Mõtsakurun tapõdu miis

Jäl' tedä nätti: pümmen sügüse üün,
ringi kollas' tarõasemel koolnu miis -
    jälgilt uilgas ja lokku lüü,
    tondilõust palas' näo iin.

Eläsi mõtsakurun üts rüüvlipesä -
hobõsõvarga, kiäl koledu latsõ'.
    Sääl mõrvatarõn  poig tapsõ esä,
    laiba põranda alla ta matsõ.

Tuu talo veretüüst kõneldi kavva,
tapedu miis - rüüvli,  avvudu ja aladu;
    arvadi, võinu' löüdä ta kalmu, havva,
    kuigi mõrtsukas, kõigi puult põladu.

                                        Hänike, 2006.

------------------------------------------------------------------------------

Suitsiid

Hiidlind laotas tiivad üle talu;

pimenes Päike - jäi ahastus ja valu.

Lahkus mees oma piiritus, õiglases tões -

ausa õigust elule piirati juba eos.

Tõde vihas aina tõusis, laotusse lendas,

kuni tappev tõde valis ohvriks ta enda.

Polnud õigustust Looja loodu mõrvas,

vihane tõde seda vaevu korvas.

Pattu pühakiri taunis, valeks seadusesilm,

võttis õiglase teispoolne maailm.

Kadus järglasi toetav eluahel,

siduv lüli sugupõlvede vahel.

                                   Lustiveres, suvi 2008.