ENSV "maareform" Hänike külas

.
Soviet power has carried out the so-called Land Reform in Estonia in 1940 and again in 1944-47. This article describes the reform quaintness in the village Hänike.
 .

ENSV "maareformiga" sai 1940. aastal maad 22 602 uusmaasaajat, igaüks keskmiselt 10,4 hektarit. Saksa okupatsiooni ajal tagastati maad endistele omanikele. ENSV "maareform" elustus taas aastatel 1944-47, mil sai maad 24 655 uusmaasaajat, keskmise suurusega 13,3 hektarit. Praegu on sel teemal raske kirjutada, sest arhiivides on materjale väga vähe, võibolla on neid ka teadlikult kõrvaldatud.

.

.

Toonase "maareformiga" kaasnes mitmeid kurioosseid juhtumeid. Näiteks, uusmaasaajaks vormistati Adeele Raudsepp, kellele eraldati 15,33 ha maad tema abikaasa isa Lustivere talust, kusjuures Lustivere 47 talu maad olid saadud talude päriseksostmise aegadelt Kärgula mõisalt. Niisiis, uusmaasaaja praktiliselt osal oma abikaasa isa endisel talu maal.

.

"Maareformiga" saadud maid said talumehed kasutada vaid mõne aasta, sest kolhoseerimine algas koos 1949nda aasta märtsiküüditamisega. Osaliselt Hänike küla talupoegi (Artur Leok, Alviine Moisto, Richard Raag jt) hõlmas Johannes Varese nimeline kolhoos (1949-51).  Kavandati luua kolhoos ka Hänike küla südamikku, kuid talude vähesuse tõttu jäi see tegemata. Nii liideti  1951.ks aastaks Hänike (oma 10 taluga) Sõmerpalu sovhoosiga ja tekkis selle sovhoosi nn Hänike osakond, mis toimis kuni kolhooside-sovhooside laialisaatmiseni taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. 

.

1940ndate aastate Hänike küla omapäraks oli ka see, et külas polnudki nö vabu talupoegi, kes vajanuksid maad või kellel olnuks soov rajada talu. Koos Saksa vägede lahkumisega Venemaalt, jõudsid siia mitmed pagulaspered Ingerimaalt (Hyyrönenid, Kekkonenid, Kapanenid jt), kuid suur osa nendest küüditati siit Venemaa avarustesse 1947nda aasta algul. Nii juhtuski, et enamus Hänike küla elanikest jäid edasi elama oma väiketaludesse ning harisid maid, mis olid nendel juba Eesti Wabariigi ajal.
.

Olev Raudsepp, Lustivere talu elanik, 

Sõmerpalu valla põllumajandusosakonna juhataja (jaanuar, 1949)
/foto erakogust/

.
Kuid oli ka teistlaadi liikumisi: emigreerumised, põgenemised oma kodutalust tagakiusamise tõttu, mõrvad. Näiteks, Salumäe talu jäi peremeheta, sest selle talu peremees Endel Loide-Rätsep emigreerus USA-sse 1944ndal aastal, Hüti talu peremees Eduard Ermel varjas end metsas küüditamise kartuses ja lahkus üldse Hänike külast (Vana-Antsla valda?), mistõttu ka see talu jäi peremeheta. Segastel asjaoludel leiti turbasoo metsateelt surnuna Piisi talu peremees Feodor Javorski (metsavenna kuuli läbi?), samuti kadus metsateel Lille talu peremees Karl Vahter (mõrvati venelastest vangistajate poolt tema isemeelsuse pärast?). 1935ndal aastal suri Lustivere talu peremees Gustav Raudsepp ja talusse ei tekkinud uut peremeest jne. Küüditamist kartsid ka mõned suuremate talude omanikud (sh Elisabeth Veisver, Märksus Raag), kuid õnneks läks kõik hästi. Vahetult peale sakslaste lahkumist põles ära (süütamine?) Saare talu uus elumaja, mistõttu Karl Raagi pere elas kogu oma elu allesjäänud kõrvalhoones (saunas). Uue võimu poolt tagakiusamise tõttu oma kodust lahkus veel Tornimäe talu peremees Feliks Potter (Kohtla-Järvele?), mistõttu talu jäi peremeheta, seega mõnede uustulnukate eluasemeks, kuid hiljem täiesti tühjaks ja lagunes.

