Koostöö Läti Ülikooli majandusteadlastega

.

Väikeriigi suurust hinnatakse
tema vaimuvara suurusega. /vr*/ 

1960.ndatel olid vahemaadel, kaugustel hoopis teised mõõtmed. Peale kauguste eraldas Tartut ja Riiat ka veel keelte erinevused, sest suhelda tuli ikkagi mingis kolmandas keeles (vene, saksa vms). Pealesõja aastail asutati nii Tartu Ülikoolis, kui ka Läti Ülikoolis rahanduse ja krediidi kateedrid ning oli loomulik, et nende vahel arenesid sidemed. Esialgu küll üksnes sõprussidemed, hiljem teadussidemed.

.

TÜ rahanduse ja krediidi kateeder 1970.a.

 (Vambola Raudsepp 3. rida vasakul) /vr*/

.

Asusin TÜ rahanduse ja krediidi kateedrisse tööle 01.09.1968.a. assistendina. Õppeaineteks sain ettevõtete rahanduse ja investeeringute valdkonna, mis otseselt haakus minu varasema praktilise tööga Valgas, sealses ehitusettevõttes.

Tekkis soov oma rakenduslikud teadmised siduda rahandusteooriaga, täpsemalt investeeringute alases väitekirjas. Eriti heasoovlikult toetas minu algatust dotsent Ülo Kauer, vätekirja lõplikul viimistlemisel sai juhendajaks professor Raimund Hagelberg.

Tähtis oli see, et tol ajal töötas Tartu Ülikoolis majandusalaste kandidaadi- ja doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu.

.

Riia kesklinn, kus asus LÜ majandusteaduskond /Foto internetist/

.

Väitekirja koostamisel põhiprobleemiks sai uusima teadusliku kirjanduse hankimine suuremate linnade raamatukauplustest. Kuna Valgas töötamise ajal väisasin aeg-ajalt Riia raamatukauplusi, kust leidsin palju sobilikku, siis tegin seda hiljemgi, so mil töötasin juba Tartu Ülikoolis. Samal ajal tekkis loomulik huvi Läti Ülikooli ja sealsete rahanduse eriala õppejõudude vastu.

.

Prof dr Elmars Zelgalvis /foto internetist/

.

Esimene kolleeg, kellega 1969.a. Läti Ülikoolis tutvusin oli Elmars Zelgalvis, temaga kujunesid meil pikaajalised sidemed, võib öelda kuni tänapäevani.

.

.

Kolleegidega Läti Ülikoolis, rahvusvahelisel teaduskonverentsil. (Vasakult Vambola Raudsepp ja Elmars Zelgalvis) /vr*/

.

Juba 1960.ndatel aastatel tundis Elmars Zelgalvis muret läti majandusalase teaduskeele arengu/saatuse üle. Temalt on ilmunud mitmeid monograafiaid ja hulk lätikeelset õppekirjandust. Eks tol ajal emakeelse kirjanduse probleemid olid meilgi Eestis murettekitavad, mistõttu Elmars Zelgalvis oli mullesuureks eeskujuks rahvus(eriala)keele arendamisel.

1971.a. sai minu väikekiri valmiks, ilmunud olid ka vajalikud publikatsioonid. Tekkis probleem oponentide leidmisel, sest selle ala majandusdoktoreid Eestis ei olnud.

.

Läti Ülikooli majandusprofessor Karlis Andźans /vr*/

.

Tuli taas minna Läti Ülikooli. Kui külastasin Riias majandusdoktor professor Karlis Andźansi, siis oli ta varunud kohtumiseks küllaldaselt aega, et mind nö eksamineerida oma 3-4 tundi väitekirja sisu üle. Kõik põhilised väited/teesid said läbi arutatud. Lõpuks ütles, et asi on tasemel ja ta on nõus tulema esimeseks ametlikuks oponendiks.

