Soomepoiss Friedrich Räägo

This article about Estonian Volunteers who served in the Finnish Army in the Years of World War II. One of them was Friedrich Räägo - young man Kärgula Parish (Võru County, Estonia).

Friedrich Konstantini p Räägo (Rägo) sündis Võrumaal Kärgula vallas 06.08.1913. Oli Eesti kaitseväes noorem-allohvitser. Soome armees 28.11.1941-12.09.1943 oli rindel Rajajoel JR6-s ja Peastaabi käsutuses. Osales tõrjelahinguis Viiburi lahel ja Vuoksil. Vabastati teenistusest 18.09.1944, mille järel siirdus Rootsi. Tuli tagasi Eestisse, suri 16.03.1953 Ulilas ning on maetud Põlva linna kalmistule.
.

 Friedrich Räägo. /Foto erakogust/
.

Friedrich Räägo (vasakult esimene) Eesti kaitseväes 1930ndatel. /Foto erakogust/
.

 Konstantin Räägo. /Foto erakogust/

Põlva linna kalmistule on maetud ka Friedrichi ema Liisa Raudsepp-Räägo (1875-1960) ja isa Konstantin Räägo (1877-1952). Friedrich on oma vanaisa Peeter Raudsepa (1850-1905) kaudu Lustivere talu Raudseppade sugupuust. Evi Pilv on Friedrici venna Viktori tütar, teisisõnu Friedrich on Evi onu. 

Evi Pilv (2016). /Foto erakogust/

.

Evi Pilv: "Priidu (meie kutsusime Friedrichit niimoodi) oli muusikahuviline, õppis juba õpilasena Tilsi koolis viiulimängu ja riietus alati väga korrektselt. Püksid pidid olema viigitud ja valge särk pestud. Täpselt pole dokumentide põhjal uurinud, kuid tean, et ta reisis Rootsist edasi Inglismaale ja sealt USA-sse. Lõpuks aga tuli Eestisse tagasi. Ta oli õppinud autojuht, kuid sel alal ei saanud töötada, tal lihtsalt ei lastud. Siis töötas Ulilas ja seal ta ka suri (poomise läbi). Siin on väga palju segaseid asjaolusid. Teda jälgis ja kiusas taga NKVD/KGB, mis tegi Priidule väga haiget. Nüüd on nii palju aega edasi läinud, et vaevalt me enam tõelisi põhjusi teada saamegi, so oli see vabasurm või mõrv".
. 
Soomepoiste elulood. Soome sõjaväes II Maailmasõja aastatel teeninud eestlased ja Eesti vabatahtlikud. Grenader Grupp OÜ, 2015, 503 lk.

Vambola Raudsepp

.

Kooraste Kõrgemäe hiis ja ohverdamiskoht

.

Kõrgemäe hiis ja ohveramiskoht asub Kooraste Mäekülas Kusto talu maadel, 200 meetrit Pühajõest (Sillaotsa jõest) põhjas ja 500 meetrit Pikkjärvest ida suunas. Ohverdamiskoht, asub 214 meetri kõrgusel,  pärineb teisest aastatuhandest, kuid aastate jooksul on selle ümbrus tundmatuseni muutunud. Kui esimesel fotol, mis on tehtud aastal 1896 on tegemist suhteliselt lageda maastikuga, siis aastal 2016 on kogu see ohverdamiskoht ja selle ümbrus tugevalt metsastunud. Eks algselt oli tegemist ikkagi hiiega, kuid nüüd kasvab siin okaspuumets.

Hannah, Peeter ja Vambola Kõrgemäe ohverduskohas

.

Arvatavasti siin võis asuda ohverdamiskoha sügavik

.

Ohveramiskoht on ovaalse kujuga, 20 meetrit pikk ja 8 meetrit lai. Ohverdamiskohaks sügavik, mille asukohta võib vaid umbes määratleda. Teekond ohverdamiskohani on väga raske, sest tuleb läbida metsastunud ja võsastunud järsk tõus, mille pikkuseks võib olla kuni 30 meetrit.

.

.

Vambola Raudsepp

.

Karl XII kivikõva söögilaud

.

