Friday, November 18, 2022

Vambola Raudsepp

 


                             Metronoom


                    On hetkel elukaares tähendus,

                    üks silmapilk kui inimelus lahendus;

                    tabatud hetkest saab saavutus.

                        Enamus elust argitööle antud,

                        varamusse mõndagi tallele pandud.


                    Punasel vaibal olen kord kõndinud,

                    ehkki valel ajal ja kohas sündinud;

                    vaid vääramatu jõu ees paindunud.

                            Aastaid vahetatud palgarahaks,

                            neid tagasi saa, kuigi tahaks.


                    Olnu võinuks ka olemata olla,

                    taevalik õndsus ei saanudki tulla;

                    saaks kogu kurjuse maha matta.

                           Tähtsat tahaks veel ette võtta,

                            parimad hetked pärandiks jätta.


                                         Detsember 2022, Koorastes.


            

                Kevadpoiss

                            Gustav Raudsepale (1882-1935)


    Oja veevulina, mesimummi sumina,

    kogus kevadpoiss oma meeltesse,

    ja kõik selle viiulikeeltesse.


    Ööbiku laksutus, pardi tiivaplaksatus,

    liblika lend - mida kuulda vaid võis,

    talutares värsiridadeks voolitud sai.


    Pillihelides tuba, värsse vihik täis;

    pereema mures - kes teab, eks näis:

    kas noorperemees talutöid veab.


    Aeg argimuredes seiskus. Viiul vaikis.

    Toeta jäänud noor talent tuhmus.

    Värsivihik sahtli põhjas koltus ...



    Saa meheks!


Meheks saada - keegi peab ju andma,

et poiss saaks hakata kaela kandma.

Noor anne on rahva rikkus,

ka see, kel põlvpükstes pikkust.


Hea mentor saab teele juhatada,

et elus võiks võimsaid asju juhtuda.

Tark juht võib ka kaitset anda;

laps on veel aval, ilm nii kaval.


Aga kaval pole kunagi rumal:

a vaat, astub veel endale kanda.

Pigem üks alandav sõnakõlks -

saa meheks! - kurjustav, tõrjuv lõks.



        Tänud


Ole, kesta kui piisake Pühajärves;

jäägu kauaks kõlama su kandlehelid

Ugandi-Sakala kuplite hiites.


Talleta oma laulud vaimuvarasse,

mõtterikkus eesti kirjavarasse,

Võrumaa järglaste juurtesse.


Täna Loojat antud eluhetkete eest,

veel vanemaid, kodu ja Eestimaad,

siis rahus puhkama siit saad.


Kui saabub äratuse viimne tund,

mil langeb lohutuste liisk,

ehk vilgub hetkeks helendav piisk.



    Arvumäng


Üks pole ühtegi. Üksik laps,

ei õde-venda, tädi-onu,

tühjavõitu kodu.

    Kaks silma sinulgi peas,

    mida tahad, seda näed,

    nähtut hilja vaed.

Kolm jalga vokil all,

koht muuseumis tal.

Armukolmnurk - kole küll.

    Neli nurka toa seinas.

    neli tuba suured, tühjad,

    justkui ootel, leinas.

Viis sõrme lapsel käes,

rõõm, kui vastu sirutab,

või ema tähte kirjutab.

    Kuus naela kabjarauas,

    istuvad kui söögilauas.

    Oma hobu armas, maias.

Seitse päeva nädalas.

Pühapäev saab vedelda.

Homme tööle - ära hädalda.



Kuuekümnendad


Masenduses palgaorjad,

kopikad kõik kokku korjab.

Seisab piima, leivasabas,

Rahva Hääle kaasa rabas.


Läänt vihkame ja neame -

tankirida Praha peale;

surm fashistile, kus eales.

Toidu vaevu kokku veame.


Gagarin kosmosesse lendas,

kommunism ju koidikul.

Tühjus süvenes meis endis;

käed kindlalt KGB köidikus.


Oh, kuldsed kuuekümnendad,

need aastad mälus külmetavad.