Aeg läks. Kahjuks edaspidi ma enam oma oponendiga ei kohtunudki, vahetasime küll kirju ja pühadekaarte, kuid see oligi kõik. Suurepärane nö vana koolkonna teadlane, kes valdas keeli ja hindas seda, et oskasin temaga kõige lihtsamaid asju rääkida läti keeles.

Hiljem, juba pärast doktoriväitekirja kaitsmist, kohtusin Läti Ülikooli rahandusala kolleegidega mitmel korral, ennekõike rahvusvahelistel teaduskonverentsidel nii Riias, kui ka Tartus. Viibisin korra ka külalislektorina investeeringute alase loenguga sealsetele rahandusüliõpilastele.

Sidemed süvenesid. Kui kolleeg Mart Sõrgil valmis doktoriväitekiri, mille ta kaitses Peterburis, siis Elmars Zelgalvis oli avalikul kaitsmisel üheks ametlikuks oponendiks.

.

Rahvusvahelisel teaduskonverentsil koos professor Elviira Zelgalvega /vr*/

.

Tartu ja Riia teadussidemete edaspidisel arendamisel hakkasid üha suuremat rolli etendama professor Elviira Zelgalve LÜ-st ning Tartu poolt Mart Sõrg, Nadeźda Ivanova ja hiljem ka Priit Sander.

Tänapäeval Tartu ja Riia vahelistel läbikäimisel pole enam sellist tähtsust nagu pool sajandit tagasi, ehkki teadussidemed on palju tihedamad. Retsenseerime ja oponeerime vastastikku väitekirju ning vahetame teaduslikke artikleid.

 Praegu pean väga tähtsaks tolle aja heasoovlikkust ja abivalmidust, mis aitas kaasa meie mõlema ülikooli arenemisele, olgu see siis õppejõududel teaduskraadide kaitsmisel, suuremate teaduslike konverentside korraldamisel või nooremate õppejõududele isiklike kontaktide loomisel.

.

.

Läti Teaduste Akadeemia /foto internetist/

.

Lõpetuseks veel ühest seigast. Kui töötasin Valgas, siis otsisin edasiõppimise võimalusi ennekõike aspirantuuris. Kuna tol ajal mind lihtsalt lummas Riia, siis tundsin tõmmet Läti Teaduste Akadeemiasse. Käisingi seal oma soovidest rääkimas, so ehituse ökonoomia valdkonnas. Mulle selgitati vastuvõtu tingimusi ja õppimisvõimalusi ning soovitati kindlasti dokumendid konkursile esitada. Siiski läks kõik teisiti ja minu edaspidine elu saigi oma suunad ja mõtte Tartu Ülikoolis. Küll aga hiljem käisin  ja osalesin mitmetel rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, mida korraldas Läti Teaduste Akadeemia. Südantsoojendavad mälestused.

.

Vambola Raudsepp

Vidzemes ziedi

Gaujas zelta smiltis, augstie priedes, 

Vidzemes ziedi - mana sirds paliek àrzemès.

Kad tu gàja - man bija ievainots.

Es nevarèju atrast mieru.

Bet milestiba pieder zaudètàjam.

.

SOOME MARGA INVASIOON EESTISSE: lahkumisvõimalused rublatsoonist

Kus pole puudu tahtest, seal ei
tule puudu ka võimalustest.

Vanasõna

1990.ndate alguses võis Eestis käibel, aga ka hoiustena olla ligikaudu 120 mln Soome marka. Usaldus N.Liidu rubla vastu oli juba kadumas/kadunud, mistõttu noteeringud, väärtuslikumad tehingud, nt kinnisvara, autode jt ost-müük sooritati stabiilse valuuta vahendusel. Stabiilsed olid Lääne valuutad, sh Soome mark. Siit idee: kas poleks võimalik võtta Eestis käibele, kasvõi esialgu nö teise valuutana Soome mark. Võibolla tekkiks hoopis Soome-Eesti valuutaunioon? Probleeme palju, asi vääris uurimist. Kitsas ringkonnas teati, et idee väljakäimine teenis küll teistsuguseid, ennekõike taktikalisi eesmärke.

