele, et näha ja areneda kaugemale.
Rohkem kui sajand tagasi oli vanemate inimeste suhtumine lastesse lausa ebainimlik, inimvaenulik. Last ei peetud täisväärtuslikuks inimeseks, mis ilmnesid kõige kujukamalt igapäevastes ütlustes: "Lapse surm on pool muret, mehe surm viib mõistuse peast", "Laps räägib siis, kui kana kuseb!", "Laps räägib vaid siis, kui tema käest küsitakse!" vms. Koolis õpetaja määras lapsele sageli karistusi, mis sisaldasid endast nö kättemaksu: laps sai koolis puuduliku hinde, kui oli nt koju unustanud vihiku, sulepea või raamatu. Häbistati vaestest peredest lapsi, kuna valdav oli kadakasakslastele omane mõisnike arusaam, et vaesuses on süüdi laisk talupoeg. Muidugi kasvatas selline olukord lapses trotsi, isegi viha täiskasvanute vastu, kuid võibolle olei selles isegi oma positiivne alge, mis aitas noorest kasvada sihikindlaks isiksuseks.
Ja veel. Tänapäeval on sõnakuulekus kerkinud probleemiks väikeriigi ja rahvuse tasandil - mis meist arvatakse, kas me oleme küllalt head, tolerantsed, läänelikud, avatud, sõnakuulekad vms? Samas me näeme, missugust trotsi, stressi, isegi äraarvamatut agressiivsust see sõnakuulekus meie inimestes tekitab.
Vambola Raudsepp
No comments:
Post a Comment