        Segasõnad

                                      AD 1988


Armastus käy vatsan kautta.

Sommil hyvä magu, kaunis pugu,

na kenake kui õl(l)ekubu -

kutsuu lahkelt sviidi lauda.


Iga suutäis kiva amps,

ei vähän, mitte teps.

Prae juurde pieni naps -

paks laps, ilus (tütar)laps.


Söögem saia, söögem liha,

jätetään kiukku, jätetään viha -

niin nousee armuiha.

Hõissa ja hõissassa!



        Sõnalugu


Meest sõnast, härga sarvest.

Suured sõnad. Kurjad härjad.

Tursked turjad. Prisked karjad.


Hirmul suured härjasilmad.

Võitjal magusamad marjad.

Löödud kurvad. Palged märjad.


Raske võitlus. Tore võit.

Rahul kõik. Õiendatud arved.

Maha jäävad sõrad-sarved.



        Ilmutusi


Suuga suure linna, käega käopesa,

või kukulinnul seda vaja?

Värvuline väle vilgas,

toidulaud tal aasal rikas.

Nii kuldalind kosub tööka toel,

saadud kombed vanal moel.

Noor hõbehääl kukub kuulutusi,

veereteleb vana laulu -

kujub helge aja kangast.




                                 Per aspera

                                                                Sõjajärgsed


                                    Alandav, ahistav, häbistav;

                                    maapoisid keskkooli klassis,

                                    kalossides, villases kuues.


                                    Mõni EWst paremal järjel,

                                    viigipüksid, läikivad kingad.

                                    Paljud karjapoisiks olnud.


                                    Oldi noored, mõeldi suurelt,

                                    varjati vaesust, väärikalt.

                                    Vaikiti sulaspoisist juurtest.


                                    Toata, külmas ja näljas,

                                    algas õppetöö püüdlejale,

                                    hiljem ülikoolis pürgijale.




                                     Mentor


                                    Sisemise põlemise hetkel,

                                    korraks vilgatas teetähis -

                                    otsingule saadetud sõnum:

                                    viibe Linnutee lähistelt.


                                    Õpetaja kutse tabab valitut,

                                    omastele võõrast, põlatut.

                                    Kohtumine silmast-silma,

                                    õppur astub uude maailma.


                                    Õpetus: saada, olla inimene,

                                    kogu Universumi kodanik.

                                    Avastus usus on imeline:

                                    kaduva elu tulevik - igavik.


                                    Tegusad teostuse aastad.

                                    Kõik. Tuleb viimane vaatus:

                                    Mentor lahkub. Nii elus käib.

                                    Rikkana, orvuna maha jäin. 


        Rukkileib

                        Kodulooline


Künna kevadõites, noorelt,

uhkelt, sirgelt, ikka suurelt.

On jalg sel poisil õigel teel,

kel adrakurg käib kätel ees!


Külva tuules, trotsi tormi!

Küll õrn ööbik tõttab õue.

Kiida kodupõllu mulda,

tule, rukkivälja lõika;

leivalõhnast sügiskulda.

ahjusooja toitu lauda!


Ja siis mäekõrgelt hõika,

kõuehääli orgu hõiska:

ehitagem kaunis kodu,

kasvagu me eesti sugu!



        Loovutus 

                            AD 2023


Korraks kerkib amorfne hõim,

kel häbitust, tegu ja võim,

teisi tühistav sõna ja sõim.


Lükatud teadlas-aristokraat,

kel valgustet üliku juured

ja veres väärikuskraad.


Kõigel hind ja esitet arve,

eellaste mõjutet karma -

väike väikseks ja suur suureks.


On vähese eliidi saatus,

loovutada koht ja staatus -

me traagiline lõppvaatus.


  

  Palav armastus

                    Suurtele juhtidele


Kõige-kõige, just see õige;

kiidukoorid, ekstaasihõisked.

Lossi saalid. Elus pjedestaalil.

Tsiteeritud. Priviligeeritud.


Ülal tehtud, antud ehted.

Aktiivne. Üksi depressiivne.

Erutuv koleerik. Impulsiivne.