.

Hänike küla tähendus, ennekõike Kärgula mõisapiirkonna osana, kadus lõplikult koos Sulbi külanõukogu (mille koosseisu Hänike küla kuulus) likvideerimisega 1950ndate esimesel poolel. Üks viimaseid sissekandeid Sulbi külanõukogus sündinud laste kohta kuulub endise Turna talu elanikule Johannes Toomele (oktoober 1951).

.

Vambola Raudsepp

.

.

Vanemad asustusjäljed Hänike külas

.

The found items (stone ax, etc.) confirm that the human population (settlement) in village Hänike (Estonia) had already in the early Stone Age, or Neolithic period. The village developed in the Middle Ages, but remained deserted after the Livonian War (1558-83).

 .

Esemed ja eluasemed

.

Praeguse Hänike küla territooriumil oli inimasustus juba muinasajal, mida tõendavad mõned leiud nooremast kiviajast ehk neoliitikumist. Nimelt leidis 1949ndal aastal kooliõpilane Kalev Raudsepp Kaagus asuva Rehemetsa talu maadelt hästi töödeldud servade ja auguga kivikirve, mille ta viis Kurenurme kooli direktorile Arkadi Reigole. Nägin seda kivikirvest ise, aga ka mitmed tolle aja õpilased, kes elasid toona Hänike külas. Paraku praegu selle eseme edasine saatus on meile teadmata, ehkki mõned vihjed ütlevad, et kõnesolev kivikirves võib asuda Valga koduloomuuseumis. Peale selle, samast kohast leiti ka teisi kivist esemeid, mis meenutasid mitmeid algelisi tööriistu (nt lõiketerasid) või majapidamistarbeid.

Paikkonna vaatlused lubavad oletada, et muinasaja asukate elamud asusid ennekõike Matu oja ääres, kuhu rajati hilisemad Pudru, Matu, Võsumäe jt talud. Toidupoolise kindlustas toona küttimine, kalapüük, metsaannid, hiljem maaviljelus ja loomakasvatus. Hänike küla elanikud, kelle vaarisad siin talude päriseksostmise ajal majapidamisi rajasid, teadsid rääkida lugusid enne suuri sõdu (mõeldud peaasjalikult Liivi sõda) leitud rahakateldest, savinõudest, müntidest, sh Matu, Pudru ja Lustivere talu maadelt. Näiteks, Matu talu rahakatlast on juttu kogumikus Metsast leitud kirik, Eesti Kirjandusmuuseum, 2010. Samal ajal olid eluasemed ka praeguse Paadi talu lähedal, piki Pühajõge (Võhandut), mille möödaniku uurimine annaks palju täiendavat teavat küla mineviku kohta.

Uuringud ja analüüsid hilisema keskaja kohta lubavad kinnitada, et küllaltki olulise tähtsusega ühendusteeks oli kujunenud Sõmerpalu-Vaabina teelõik Tammesillast Võsumäeni, so toona nö külatänav - Tammesilla-Hänike-Kojatse-Võsumäe-Kaagu. Mõlemale poole seda teelõiku tekkisid hiljem hajaasustusega talud, so Tammesilla, Piiri, Saare, Salumäe, Kojatse, Võsumäe, Rehemetsa. Teiseks Hänike külasiseseks teelõiguks oli Pudru-Soovere-Piisi-Paadi tee, mille mõlemale poole tekkisid samuti talud/majapidamised.

Võib väita, et suur osa nendest, ennekõike veekogude äärde rajatud Hänike küla taludest, oli olemas ka aastaks 1544, mil Tartu piiskopkonna foogt (Stiftsfogt) Georg Kursel sai Kärgula mõisa ja Sõmerpalu omanikuks. Paraku peale katku, rüüsteretki ja näljahädasid jäi Hänike inimtühjaks külaks. Seega,  koos keskaja lõpuga, so Liivi sõja tagajärjel, hävines Tartu piiskopkond ning hävines ka Hänike küla oma inimasustusega. Lõpuks võib tõdeda, et uusaja alguse aastail, mil kirjalikes allikates mainiti esmakordselt Hänike küla (1638), oli tegu metsa/võssa  kasvanud inimtühja külaga.
.

