Uurimus: Isiksused sajandite sugupuus

Iga inimese sugupuu kuulub talle endale. Kes konkreetsesse sugupuusse kuuluvad - see on Looja valik. Need (vere)sugulased võivad armastada üksteist, aga harva ka vihata, kuid ega sellepärast kedagi neist saa sugupuust välja arvata. Siinjuures sõna millennium on ehk natuke ülepaisutatud, kuid samas oli soov näha oma eellasi ja nende järeltulijaid (üle 80) ajas tagasi kaugemale, so sajandite taha.

Isiksused millenniumi sugupuus, 2018, 22lk.

Oma sugupuud saab uurida eesmärgipäraselt, mittetraditsionaalselt, originaalselt. Originaalsus seisneb selles, et olen traditsioonilise sugupuu nö peapeale keeranud, kusjuures tüves, so nn ürgisana esinen ise. Okste liitekohtades asuvad minu ja väljavalitud isiku kaugemad esivanemad ning sealt ka lahknevad meie ühised veresugulusliinid. Seega esikohal ikkagi ühised esivanemad.

Edasi. Asi on selles, et eestlastel puudub oma aadelkond, kuid neid siniverelisi korvavad meie oma kõrgkultuuri esindajad, haritlased, kirjanikud, kunstnikud, teadlased jt Antud juhul tahangi oma (vere)sugulusliini näha just selliselt, so seostes väljapaistvate isiksustega. Tulevikku silmas pidades on see omamoodi pärand minu lähisugulastele, järglastele, lootuses, et meil Eestis tekib arvutult tugevaid sugupuid, sh omi haritlas-teadlasdünastiaid.

Antud väga piiratud trükiarvuga uurimus  on mõeldud vähestele genealoogiahuvilistele ning üllitis ei jõua vabamüüki, ega ka raamatukogudesse. Põhjuseks ikkagi intiimne teema. 

Vambola Raudsepp

Luca Pacioli - majandusatvestuse teooria isa.

15.-16. sajandil oli Euroopas rakendusmajandusteaduse selgroog majandusarvestuse (raamatupidamise) teooria. Viimase isaks loetakse Luca Paciolit (1447-1517), kes oli multitalent, sh matemaatikaprofessor. Kuna toona oli raamatupidamise rakendusväärtus kõrge, siis õpetati seda distsipliini ka Tartus, so peale Tartu ülikooli loomist. Mitte küll iseseiva distsipliinina, vaid õpetamine kuulus mõne matemaatikaprofessori ülesannete hulka. Viimased kindlasti kasutasid Luca Pacioli poolt väljaantud raamatuid, kuid kes ja millises ulatuses?

Paraku Tartu ülikooli ajaloo alases kirjanduses pole seda seika põhjalikumalt käsitletud, küll aga võiks.

Vambola Raudsepp

Ütelüse'

Võrokõsõ umal maal,
üün kakk ikk raan.

Haani miis küsüs:
kon tan sann,
sis vasta saa;
sann tan saman man.

A sanna takan lump,
kun kunna' umma'.

Arvu es saa':
miä saisat ku tumm,
olõs ku naglutu samm?

Uutmise aig*

Heng täüs õndsust ja tänu -
ku' edimäst kõrda Ta tull' ja tei
    inemise hää's, midä sai.

Taivaesä kõrgõlt näge,
kuis patu seen elämi viil;
    ihu täüs tahtmist ja väg'e.

Tõistkõrda Jeesus tulõ viil -
kõik Maa pääl lõpuni vii.
    Aig parandõda miilt.

Õndsat uutmisõ aigu -
uma Jõulutähe all, 

    suuv'a ristitü praegu!

----------------------

*Uutmise aig - advendiaeg

Jõuluüü viimne palvus

Külä suu veeren mõtsatukk,

tii läbi tihniku - ligane ja räpp.

Pühä hengen, õilus ümberringi,

padrik täüs ku koolu' kurje hengi.

Kõik är' kiileti, a kaiblõmine lubatu,

võõra silmä' seurasivä ku arutu.

Sääl sakõst läbi tull' naabritaat,

pühä õnnist' taivaesält saama.

Meil talotarõ vanast raadiust

jumalasõnna kullõldi Soomõst.

Hardushetkil taat põrandal põlviti,

laulsõ, egät sõnna üten ütli.

Hengerahu pallõsi kodolõ, küläle, -

kiä'  kurja väe läbi kannativa.

Siin õnnist' rahu saadi soomõ kiili;

joba külmäkuul taat kalmulõ viidi.

Vambola Raudsepp,
miildetuletusi 1950ndatest.

Esimuudu inemine ja aig

Ammus' tuu Haanja miis lubjakivve vei,
läts Tiganiku puuti, kos silguleibä sei.
Võro jaamast inemisi viidi ku luumi,
kiä paljo' niist Siberin nälgä kuuli.
           Oll' aig näguripäivi nätä.

Võrokõnõ nüüt ütle kõnõtraadi nummõr,
peräst saa külmäl aol jutõldõ tundõ.
Suur laulumiis Kurõnurmõ silla kotsin,
umal'aol kaugõlt Munamäe torni otsõ.
Sist saa mennä Pühäjõele vai Litsmõtsa,
a Contra üte huugõ õkva Riia liina litsõ.
            Om aig innäst löüdä.

Mi uma võro oppus om pastor Gutslaffi tett,
teedä inemisi siiä tull' ja sist läts.
Lauluesä kiroti innäst siin suurõs,
muist jutõlgi umma Võromaa juurõ.
           Tull' aig rahvas saada.

Saa-ei võrokõnõ tüütä-naljata ellä,
kõik kogonesti umma esimuudu hellä.

Vambola Raudsepp

Kündja kaebus

Tuli kevad, sajune ja hilja, 

ei nüüdki valu, vaev veel põldu põlga.

Jäänd alles salve läinud aasta vilja:

saab ehk katta vana-aasta võlga.

Oli toona poiss, kel kevade tegu,

käis uhkelt, kindlalt ja sirge sai vagu.

Keskpäeva kuulutas kuusiku kägu,

põldki sai naeruse nooruse nägu.

Taas kevad. Adrakurg aeg üles võtta;

vao kõrval vagu, uus vagu, vagu ...

Karge keskpäev õhtusse veel ei tõtta;

kündjal saab loojanguks vakamaa jagu.

Aega mõõdab siin sama kella pendel;

veel vana hobu vapralt vagu tonkab.

Sel kündjal ast ju tönts, rüht küll kindel;

truu peni aastaid adrasammu vonkab.

Kord poiss, kes võitles vabaduse eest:

palk - paar siilu musta mulda omal maal.

Vaid kuuliarm tunnustab võidukat meest;

valu ja mure oma isade maal. 

Peeter ja Gustav Raudseppa meenutades, Lustiveres, 1951.