Arrogantne, ka pedantne.


Aura kiirgus, lubat' tsirkus.

Skiso silmad. Häbist ilma.

Põleb põrmu palav mullas.

Rahva ootus, riigi saatus.


Advendiküünäl

                                    AD 1952

Õdagu lagõhus udurüvvän,

ümbre advendipuhas lumõväli.

Aotäht kuusõlatva ehiteles,

vaikus hillä-hillä tinises.


Kuusõl edimädse küünlä löüdän.

Kaugõl aknan õlilambi tuli.

Om' talotarõn pühäliku' hetke,

Jeesuslatsõ sünnü uutõl.


Pühä üü pään helises'.

küünäl mõttõrikkust luu.

Üts inemine Tsirgutii all,

Luuja luudun talvõüün. 



                                Tunnuslind


                                Raudkull, väärikas teravsilm,

                                vana sugupuu tunnuslind.

                                Liitnud hõimlasi sajandeid,

                                neid innustanud otsinguil.


                                Ärksus rahva ärkamisajal,

                                julged sammud uuel rajal.

                                Raudkull vihiku kaanel,

                                Raudsepa värsside kogul.


                                Röövlinnu veri võtab oma,

                                ka koduõuelt noore kana.

                                Riskija klann teab hinda,

                                mille peab tasuma kindlalt. 


                                Paiksed, muist rändajad,

                                kaugel, võõrastel radadel.

                                Kullilt kutse Sangaste maile,

                                isaisade juurte juurde. 



                                    Tee


                                Kauge, saavutamata eesmärk,

                                võtab jõu, annab hingerahu,

                                loob tasakaalu ja ongi me elu.


                                Sund luua oma Eldoraado:

                                vaimujõuks meditatsioon,

                                ressursid ja organisatsioon.


                                Valik raske, täis takistusi,

                                pettust, kadedust, eksimusi,

                                koostööd ja taasleidmisi.


                                Ilusam aeg, käidud kogu tee.

                                Rahuldus - pole enam see.

                                Oh, oleks valik ja tee veel ees. 


          

         Talvõüü


Käü täüskuu ao'l mõtsan elo,

ilves käpelt' jahti pidäs;

kitse' valvõn mõtsaveeren,

soepaar üle niidu silkas'.


Repän talo ümbre tiirlõs,

jänes õkva tii pääl kiirlõs.

Nugis orravat takan aamu',

sai mõtsalinnu' üles aa'tu.


Egäl uma söögimurõ'.

Kitsel valmis söögiseim;

põrkna', pajoviha', kuiv hain.

Jahimiis kõik nu' sinna vei.


Hillä mine kõkõ kaema,

tohi-i mõtsaelo häiri.

Tassa luumi-lindõ jälgi,

võta' osa valgõst talvõüüst.



     Küläelo


Kõrvun kaugõ ao' kaja:

küläkuul ja seltsimaja.

Piki tiid oll' taloahel,

põllulapi' nuidõ vahel.


Kar'poiss uhkõ kuning,

a üle kõgõ pässisunnik.

Tarõ takan savvusann

ja tiik tansaman man.


Piimämeier Liinamäel

ja pito peeti tsõõri pääl.

Suurõ' tüü' tetti talgun;

sisask laulsõ kõosalkun.



       Elotsõõr


Olõt' pall'alt Maalõ saadõtu,

kümme käsku üten antu.

Elä siin ku' peremiis - 

uma tarõ, pere, pall'o latsi. 


Om elotsõõrku' matemaadika;

sul seitse päivä nädälän

ja aastan katstõist kuud -

üts Maa tiir Päivä ümbre.


Miä Jummal andnu*, olõ rahul,

siis hüvvä aiga müüdä saadat.

Kerkon armolauda võta'

ja Luujat egäl aol kitä'.


     

       Võitlused

                                Parim võit saavutatakse 

                                lahinguta. Hiina tarkus.


Võitlus - eksistentsi postulaat;

pole poolt, oled vastu -

ikka enda eest välja astu.