Vambola Raudsepp

.

Professor Ivan Volkov

.

Professor Ivan Volkov

 (esireas vasakul)

/foto arhiivist/
.

Oli toona ja ka praegu nendesse nõukogude ajal kõrgkoolides õpetatud nn punastesse distsipliinidesse (NLKP ajalugu, teaduslik kommunism, poliitökonoomia)  suhtumine nii ja naasugune. Asi on aga selles, et ei ükski tolle aja õppejõududest pole rääkinud või kirjutanud sõnakestki sellest, kuidas neid aineid õpetati ja missugused olid tõelised probleemid.

Oma ametikoha tõttu tuli mul mitmel korral istuda kõrvuti professor Ivan Volkoviga riigieksami komisjonis ning jälgida tema tööd üliõpilastega. Selgituseks niipalju, et TRÜ-s õpetati teaduslikku komunismi 80 tunni ulatuses ja see hõlmas kogu üliõpilaskonda ning neil tuli sooritada riigieksam. Professor Ivan Volkov juhatas TRÜ-s teadusliku kommunismi kateedrit alates 1973. aastast kuni selle kateedri reorganiseerimiseni. Muide, riigieksamil eksamineeris professor Volkov ise, teised komisjoni liikmed sellesse ei sekkunud ja esitasid üksikuid küsimusi haruharva või peaaegu mittekunagi. Tudengid olid eksamiks väga hästi ette valmistatud just õppejõu poolt, so küsimused olid arusaadavad ning loengutes ja konsultatsioonides sügavuti läbi arutatud. Hinded olid vastavalt väga head või head, rahuldavaid hindeid ma justkui ei mäletagi. Et see õppeaine oleks saanud mõnele noorele takistuseks ülikooli lõpetamisel, siis sellist asja küll ei juhtunud vähemalt professor Volkovi puhul.
.
Mäletan professor ajaloodoktor Ivan Volkovi kui erudeeritud ja väga laia silmaringiga teadlast, ke uskus siiralt, et koos ühiskonna arenguga muutuvad inimesed targemaks, paremaks, sallivamaks ja hoolivamaks. Ta oskas ühendada inimesi, kusjuures ma ei tea ühtegi juhtumit, kus ta oleks seotud mõne intriigi, pealekaebamise või poriloopimisega. Ta oli selleks liiga intelligentne ja kõrge vaimsusega.
.
Lõpetuseks esitan ühe lõigu Malle Salupere mälestustest: "Professor Ivan Volkovi teadusliku kommunismi loenguid meenutavad tänuga kõik, kel oli õnn teda kuulata. See oli äärmiselt erudeeritud ja laia silmaringiga inimese parimal tasemel esitatud politoloogiakursus, millel polnud midagi ühist propagandistliku ajupesuga. Tema ilmajätmine emeriitprofessori staatusest oli äärmiselt ülekohtune".
.

Vambola Raudsepp

.

Hänike küla. Kronoloogia

.

Given the basic events and the dates which involved the village Hänike (Estonia). Article needs to be clarified, and continuous improvement.  
.

Muinasaeg - Hänike külast leitud asundusjälgi Matu oja (Pudru, Matu, Võsumäe jt taluasemetelt) ja Pühajõe äärest (Paadi taluasemelt). Eelistati veekogudeäärseid paiku. Leitud kivikirves (Rehemetsa talu maadelt, leidja Kurenurme kooli õpilane Kalev Raudsepp). Ohvrikivi nn Helsekivi asub Tinnipalus. Tõenäoliselt seal lähedal peaks asuma ka vana kalme. 1950ndatel Tinnipalus metsasihtide randaalimisel tuli välja inimluid, kuid neid keegi ei uurinud, arvati, et need kuuluvad II ilmasõja ajal või sõjajärgsetel aastatel kadumajäänud inimestele.

Hiline keskaeg - Hänike küla vähesed elanikud on läbi aegade seotud luterlastena Urvaste kirikuga. Väga vanadest allikatest (sh Poola ja  Rootsi ajast) leiame Paadi, Pudru jt talude elanike nimesid. Kristlastena on nad maetud Urvaste kalmistule.