Tebe talu maadel, Koorastes asub maalapp, mida pole aastasadade jooksul suudetud kividest puhastada ja üles harida. Räägitakse, et seal, teel Kärgulasse, põllul, paljude kivide peal istunud Karl XII ja lõunastanud oma sõjameestega. Pärast seda aga suured kivid jäänud kindlalt oma kohale nii, et ükski talupoeg, põllumees neid sealt ära koristada ei suutvat.

.

Karl XII söögilaud Kärgula-Kooraste maantee ääres

.

Vambola Raudsepp

.

Kooraste: inimesed ja aeg

.

Kooraste  Ungern-Sternbergide dünastia: Carl Gustav Johann (1806-1874) Gustav Paul Reinhold (1839-1886) ja Karl Reinhold Paul(1868-1919)

                                                         Kurt von Ungern-Sternberg

.

Riigiametnik August Jõudu (1886-1942)                Pedagoog  August Tina (1896-1989)

Vallasekretär Gustav Daniel  (1855-1893)         Pedagoog PhD Hilda Taba (1902-1967)

                    Arst Jaan Kelder (1869-...)     Politseiametnik  Jaan Kõiv (1897-...)

Sõjaväelane Joonas Loot (1876-1942)           EW Tolli Peavalitsuse ülem  Hugo Jõudu (1878-1943)

Laulja Kaljus Pettai (1888-1978), pedagoogid Peeter Abel (1848-1920) ja Paul Vassar (1879-...)

                            .

Akadeemik Oskar Kirret (1909-1991), vallavanem Gustav Jalas (1867 - ...) ja akadeemik Voldemar Vadi (1891-1951)

    Vallavanem   Richard Kolk  (1901-1981)            Pedagoog   Osvald Hõlpus (1885-1949)

Pedagoog Rudolf Taba (1904-1942)      Sõjaväelane  Artur Aavola (1912-1979)

.

    Sõjaväelane  Henn Aavola  (1909-...)   Vallasekretär  Konstantin Pettai (1884-...)
.

Leonhard Humal perega. /Foto Võrumaa muuseum/

Kooraste vallavolikogu (1916). /Foto Võrumaa muuseum/
.

Kooraste algkooli noorkotkad ja kodukaitsjad (1938). /Foto Võrumaa muuseum/

Igal ajajärgul tähtsustatakse üksikuid isikuid erineval viisil. Mõned on leidnud omale püsiva koha entsüklopeediates, teatmeteostes vms, samas aga mõned isikud võisid olla isegi väga populaarsed oma eluajal, kuid pärast lahkumist kaduda kohe nö olematusse. Ülaltoodud fotod iseloomustavad ehk kõige paremeini tekkinud olukorda ühe Eesti (Kooraste) valla piirides. Mõnda inimest tuntakse-teatakse ka täna väga hästi, mõnest aga ei teata mittemidagi. Küll aga väärivad nad kõik ja veel paljud teisedki Kooraste juurtega inimesed meenutamist, uurimist ja kirjasõnas fikseerimist.

 Erika Aland-Verniku järeltulijad Brasiilias

 Birgit Oidram Maltal

 Hannah ja Erik Raudsepp USA-s

Vambola Raudsepp

Kooraste (1976)

.

Kooraste

                          Meil tulijat tervitab järvedest kee

                          ja Otepää kuplitelt Kastumäe torn.

                          Taamal laialt looklevad, ristuvad teed,

                          ees Hirvesaar ehteis - see Suurjärve pärl.

                          Käib kitsas õuerada laia ilma,

                          mis kannatus on kaduv ehavalu -

                          kuis minnes sume sillerdus jäi silma,

                          täis kurbust pisarlaugne kasesalu.

                          Siit ikka mindud, viidud, võõra võetud,

                          kel kalmudes seiskunud aegade kell.

                          Kadunud kojad muremulda maetud,

                          kestab mälestus lastes - murtud ja hell.

                          Kaunis Kooraste park, me kohtumispaik,

                          lõke kesk kaskede, lehiste värve.

                          Kõrgustes kangastub kurb-igatsev laik - 

                          justkui lapsena jälgin jäätuvat järve.

                          Hetkeks oleme rõõmsad, hingelt suured -

                          andestame hüdrale, kes meid neelas.

                          Kaduvikku kaovad sugupuu juured,

                          kased veel kohavad koduses keeles.

                                               Vambola Raudsepp,

                                  Koorastes, september 1976.

.