Võitlused endas ja enda ümber,

siin ja sealpool rindejoont -

igas endas pead olema kindel.


Tõde: on teadus vereta võitlus.

Kadedaid-kurjameid nagu muiste,

tippsaavutused nende kiuste.


Võidud endas, vastane raugeb,

üksiklahinguis võidud-kaotused,

ajaga võideldes - kõik on kaotajad. 




                                Uus eluase


                            Tõotatud lossi kord saan,

                            kus lühtrisäras suured saalid,

                            seintel kallid vanad maalid -

                                õnnistatud taevalik kink.


                            Palees pikad kleidid, frakid,

                            omaksed, sõbrad, kaaslased,

                            kõik noored, kaunid, rikkad -

                                neilt kallistused, sülelused.


                            Lookas lauad, täis lillevaasid,

                            klirisevad kristallsed pokaalid,

                            meeleoluka kodumaised viisid -

                                Looja loodud eluase. 
















































































Saturday, October 22, 2022

Ohvrikivi kiriku vundamendis /Gustav Raudsepa järgi/

 

Muistsetel aegadel olevat Hänike küla Soovere talu juures hiies (Kõosaares) asunud ohvrikivi, kuhu käisid ohverdamas ümbruskonna talude elanikud. Hiljem, kui hakati kihelkonnas suuremaid hooneid ehitama, siis vajati ehitusmaterjalideks üsna palju kive. Nii läks ka Kõosaare ohvrikivi ehitustöödeks kasutusele.

Ohvrikivi Urvaste kiriku vundamendis.

Juhtus see nii, et kui hakati ehitama Urvaste kirikut, siis seal oli suur vajadus ehitusmaterjalide järele. Mingitel põhjustel püüdsid Hänike küla elanikud lahti saada Kõosaare ohvrikivist, räägiti isegi, et mängus oli pahasoovlike majavaimude käsi. Nii või teisiti, aga ohvrikivile püüti leida äraviimise korral väärikas koht. Leitigi. Kõosaare ohvrikivi toimetati Urvastesse ja see müüriti sisse kiriku vundamendi idapoolsesse osasse. 


Palju aastaid hiljem, kui Hänike küla elanikud käisid Urvaste kirikus, siis olevat nad ikka oma ohvrikivi kiriku vundamendi sees ära tundnud. Seda juttu rääkisid vanemad oma lastele ja nii edasi põlvest põlve. Niimoodi tekkis Hänike küla inimestel omapärane seos Urvaste kirikuga.

Vt ka. Gustav Raudsepp. Murtud jäälill. Luule- ja pärimuste vihik. UT DSpace, 24 lk, 2022. http://hdl.handle.neti 10062/865119,

Monday, September 12, 2022

Gustav Raudsepp. Kastepärlis mälestus. Luuletused ja kohapärimused, 24 lk.

 


Gustav Raudsepp (1882-1935) valdas pillimängu (kannel, viiul) ning valdas sama hästi sõnade mängu. Kodu-uurija ja genealoogiahuviline. Talunik. Käesolevasse vihikusse on kogutud tema 18 luuletust ja 3 kohapärimust, mis kirja pandud aastatel 1904-1934. Väljaanne on toimetatud ja kohandatud nüüdisajale vastavalt. Trükiarv piiratud ning mõeldud levitamiseks üksnes koduloolastele ja genealoogia-huvilistele. 

Vt ka Gustav Raudsepp. Kastepärlis mälestus. Luule- ja kohapärimuste vihik, 24 lk. UT DSpace http://hdl.handle.neti 10062/865120. 

Vambola Raudsepp.

Monday, August 15, 2022

Ennistatud värsiread




            Gustav Raudsepp



                                                          

                         Ronk


                        Lenda, iidse kuusiku ronk,

                        tere, mis uudist, va kronk-kronk?

                        Oled kõrgel, kaugel käinud,

                        tead, head-halba kõikjal näinud.


                        Kas sootares lapsuke kiigub

                       ja memm veel kargu na'al liigub?

                        Seal keegi suremas-minemas

                        ja perel järglasi tulemas?