1544 - Kärgula mõisa (Pühajõe kaldal) omanikuks sai Tartu piiskopkonna foogt (Stiftsvogt) Georg Kursel, kes oli ka Sõmerpalu omanikuks. Tol ajal oli ilmselt Hänike küla olemas vaid mõne elanikuga, mistõttu polnud ka mainimisväärne.

1558-1583 - Liivi sõja järgsetest aastatest räägiti Hänike külas väga vanu lugusid üksikutest asukatest, kes oskasid sõjast, katkust, näljahädast vms eemale jääda, sest valisid oma eluasemed ligipääsmatutesse paikadesse (Kerreti mets, turbaraba, Vilbusoo jt). Nendel inimestel teati olevat erilisi võimeid, rahvasuus nõiad, ravitsejad jne.  Suulisi pärimusjutte levis veel 1940ndatel aastatel.

1582 - osa külast, so praegusest Hänike keskusest Paadi taludeni märgitakse sõnaga/nimega Ligora /1582/, Liggoar /1638/, Dorf Liggoharra /1782/ (sh Paadi, Piisi, Pudru jt talud).Aastast 1588 märge Ges.Henik, so Poola ajast.

1600ndatel aastatel olevat kohalike pärimuste kohaselt küla tühjadele talumaadele ilmunud saksa, poola, läti jt maade päritoluga talupoegi.

1638 - mainitakse esmakordselt kirjalikes allikates Häniket (Hennige Metz Pustus) kui inimtühja küla. Hänike nime algkuju pärineb alamsaksa eesnimest Henneck, Hennick. Hilisemates dokumentides (1798; 1815) leiame samanimelisi järeltulijaid, esmakordselt aga mainitakse aastal 1752 Hennige Petret.

1642 - Pühajõe vastuhaku sündmused kaasasid ilmselt ka neid Hänike küla talusid (Paadi, Tinni jt), mis asusid otse jõe ääres.

1684 - Hänike külas nimetatakse kolme talu (sh Paadi, Piisi) ja ühte tühja talu (Pudru).


1702 - Erastvere lahingu järelkajana levis Hänike külas pärimuslugu Vilbusoo veretöö, mille kohaselt venelased tapsid julmalt Rootsi väejooksikuid Vilbusoos. (Arvati, et väejooksikud viisid endaga kaasa sõdalastele ettenähtud kulla).

 1762 - 1782 - rajatakse  Hänikesse (Henningshof) Kärgula mõisa karjamõis.

1767 - Hänike külas nn hingekirjas 79 inimest, sh Paadi talus 13, Piisil 14, Hänike-Võsumäel 15 jne.

1840 - Hänike küla lapsed enamuses õppisid Kärgula koolis. 1840ndal aastal õppis seal 54 last, sh lapsi Hänike külast.

1850 - hakati kuivendama Kerreti sood.

1865 - pärast mitmeid omanikevahetusi ostsid Kärgula mõisa von Siversid. August Gregor von Sivers (1826-1904) oli Liivimaa krediidipanga president, talude päriseksostu korraldaja oma mõisapiirkonnas, sh ka Hänike külas. Teda iseloomustati kui ahnet ja julma mõisnikku.

 1870 - teade Eesti Postimehes (4.02.1870) Hänike karjamõisa koos kõrtsiga rendile andmise kohta.

1874 - Kärgula mõis hakkas müüma talusid, so algas talude päriseksostmine. Aastatel 1874-1884 müüdi 13 talu ja aastatel 1894-1904 19 talu, kusjuures Hänike küla talumeeste ostud langesid enamuses just aastale 1894. Hänike külla tuli mitmeid uusasukaid naabervaldadest ja kaugemaltki.

1882 - suri Hedwig Catharina  von Sivers (1863-1882), kes oli August Gregor von Siversi tütar ning nad on seotud kohapärimusega Meela needus. (Kärgula mõisale veeti puid Hänikest ning Kerreti mets ja soo olid mõisnikele meelisjahipidamise kohad. Mõisnik löönud vanainimest piitsaga näkku, mille peale eideke sõnanud ära mõisniku tütre, kes hiljem suri). Needmise ja nõidumisega seotud suulisi pärimusjutte liikus külas veel 1940ndatel.

1882  19 juuni - sündis koduloohuviline Gustav Raudsepp (1882-1935). Kirjutas luuletusi (sh Keretü kohalikus murdes, Püha jõe palve jt) ning jutustas edasi kohapärimusi (sh Karjasoo kaksikud).
.