Ajal, mil hakkasin Soomes maad kuulama stabiilse valuuta käibelesaamiseks Eestis, olime ikkagi veel N.Liidu liiduvabariik ja vastavalt selliselt Soome Pangas meisse ka suhtuti. Rublast lahtisaamiseks Eesti majandusteadlastel fantaasiat jätkus, mõningaid neist võib isegi muiates meenutada. Soome marga käibelevõtmise idee oli vaid üks paljudest ja nagu tabavalt ütles Heldur Meerits: idee oli ehk rohkem akadeemiline mõtteharjutus. Nüüd küll täpsustan, idee oli vajalik erinevates diskussioonides meid mittetoetavate ida/vene majandusteadlastega.

Niisiis idee pidi jõudma ka Soome. Olime koos Mart Sõrgiga kord juba tutvumisreisil Soome Pangas käinud ja tutvunud mitmete juhtivate töötajatega. Edasisi suhteid aitas korraldada meie varasem tuttav, panga osakonnajuhataja Tapio Korhonen. Tema korraldas ka minu kokkusaamise Soome Panga juhtkonna liikme Esko Ollilaga.

.

Soome Pank

/foto internetist/

Jutuajamisel Esko Ollilaga käsitlesime probleemi nö teoreetilisi aspekte. Tähtis oli aga see, et Eesti iseseisvuspüüdlused leidsid mõistmist ja tagasihoidlikku toetust. Muidugi asi praktiliste sammudeni ei jõudnudki, sest idee ise oli pakutud välja alternatiivvõimalusena, et näidata Moskvale Eesti arenguteid iseseiva riigina.

Ega tol ajal kõigest saanudki avalikult rääkida või kirjutada. Oli ju idas Eesti taotlustele mõningaid väga raevukaid vastaseid, isegi Moskva ja Peterburi tippmajandusteadlaste hulgast. Tundsin isiklikult mitmeid neist, sest olin tol ajal Peterburis sealse Finantsmajanduse Instituudi doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liige.

Meie raevukate oponentide kõige mustem stsenaarium nägi ette Eesti krooni nö põhjalaskmist paari nädala jooksul pärast selle käibelelaskmist. Aga see oli tõsine ähvardus, pealegi N.Liidule/Venemaale igati jõukohale ja sellest ka otsene oht Eesti krooni tulevikule. Kõigega tuli arvestada. Vastavalt sellele pididki omal kohal olema ka taktikalised ideed ja nende oskuslik väljapakkumine. Tuli selgitada, et kui meil pole oma raha või me seda ei soovigi/saagi, siis nõukogude rublat pole meil ikkagi vaja. Saame ka ilma hakkama.

.

Soome Panga juhtkonna liige Esko Ollila

/foto internetist/

Hiljem, kui Eesti oli juba iseseisev ja käibel oma kroon, väisas Esko Ollila Tartut ja siis oli meil võimalus meenutada aastatetagust kohtumist. Ta oli üllatunud eestlaste sihikindlusest ja meeletutest ideedest. Samas aga tõdes, et ega see vabadus teisiti saanudki tulla.

Ega ma asja tõelist sisu Ollilale pole rääkinudki, so kuidas ma Soome marga ideed vene majandusteadlastele serveerisin. Nagu mulle tundus, tegin seda edukalt, sest hiljem minu ägedad oponendid rahaprobleemidest ei tahtnudki enam rääkida. Ju nad teadsid isegi, et maailmapraktikas on näiteid igasuguseid. Kas mingi koloniaalmaa praktika ka Eestile vastuvõetav olnuks, see on juba meie siseküsimus.

.

Tapio Korhonen Soome Pangast (vasakul), Vambola Raudsepp, Mart Sõrg ja Lehte Ots 1990.a.

.