                        Ah, kõmuline kõrtsikaklus:

                        sulaspoisid ammu raksus?

                        Mida hea rongake arvad,

                        külas ju hobusevargad?


                        On's ronk, pool tõtt su jutus vaid,

                        teise poole petta said?

                        Tule ikka, ootan põlluääres,

                        all sooserval, ojakäärus.


                                        OOO


                               Riia linn


                        Riia linn on rikkust täis,

                        siin sakste käsi hästi käib.

                        Igal päeval justkui laat,

                        mida tahad, osta saad.


                        Oli elu Eesti lahe, lai,

                        kui sai keisriks Nikolai.

                        Vene suurde sõtta kisti,

                        nekrut sai seal oma risti.


                        Ei Saksat võita-võtta saa,

                        olgu suur või väike maa.

                        Riia linn on sakste päralt,

                        oli enne, jääb ka pärast.


                        Kodus jutt ei lõpe Riiast,

                        kaunis - miskit pole liiast.

                                

                                    OOO


                         Ülestõus


                        Kõikuma lõi tsaari troon,

                        puruks löödi keisrikroon -

                        puhkes Vene revolutsioon.


                        Rõhutu tahtis saada priiks,

                        luua oma rahva riik.


                        Tapatalgud - alles algus.

                        Bolshevikku saatis sõim,

                        riigi haaras punavõim.


                        Etteotsa tõusis nuhk,

                        tuline veel oli tukituhk.


                        Olid need nüüd rahva aated -

                        või ehk venelaste saatus.


                                     OOO


                          Almus


                    Visksin kerjajale kord viis.

                    Hea meel. Aitäh, talumees!

                    Läksid aastad omasoodu,

                    kuniks võlakiri koju toodi.


                    Pangaametnik karm ja kõrk,

                    leiti: vaat käemees natu nõrk.

                    Seal valgekrae seltsi hakkas;

                    ütles: tema tsiiro maksab.


                   Ära tundis. Olnud plindris,

                    pandis ülikoolilinnas.

                    Nüüd läbi kool, vara kingiks

                    ja allkiri kõrges hinnas.


                                 OOO


                 Mustjõgi


            Tuska täis põlislaane taga,

            tasa virvendab Mustjõgi.

            Tal sügise raagus nägu -

            sohu varjund kevade vägi.

                    Heinamaa hobust ei kanna,

                    soopõld head saaki ei anna.

                    Tervist laastab lihasjõud,

                    ei aita saun, ei kaval nõu.

            Soo serval leinas vaene talu,

            kalli surma-sunnist väsinud;

            peremehe kaotusest räsitud.

            Jõeke, võta vastu see valu.

                    Ega vaene nutust väsi,

                    ulgumerre vii silmavesi.

                    Usk õndsusse lohutab,

                    sinitaeva avarus kosutab.


                                 OOO

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::


                 Tinnipalu


            Mastimännid pohlasalus.

            Taamal nõgus nõmmearu:

            kanarbik, kail, mustikad.

                On Tinnipalus müstikat:

                tukilasud, tasumõrvad.

                Tunnistajal tummad kõrvad.


            Ristimännid. Väljarännud:

            taluased, vanad kännud.

            Varata, vabad teomehed.

                Tulevik neil puhtad lehed;

                väljamaale emad-lapsed.

                Jäid Pühajõgi, leinakased.


            Käis hõimuveli kaugeid maid.

            Haud Ameerikas, või Vene krais.

            Kannab Tinnipalu hingevalu,

            tuim metsakohin seda talub.


                            OOO


               Võru kreis

                                        AD 1933

            Tamula, Võhandu piiril,

            Munamäe kuplite viirul;

            kui Katariina käevõrus,

            kerkis kreisilinnaks Võru.


            Taamal Kirumpää vana kants.

            Püha Jüri kirik ja plats.

            Veel Pihkva-Riia postiliin,

            küll uhked tõllad sõitsid siin.


            Meil eepose sünnikodu,

            Lauluisa ärklituba.

            Rajas kooliteid Juhan Käis,

            kui Võrus vaimuradu käis.