1883 - rajati Osula kalmistu Prassimäele. Hänike külast on seal järgmiste perekondade matuseplatsid: Ermelid, Leokid, Metsad, Poterid, Pruusid, Raagid, Raubad, Raudsepad, Rohtmetsad, Runnod (Runthalid), Stalded, Söödid, Toomed, Vaherid, Veisverid jt. Harjumäe ja Osula kalmistuga on seotud Gustav Raudsepa luuletus Püha Jõe palve.

1886-1889 - ehitati Valga-Petseri raudtee, mis läbib Hänike küla ja andis tööd mitmele küla elanikule siis ja edaspidi (Kiirop, Kersna, Pruus, Raudsepp, Rohtla jt). Ajutiselt oli raudteepeatus Võsumäel.
.

1896 - tegutses Hänikes kõrts ja seal osutati postiteenuseid. Tolle aja ajalehtedes võib leida kirjutisi Hänikes  kõrtsikaklustest tekkinud tülidest ja nendele lahenduste otsimise kohta.

1897 - Kärgula mõisapiirkonna, sh Hänike küla talumeeste laenutaotlus Liivimaa kubermangu nn Aadlipangale. Mitme laenusaaja talud sattusid hiljem raskustesse ja nn haamri alla.

1928 19. mai - sündis Vastse-Piiri talus Vaike Kähr (1928-2011), pedagoog ja koolijuht.

1931 21. mai - sündis Matu talus kultuuritöötaja Aksel Ermel (1931-2003).

1931 - avati Kurenurme kool, mis sai Hänuke küla lastele oma kooliks.
.
 1930ndatel - Hänike küla talude paiknemine Mustjõest Pühajõeni.

1936 01. september - sündis põllumajandusjuht, teeneline agronoom Endel Ideon. Elas teismelisena Hänike külas Soovere talus.

1939 - kaotati Kärgula vald ja moodustati Sõmerpalu vald. Viimase koosseisu lülitati Hänike küla; nii on see ka praegu. (Nõukogude ajal toimus mitmeid administratiiv- ja nimemuutusi, mistõttu nn Hänike osakond toimis Sõmerpalu sovhoosi osakonnana).

1939 28. märts - sündis paadi talus Väino Leok (1939-2007), veemootorisportlane, treener ja spordiorganisaator. Valgetähe V klassi teenetemärgi omanik (2003). Leokite spordidünastia, so Aivari, Avo ja Arvo isa ning Taneli, Aigari ja Martini vanaisa.
.

1941 24. mai - sündis ning elas hiljem, teismelisena, Lustivere talus majandusdoktor Tartu Ülikooli professor Vambola Raudsepp.

1941-1944 - Saksa okupatsiooniaeg, mil Hänike külas oli külavanemaks Karl Raag (1898-1959) Saare talust.


1944-1947 - viidi läbi Hänike külas nn ENSV "maareform". Sõmerpalu valla täitevkomitee esimehe asetäitja põllumajanduse alal Olev Raudsepp (1919-1999) Lustivere talust.
.

1944 - Hänike küla taludesse (Hüti, Kannistiku, Piiri jt) saabus ingerisoomlastest sõjapõgenikud (Kekkonenid, Kapanenid, Hyyrönenid, Makkonenid jt). 1947. aastal osa nendes küüditai Venemaa avarustesse.

1949 25. märts - märtsiküüditamine (Hänike külast perekond Kohk jt).

1951-1989 - kuulus Hänike küla Hänike osakonnana Sõmerpalu sovhoosi koosseisu.  Küla keskust külastas rändkino ning mõni aasta hiljem avati kohalik kauplus.

1951-1955 - stalinismi kõrgperiood. Pered jäetud ilma elatusvahenditest (lubatud 0,15 ha maad ja paar karilooma), kuid koormatud maksudega (sh piima-, liha- jt normid).  Naturaalmajandus feodaalsuhete sugemetega hoiab rahva näljapajukiga hinges. Tagakiusamised, pealekaebamised, kaabakate-korruptantide esilekerkimine komparteis (sh Hänike punaparunid Kilusk, Raag jt) ja külanõukogu juhtkonnas.

