Isiksused, suurmehed ja eliit annavad sugupuule potentsiaali, energia ja aura. Ühel talupoegliku päritoluga üliõpilasel, korporandil pole midagi, isegi oma rahvuslikku eliiti. Tammsaare on pannud vana aadlimehe suu läbi selgitama ühele vaesele maapoisile, mis tähendab põlvnemislugu, kasvukeskkond ja traditsioonid, kusjuures armastus lükkub tahaplaanile. Haritlas-, eriti teadlasdünastiate olemasolu iseloomustab rahvuse küpsust ja jatkusuutlikkust. Seda ehk maapoisist üliõpilane taipas, aga toona polnud sellest midagi kasu, aga kõik oli veel ees, mõne põlvkonna kaugusel. Tänapäeva genealoogia ja ka eugeenika on saamas nii või teisiti rahvusliku mõtte- ja kultuuriloo osaks, kusjuures klassikute uurimine aitab sellele sügavuti kaasa.
Katkend: A.H.Tammsaare. Ma armastasin sakslast. Eesti Raamat, 1984, lk 102.
"Minu arvates on nõnda, kui üks pool kaotab oma ringkonna, ilma et võidaks asemele uue, kui ta toob kaasa vana ja puhta tõu ning nime, mis ikka veel pole kaotanud oma võlu ja väärikust, siis peaks ta teiselt poolelt ometi midagi vastutasuks saama, olgu see siis mees, nagu aamen kirikus, või teatud majandusline seisukord, mis võimaldab armastajail elada ka ilma lähimate sidemeteta ühe või teise ringkonnaga. Nõnda saan mina sellest aru".
Katkend: A.H.Tammsaare. Ma armastasin sakslast. Eesti Raamat, 1984, lk 102.
"Minu arvates on nõnda, kui üks pool kaotab oma ringkonna, ilma et võidaks asemele uue, kui ta toob kaasa vana ja puhta tõu ning nime, mis ikka veel pole kaotanud oma võlu ja väärikust, siis peaks ta teiselt poolelt ometi midagi vastutasuks saama, olgu see siis mees, nagu aamen kirikus, või teatud majandusline seisukord, mis võimaldab armastajail elada ka ilma lähimate sidemeteta ühe või teise ringkonnaga. Nõnda saan mina sellest aru".
"Ja teie arusaamise järele ei rahulda mina teid ei oma isikuga ega ka majanduslise seisukorraga?" küsisin mina.
"Ma võibolla eksin, aga kahjuks on see nõnda," vastas tema. "Mina olen vana, ei mõista hästi enam olusid ega inimesi, võimalik, väga võimalik, et nende väärtuste üle peaks peaks hoopis teiste mõõtude järele otsustama. Aga pole parata, ma lähen päev-päevalt vanemaks, mitte nooremaks".
"Mul on väga kahju," ütlesin mina" aga ma ei või sinna midagi parata, et ma teie lapselast endiselt armastan. Minu austus ja lugupidamine aga on tema vastu mitmekordseks tõusnud, kuna ma tean, et tal on niisugune vanaisa".
"Noormees", tõstis ta nüüd oma pea, et minule peaaegu paluvalt otsa vaadata, millest tundsin, et ka tema armastas minu armastatut, "kui te tõesti minu lapselast armastate, siis unustage, et ta on paruness, ja loobuge temast, sest oleks ainuke, mis te tema heaks võuksite teha. Leppige palja armastusega, abielu oleks talle liig raskeks koormaks. Igatahes mina teen kõik, mis minu võimuses, et ta seda koormat endale ei võtaks".
Lõpetuseks tahan ühineda vana aadliku ütlusega: "Mina olen vana, ei mõista hästi enam olusid ega inimesi, võimalik, väga võimalik, et nende väärtuste üle peaks hoopis teiste mõõtude järele otsustama".
Lõpetuseks tahan ühineda vana aadliku ütlusega: "Mina olen vana, ei mõista hästi enam olusid ega inimesi, võimalik, väga võimalik, et nende väärtuste üle peaks hoopis teiste mõõtude järele otsustama".
Vambola Raudsepp