            

            Iidse tammehiie väes,

            Vagula Vetevana käes,

            helab Vanemuise kannel;

            rõõmuks talurahva anne.


            Ei võru veri värise! -

            hüüd meid uhkelt ikka saadab.

            Nüüd Võrumaa on kindlal teel -

            jääb kestma oma keel ja meel.



        Võro kreiss


Tammula, Võhhandu piirin,

Munamäe kuplidõ viirun,

ku'  Katariina käevõrun,

kerküi kreisiliin - Võro.


Kavvõmbal Kirumpää vana kants,

Pühä Jüri kerik ja plats.

Viil Pihkva-Riia postiliin,

küll uhkõ tõlla' sõitsivä siin.


Mei eeposõ sünnükodo,

Lauluesä ärklitarõ.

Lõiõ tarkuseteid Juhan Käis,

ku' Võro vaimo-uulitsin kävi.


Muistisõ tammõsalo väen,

Vagula viivana väen,

heläs Vanõmuisõ kannõl;

rõõmus talorahva annõ.


Ei Võro veri värise' -

hüüd meid iks saat.

Nüüt Võromaa om kimmäl tiil -

jää püsümä uma kiil ja miil.



                            OOO


                Kummitused


            Lakas, aidanurgas sosistavad,

            veimevakas pimedas krabistavad,

            kahe peaga kiilad karlikud.

            Ukse irvitav-naerune kriuksatus -

            läinud aegade mõru mõistatus.


            Varjud luusivad, noolivad,

            nad reedavad, varastavad.

            Varakult talust lahkunud

            taadilt salasõnu  teatavad -

            kartlikku kõhedalt hirmutavad.


            Valud mälestusi varjutavad.

            Kodukäijate võikad karjatused.

            Hüljatud nurjatult niuksuvad -

            talutare väetit, mahajäetut 

            kalmule kaaslaseks kutsuvad.


                    OOO


            Urvaste kiriku kell


            Helin üle valla, kihelkonna,

            muusika kuulaja kõrvale.

            Kutsub kaasa perekonna,

            kel varrud, leer või laulatus.


            Kireb kõrguses torni kukk;

            näeb läbi udukaste vine,

            Sangaste, Otepää vendi -

            tornitipu tereane silm.


            Saadab igavikku kellalöögid.

            Uhtjärve, Linnamäe, Lõõdla -

            teekond kodurada mööda,

            kalmistu pühitset' mulda.


            Kell kuulutab Issanda valgust,

            ülestõusmist ja uue algust.


                        OOO


                    Nugis


            Kui õues lehevärvis sügis,

            siis külla tuli väle nugis.

            Majarahva rikkust-vara,

            kaitses kõrge tihe tara.


            Lipsas üle aia aeda,

            tahtis talu üle kaeda.

            Tallas tallis, luusis laudas,

            rohkem tegemist küll aidas.


            Peremehel närvidele käis,

            miski väga korrast ära näis:

            nugis kallilt müüs end maha,

            peremees talt võttis naha.


                        OOO


                Murtud jäälill


            Talutare katkisel aknaklaasil,

            jõulukuu murtud jäälill.

            Ripub seinal vana keelpill,

            haljaid pohlavarsi täis vaasid.


            Käed külmad, mõtted jäised,

            kirjaread unised, öised.

            Tahe muredest murdunud,

            sihid kildudeks purunenud.


            Vihikusse vähe jääb maha,

            elusündmused varjude taha.

            Jäälill Issanda valgust kannab,

            tulevikku usku meil annab.



        ::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

        Kohapärimused: Gustav Raudsepp

        ................................................................

        Kirstkivi kaitse all

Hänike küla Kojassõ talumail asub ristimärki kandev kirstu meenutav nn kirstkivi, mis pidi vanemate inimeste sõnul andma taluinimestele  kindlustunde varaste ja röövlite eest. Kaitse annavad hukatud röövmõrvarite hinged, mis peituvad kirstkivis. 