1960ndatel - algas noorte massiline lahkumine Hänike külast. Põhjus: seoses põllumajanduse ulatusliku mehhaniseerimisega tekkis külas vaba rakendamata tööjõudu. Siirduti enamasti linnadesse (Tallinn, Tartu, Võru, Antsla jm) õppima ja seejärel seal töötama.

Hänike küla noored (1954)

1965 - rajati Väino Leoki eestvõtmisel Sõmerpalu motoklubi ning edaspidi korraldati juba  rahvusvahelisi võistlusi.

1970 - Väino Leokile omistati veemotos NSVLi meistersportlase nimetus.

1970ndatel - tehti Hänike külas ulatuslikult  maaparandustöid, kuivendati Kerreti-, Vilbu- ja Karjasoo ning osaliselt ka muud põllumaad. Maaparandustööde käigus hävinesid mitmed taluhooned (Tornimäe, Piisi, Lustivere A, Hüti jt).

Häniket hakatakse muutma nö sotsialistliku küla keskuseks. Kerkivad korrusmajad ja nendesse  koondatud tööjõud.

1977 - Hänike külaga liideti Kaagu küla.

1986 1. juuni - suri sportlane, spordipedagoog ja teeneline õpetaja (1976) Aksel Kersna (1920-1986). Elas noorusaasatel Hänike külas Rehemetsa talus ning töötas raudteel.

1987 - suri USA-s kirjanik Endel Loide-Rätsep (1900-1987), kel oli Salumäe talu Hänike külas. Vabadusristi kavaler.  Taarausuelu korraldaja. Emigreerus 1944 aastal.

1997 23. märts - saavutas Avo Leok Belgias 500ste tsiklite motokrossi MM etapil esikoha. 2005 24.aprill - Avo Leok kordas oma saavutust Itaalias Astis MM etapil.

2008 22. september -  suri bibliograaf, TTÜ Raamatukogu direktor Meelis Ideon (1941-2008). Kasvas Hänike külas Soovere talus.

2011 - ehitati uus ajalooline Muuga sild (asub Võhandu / Pühajõel).

2012 - Künnimees Mart Raudsep Lustivere talust tuli Eesti meistrivõistlustel Olustveres kolmandaks.

2013 - Eesti parim toiduaine - M.V. Wooli marineeritud angersäga valmistati Avo Leoki kasvatatud kalast.

2014 - Eesti Talupidajate Keskliidu tänukiri Paadi talule konkursil "Eesti parim talu 2014".

2015 - saneeriti Sõmerpalu-Vaabina maantee, sh Hänike küla teelõik (Tammesilla-Matu). Rekonstrueerimistööd nõudnuks hoopis suuremaid investeeringuid, sest peale kõiki tehtud töid jäi see teelõik kruusakattega auklikuks külateeks.

Vi lisa: web.zone.ee/vraudsepp (1) Kodulooline Hänike, 2014; (2) Hänike biograafiline leksikon,  2015; (3) Ristimänd mäletab, 2015; (4) Perepärimused, 2015.



Hänike

Muistne küla kesk metsi, soid ja põlde;
Kaagust odaots ja kivikirves.
Laas, ale, jõgi toitnud sadu põlvi,
püünislõksus põder, kitsed-hirved.

Iidne Ligora tamm, Kerreti kased -
tee Tinnipalust Mustjõe loonõkku.
Muinas-Matu, Paadi, Turna taluased,
õhtused kodutare leelõkked.

Siis kurja vägi taudid tõi, röövretked -
inimtühi Hennige karjamõis.
Ärkamisaeg tõi talud, lootushetked;
töö, vaev saatjaks surm - kalmul leinaõis.

Kitsilt rõõmu jagus Hänike külla,
Kõosaar, kus pidu peeti tsõõri pääl.
Jäi napiks ilu, tulemata küllus,
lahkuti, enam lapsekilkeid sääl.

Nüüd kosub küla tehisvaimu väega,
ootab uue noore pere jõudu.
Hetki pildilt sajandi taha näeme,
ei adu veel tänast, järsku tõusu.


Märkus: Hänike küla on aastasadadde jooksul kandnud erinevaid nimesid, so Ligora (1582), Hennige, Henningshof (1638) jt. 

