Esimuudu inemine ja aig

Ammus' tuu Haanja miis lubjakivve vei,
läts Tiganiku puuti, kos silguleibä sei.
Võro jaamast inemisi viidi ku luumi,
kiä paljo' niist Siberin nälgä kuuli.
           Oll' aig näguripäivi nätä.

Võrokõnõ nüüt ütle kõnõtraadi nummõr,
peräst saa külmäl aol jutõldõ tundõ.
Suur laulumiis Kurõnurmõ silla kotsin,
umal'aol kaugõlt Munamäe torni otsõ.
Sist saa mennä Pühäjõele vai Litsmõtsa,
a Contra üte huugõ õkva Riia liina litsõ.
            Om aig innäst löüdä.

Mi uma võro oppus om pastor Gutslaffi tett,
teedä inemisi siiä tull' ja sist läts.
Lauluesä kiroti innäst siin suurõs,
muist jutõlgi umma Võromaa juurõ.
           Tull' aig rahvas saada.

Saa-ei võrokõnõ tüütä-naljata ellä,
kõik kogonesti umma esimuudu hellä.

Vambola Raudsepp

Kündja kaebus

Tuli kevad, sajune ja hilja, 

ei nüüdki valu, vaev veel põldu põlga.

Jäänd alles salve läinud aasta vilja:

saab ehk katta vana-aasta võlga.

Oli toona poiss, kel kevade tegu,

käis uhkelt, kindlalt ja sirge sai vagu.

Keskpäeva kuulutas kuusiku kägu,

põldki sai naeruse nooruse nägu.

Taas kevad. Adrakurg aeg üles võtta;

vao kõrval vagu, uus vagu, vagu ...

Karge keskpäev õhtusse veel ei tõtta;

kündjal saab loojanguks vakamaa jagu.

Aega mõõdab siin sama kella pendel;

veel vana hobu vapralt vagu tonkab.

Sel kündjal ast ju tönts, rüht küll kindel;

truu peni aastaid adrasammu vonkab.

Kord poiss, kes võitles vabaduse eest:

palk - paar siilu musta mulda omal maal.

Vaid kuuliarm tunnustab võidukat meest;

valu ja mure oma isade maal. 

Peeter ja Gustav Raudseppa meenutades, Lustiveres, 1951.