Järgnevalt mõni sõna tagasivaateks. Otsesed, nö näost-näkku sidemed Soomega tekkisid 1989.aasta kevadel, mil Tartut väisanud Àbo Akademi professor Lars Hassel esitas mulle ja Mart Sõrgile küllakutse Soome. Nii me siis käisime Àbo Akademis, esinesime seal ettekandega, aga ka Soome Pangas, kus meid võõrustas Tapio Korhonen koos mitme osakonnajuhatajaga.

Hiljem sidemed tihenesid, oli võimalus käia/esineda Vaasa ülikoolis, Helsingi kaubanduskõrgkoolis, Kauhava ettevõtluskoolis ja mujal, aga mis tähtsam, täiendada end Soome Pangas ja Soome majandusuuringute keskuses.

Àbo Akademi pofessor Lars Hassel (vasakul) ja Vambola Raudsepp

Üks kõrvalepõige. Sidemete loomisel/tekkimisel on tähtis keeleoskus. Soome kõnekeele oskuse alged sain ingerisoomlastest naabripoistelt 1940.ndate aastate keskpaiku. Nimelt olid need ingerisoome perekonnad pärit Gattśinast, (sõja)põgenikud, kes tulid, õigemini küll põgenesid Eestisse varjule nälja ja tagakiusamise eest. Sõjajärgsetel aastatel kuulasime Soome raadiot, eriti jumalateenistusi, mida pühapäeviti käis kuulamas ka naabritaludest pärit ingerisoomlasi. Aastakümneid hiljem täiendasin oma soome keele oskust keeltekoolis.

Tol ajal oli soome keel suureks abiks modernse majandusteooria uurimisel, kuna väga head kirjandust saatsid meie tuttavad majandusteadlased soomekeelsena. Siiski oli see vaid lühikest aega. Juba mõne aasta möödudes läksime täielikult üle inglisekeelsele kirjandusele. Samas oli aga soome keel suureks abiks eesti keeles vajaliku majandusalase terminoloogia täiustamisel.

Raamat (1997), mis räägib Eesti krooni taaskehtestamisest

Praegu tahan rõhutada, et rahareformieelsed aastad olid loovate mõtete ja julgete ettepanekute aeg. Mitmete autorite poolt on see ka kirjasõnas üles tähendatud, eriti ulatuslikult pildil toodud raamatus. Täna, mil oleme palju-palju targemad, pole möödanikku mõtet lauskritiseerida. Peaksime tänu avaldama raamatu koostajatele, ennekõike Jaan Kelderile, et see arenguetapp ei jäänud tühimikuks Eesti ajaloos.

Siiski usun, et kui taas küsitleda praegu veel elus olevaid tolle aja tegijaid, lisanduks veel palju uut, millest tol ajal teadlikult ei räägitud. Muidugi pole selline küsitlus enam teostatav.

Taktikaline idee – Soome mark käibele Eestis

Lõpetuseks tahan ütelda, et kõnealuseks olevat raamatut on täna palju huvitavam lugeda, kui näiteks seda kümmekond aastat tagasi. Ise oleks tahtnud samade kaante vahel näha tolle aegsete TÜ majandusteadlaste, nüüd juba manalameeste Ülo Kaueri ja Arno Susi mõtteid. Aga läks teisiti. Paraku on nende meeste mõtted jäädavalt kadunud.

Tulemas on euro, mistõttu kired Eesti krooni ümber on ammu jahtunud. Praegu võime vaid ütelda: vaidlustes on selgunud tõde, kust igaüks saab/sai teada, et just tal oli õigus.

Vambola Raudsepp

KODUKÜLA MUISTEND: Karjasoo Kaksikute lugu

Pärimuste talletamine on justkui
mitmekordse elu elamine.

 

Tänapäeva trendikad kaksikud

Eestimaa külad tühjenevad, kaovad iga väiksemalegi paigale/kohale kohalikus (murde)keeles antud suupärased nimed. Olgu need siis künkad, suured kivid, puud, heinamaa või koguni soo. Pool sajandit tagasi, kolhooside/sovhooside ajal tehtud ulatuslikud maaparandustööd andsid ka Sõmerpalu küladele võõrastava näo.