Koduloouuringute tähendus ja tulevik

.

In this article is concern about - how our local historical materials preserved; how they can be used centuries later. Paper materials durability follows from libraries, electronic materials (e-books), however, the reliability equipment. The problem remains how Estonian language is understood, for example, in 2500th. 

 .

Koduuuringud hõlmavad mikrotasandi neid aspekte, mida uuringute autor tähtsaks peab, mistõttu need pole nö paljuaspektilised, sageli lünklikud. Vaadatamata nendele puudujääkidele on igal uuringul oma kultuurilooline väärtus, ennekõike faktide ja sündmuste talletamise osas. Aga just viimastest tunnevad Eesti möödaniku uurijad suurt puudust, olgu näitena Liivisõja järgne periood kuni Põhjasõja aastateni vms. Tulevikku vaatavaid uuringuid arusaadavatel põhjustel momendil ei saagi olla, ehkki võiks.

.

Koduloolaste tööd on esitatud muidugi ennekõike paberkandjatel, kuid väga suur osa nn elektroonilisel kujul (sh e-raamatud). Nende pikaajaline säilivus pole kummagil juhul tagatud, sest raamatukogud on ülekoormatud ja sealt võidakse koduloo alaseid kirjutisi eemaldada kui vähemtähtsaid ning elektroonilisel kujul talletatu kasutusiga sõltub tehnika töökindlusest. Nii või teisiti, praegu on uuringud olemas ja neid on alati võimalus kasutada, viidata.

.

Tulevikutähenduse mõistmiseks võtame vaatluse alla tuhandeaastase intervalli, so aastad 1500 kuni 2500. Esimesel juhul (so aastal 1500) hinnangulistel andmetel võis Eesti aladel elada ca 200 000 inimest, kõnekeel arenenud väga primitiivsel tasemel, teisel (2500) elab siin ilmselt 3-4 miljonit elanikku, kuid eesti keel kasutuskeelena on praktiliselt kadunud. Samas eesti keele elushoidmiseks on tehtud kõik võimalik, sest nii kohalike inimeste kui ka keeleteadlaste huvi on jäänud selle väga huvitava ja omapärase keele vastu. Eesti keele oskajaid võib siis (aastal 2500) olla veel isegi mõnikümmend tuhat. Kindlasti tunnevad ka estofiilid huvi vana kirjavara vastu, mistõttu nii mõnigi praegu kirjapandud asi muutub siis haruldaseks leiuks omas valdkonnas. Nn googlitõlge areneb väga kiiresti ja sellel on oma koht ka aastasadade pärast ja seepärast võime väita, et eesti keel jääb elama arvutimälus, ehkki väga piiratud kasutusulatusega. Omaette probleemiks on ja jäävad Eesti murdekeeled, sest näiteks Võrumaa kohapärimused oleksid võinud olla algselt kirja pandud võru murdes. Siiski on ka küllaldaselt murdes kirjutatud tekste.
.
Momendil on eestlase seas suur huvi genealoogiliste uuringute vastu ja selles valdkonnas on tehtud väga palju. Läbiuuritud sugupuud hõlmavad juba enamuse eestlastest, so sugujuurte väga erinevate põimumisliinide kaudu.  Aasta 2500 on tänapäeva eestlasest ligikaudu 15-20 inimpõlve kaugusel, seega  sama kaugel kui oli aasta 1500. Küll aga on Eestis küllalt koostatud sugupuid, mis jõuavad välja nendesse väga kaugetesse möödunud aastatesse. Hinnanguliselt võib Eestis elada aastal 2500 ca 30 000 inimest, kes leiavad oma juured tänapäeva eestlase juures. Muidugi on see Eesti tulevikurahvastikus tühine vähemus. Küll aga need uuringud vähestele entusiastidele ei kujune raskeks, sest praegu internetis kättesaadavad sugupuud elektroonilisel kujul säilivad aastasadadeks.
.
Elame kiirenevate muutuste keerises, mistõttu prognoosid, mis hõlmavad vaid kümmekond aastat, osutuvad ebatäpseiks, rääkimata siis aastasadadest. Kõik muutub ja sealhulgas ka inimene ise, kuid siiski neid muutusi näha pikemas perspektiivis on põnev ja ka vajalik.
.

Vambola Raudsepp

.