Nimelt Põhjasõja ajal Erastvere lahingu eel saadeti Šeremetjevi väest sõjamehi lähedalolevatesse küladesse vene sõdalaste tarvis toidumoona taludest röövima. Jõudsid nad ka Hänike külasse ja need vene sõjamehed olid hirmuäratavalt vägivaldsed röövlid  oma saagi hankimisel. Kaks nendest jõudsid ka Matu ja Kaagu taludesse. Seal aga kohalikel talumeestel õnnestus ootamatult nad  kirveste, kurikate ja hangudega maha lüüa. 

Tapetud vene sõjamehed tuli kiiresti maha matta, et sellest teated Šeremetjevini ei jõuaks. Nii kaevatigi kiiruga haud mõlemale ühe suure kivi kõrvale ja sinna nad maetigi. 

Õnneks jäi see mõrvröövlite hukkamine külarahvale teadmata ning vene sõdureid arvati Šeremetjevi poolt lihtsalt teadmata kadunuteks või isegi väejooksikuteks. Mõne aja möödudes oli kivisse uuristatud rist, kusjuures selle tegija jäi saladuseks. Arvati, et ju see inimene oli kristlane, kes austas ka teisi uske ning pööras röövmõrvarid peale nende surma ausale teele.

Aastate jooksul imbus tõde vene sõdalaste hukkamisest päevavalgele. Küll aga hakati kivi pidama talude heaks kaitsjaks, seega talude kaitsekiviks. Usuti, et ristiga kirstkivi peidab endas maagilist, saladuslikku jõudu, mis takistab röövlite ja varaste tulekut külla. 


        Kõivupuu vägi


Hüti ja Lustivere talude piirimail metsa ääres oli kõrgendik, "kunt", kus juba väga  vanal ajal käidi loitsimas, et saada kodumetsast hea marja- ja seenesaak. Sinna "kundile" kasvas võimas kõivupuu, millel oli inimesi tervendav vägi. 

Kõivupuu juures käidi pidevalt oma hädasid kurtmas,. Kevadel aga tikati kask ja pandi mahl tilkuma. Siis käisid naabertalude elanikud pudelitega omale raviomadustega mahla koju viimas, sest see pidi aitama paljude tõbide vastu. Seega käidi paljude aastate jooksul  "kõivupuu man" abi saamas. 

Suure sõja ajal aga juhtus nii, et kõivupuu hävis.  Kohalikud inimesed ütlesid, et kõivupuu vägi tõmbas ise ensale häda kaela. Oli see nüüd pommi või mürsu tabamus, arvati isegi, et sinna tabas pikselöök, kuid puust jäi järele lõhkine ronts ja see kuivas lõpuks äragi.  Hiljem "kundile" tekkis sinna tiik, kus talumehed käisid lina leotamas.  Ka loitsul käimised lõppesid, neid toiminguid meenutasid veel väga vanad inimesed.


        Hiiekivi kurjad haldjad

Hänike küla Soovere talu Hiies asus ohvrikivi, mille haldjatel oli imettegev vägi, kuid nad võisid muutuda ka väga kurjaks, kui nendele ande ei toodud. Juhtus aga nii, et talumehed ei tahtnud enam annetada ja üldse seda hiiekivi oma külas näha. Otsustati leida hiiekivile väärikas koht, kuhu võiks selle ära viia. Kuna Urvaste kiriku ehitamiseks vajati palju kive, siis ohvrikivi pandigi kiriku vundamendi sisse.

Vanad küla elanikud teadsid rääkida, et peale ohvrikivi äraviimist Hänike külast, said hiiekivi haldjad väga kurjaks ja püüdsid küla elanikele kätte maksta. Õnnetused ei lasknud end kaua oodata. 

Tekkisid tulekahjud talude ja metsapõlengute näol, kus süttimise põhjuseks oli ennekõike äike, piksenoored.  Tõusid marutormid, mis viisid ära majade katuseid, murdsid puid ja tekitasid suuri metsamurde. Järsku suurenes küla peredes laste suremus ja levisid paljud surmatõbid.  Nii jäid Hänike küla elanikud ilma Soovere hiiekivi haldjate kaitsest, kuid langesid hoopis nende viha ja kurjuse alla.