Koos elukeskonna muutusega, ennekõike aga inimeste lahkumisega, ununevad sellele paikkonnale omased pärimused, muistendid, ütlused. Oleme tänaseks juba palju kaotanud kohalikust vaimuvarast, kuna rikkalikud pärimused jäid/on kirja panemata, so jutud-ütlused liikusid vaid peaasjalikult suust suhu. Ehk midagi saame/peame veel tänagi päästa.

Gustav Raudsepa ülestähendustest Karjasoo kaksikute kohta

Edasi täpsemalt sajanditagusest Hänike küla muistendist Karjasoo Kaksikud, mis ootas oma kirjasõnas esitamist/ilmumist väga kaua. Muistendi ajendiks sai veelõhe Karjasoos, mis eraldab Mustjõe ja Pühajõe vesikondi. See omanäoline veelõhe on andnud kohalikule Hänike küla elanikele jutuainet aastasadadeks. Muistend kaksikutest on võtnud mitmete rääkijate suu läbi küll erinevaid variante, kuid need erinevused pole siiki suured.

Praegu võib mõista, et nii kaunis kodulooline muistend lihtsalt ei saanud, tohtinud, ega võinud jäljetult kaduda. Õnneks Karjasoo kaksikute harmoonilist ilu märkas kohalik koduloolane, kes talutares lambitule valgel lausa pidi tegema omi ülestähendusi. Täna aga võime ütelda aitäh tolleaegsele kirjamehele, sest tema pürgimused on leidnud väärika koha kohalikus lugemisvaras.

Nüüd täpsemalt. Levinenud on variant, mille oma märkmetes visandas Lustivere talu peremees, kohalik koduloolane Gustav Raudsepp (1882-1935). Olen püüdnud seda edasi anda nii, nagu vanaisa märkmetes seisis, so omapoolseid muudatusi tegemata. Tänu Võru ajalehtede trükisõnale sai muistend kättesaadavaks maakonna lugejatele. Hiljem ka aabitsalugude tudeerijatele.

Karjasoo Kaksikud Sõmerpalu valla aabitsalugudes

Muistendi kohaselt Karjasoo asemel on kunagi olnud Karja järv ning see on tühjenenud kahe vesikonna jõgede kaudu: esimene haru, so Matuoja- Mustjõgi-Koiva ning teine haru, so Pühajõest Vagulani. Keskseks tegelaseks on Järveisa või -taat ning tema kaks tütart, kes said mehele minnes kaasavaraks osa järvest, mõlemad pool järve või järvevett.

Tütred olid imeilusad. Kaksikud on ilusad taevavõlvil, kuid Karjasoo lugudes seostati ilu ja mälestusi virmaliste ja vikerkaarega. Siit ka järvetaadi tütarde nimed Virma ja Vikera.

Tütred lahkusid oma armsamatega, viisid kaasa järve ja jätsid taadi üksi, kes seejärel peitus soo põhja. Mõnikord taat üksinduses isegi nutab häälekalt. Kurb, lausa masendav.

Muistendi ilusamad hetked seonduvad tütarde taas kojutulekuga, isa vaatama. Siis kerkib üle Karjasoo vikerkaar – see on Vikera tervitus. Aga võib näha ka põhjavalgust, virmalisi –seda kui Virma tervitust. Need on imeilusad hetked, mis pole küla elanikke kunagi külmaks jätnud.

Kui palju räägiti suust-suhu sellest ilust, mida taevavõlvi vaatamine inimesele pakkus, see jääbki meile mõistatamiseks. Midagi võib sellest aimata koolilaste joonistatud piltidelt. Karjasoo Kaksikud aabitsaloos näevad välja alljärgnevalt:

Karjasoo Kaksikud laste joonistustega

Lõpuks, suur tänu Osula kooli kauaaegsele õpetajale Heljo Saarele, tänu kellele Karjasoo Kaksikud said oma väärika koha Sõmerpalu valla aabitsalugudes. Ja pealegi nii toredate laste joonistustega.

Vambola Raudsepp