::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::


            Põleng


Kevad-suvel kuival a'al,

veeres tulekera üle niidu, heinamaa.

Kurjus näitas oma jõudu,

seltsis paha vaimu nõidus.


Kulutuli haaras männituka

ja siis põlismetsa ruttas.

Loomad-linnud jäid seal lõksu,

mõned neist said sealt rettu.


Põrgukuumus söestas, tuhastas,

inimese tõrjetahte tühistas.

Paduvihm siis päästis hävingust,

turbaraba põlengust.


Jääb häving-kurjus elu osaks,

võtab metsad-hooned tuleroaks.


        Orav


Kes sa oled käbiisand -

ega's keegi pole küsind?

Turnib, lendleb, kergelt sibab,

okstel ise väle, vilgas.


Ei ta maga nagu karu,

kogub endal talvevaru.

Kohev karv tal heas hinnas,

sest need kõrged kraed seal linnas.


Kuusekodu jätab maha,

tuleb külla tare taha.

Soresaba, karvakera,

võlus õues lapsed ära.



        Sügistorm

                                    AD 1897


Tuuleiilist tõusis raju, torm,

tal kortsus nägu, kuri, morn.

Müristas ja välku sähvis,

pimedusse taeva mähkis.


Murdis mände metsatukas,

rusuks kukkus kuuri katus.

Rebis laaste rehetarest,

rullis aida ahervareks.


Õues lendles ämber, reha,

murtud oksad jäid vaid maha.

Kõrgel rähkles rongapaar;

varju leidis noor ja vaar.


Oktoobritorm on meile norm:

on's siin käigus kurja sõrm.



     Reis Rootsi aega


Kutsub kuivamaa mehe veri

kaugusse, sinna, kus ulgumeri.

Riia lahest Rootsi randa,

las Läänemere lainetel end kanda.


Soov Gotlandil ära käia,

ostad vikati või uue käia.

Teel tahtmine on minna,

veljesrahva juurde Turu linna.


Stockholmis astu maha,

kuningakoda saad seal näha.

Uhke oli Rootsi krooni valdus,

mil Liivimaad see valdas.


Ei Tartu jäänud teistel alla,

kui ülikool lõi uksed valla.

On hea Rootsi aeg meil meeles,

jutujätkuks ikka keelel.


      Jaaniõhtu


Hiiest kostub noorte laul,

köeb ojakäärus suitsusaun.

Kaugelt kõlab kandleheli,

kõrgust võtab jaanituli.


Tantsuplatsiks ümar tsõõr,

õitepärjast tüdrukute rõõm.

Poisil mõtteis sõnajalaõis,

siin mida neiu teha võis.


Teele jäävad jaaniussid,

kastemärjad tantsusussid.

On jaaniöö küll üürike;

kalli kallistus nii lühike.


        Jõuluõhtu


Talutares küünlaehteis jõulupuu,

läikkaunistused advendikuul.

Verivorstid, singid, präänikud,

laual Piibel, pühad raamatud.


Saunaliste sulnid leililõhnad,

lastel punapõsksed rõõmuõhked.

Pererahval rahu, pidulik vaikus,

vaid kaugusest kirikukell kostub.


Külalised. Söögid-joogid. Palvus.

Valmis kingid, soovid. Meile almus.

Viiul vaikselt saadab palvesalme,

heli taevalikke tundeid kannab.


On aasta hardushetkete tund,

Lunastaja Jeesuslapse sünd.


        Öökull


Öökull, kullike, laanekakuke,

meie kodumetsa lapsuke.

Hõikab kurja kuulutavalt,

võtab aega, jälgib arutavalt.


Kakuke, kilehäälne öölind.

Kirjatark. Õpetab mind ja sind.

Kannab Saalomoni tarkust,

Pühakirja kuninglikku rikkust.


Igaks päevaks mõttevärskust,

talutöödeks oskust, erksust.

Argipäevaks jaksu, arukust,

kaua kasinuses kannatust.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::