Palvevaip

 

                AD 2021

Imetlen ülevat vaimset vaikust

ja pühakoja kõrgeid võlve.

Väldin väiklast jõllivat kalkust,

usaldan sirguvat sugupõlve.

Kardan agressiivset andetust,

kus tühjus hõivab mind tihti.

Ma palun meeletuile andestust

ja eksinuile selget elusihti.

Töös-palves kallis iga eluhetk,

kuniks hüüab Igaviku hõik.

Küll palvevaiba valmis saan,

kui särama lööb kutsuv täht.

Siis jätan maha ilma-maa

ja ajatusse lendlen-lähen.

Kaugelt näen - väike Isamaa, 

kus õnneks vajame nii vähe.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

                Kodu

Sügisvärvis majavare vainu pääl,

kus lahknevad Mustjõe-Võhandu veed.

Seal soomarjad, seened, samblas teed ...

Toonast noorpere liitis mõistev meel.

Siin kivest põlde isaisad kündnud

ja talutares mitmeid põlvi sündinud.

Siit lisa saanud eesti sugu

ja ehe isamaaline mõttelugu.

Meeles laste mängud isekeskis -

valmis Tagametsa oja vesiveski;

kuis koolilaua õlilambi valgus,

poiste võimsaks vaimujõuks paisus.

Elatud koos ränk-raskeid aegu,

äng, vaesus - meenuvad veel praegu.

Tõotuses perepoeg andis elu,

et kaitse saaks kodu ja Eesti pere.

Vabaduse hind: võidud-kaotused,

vaba Isamaa ja sinav taevalaotus.

1993

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

            Hingedepäeval

Kalmuküünalde värvide valguses

koguneb vaimses vaikuses - 

hardushetki püüdlev auditoorium.

Tõmbab kalmude sugujuurte jõud,

esiisadelt oodatav nõu -

palveid hõivav deliirium.

Tulevad-lähevad, jääb tühjus -

elavate-lahkunute ühtsus -

hingedepäeva müsteerium.

                            Osula Prassipalus

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

             Külakool

Külakool - oma aja lastetuba,

seal küsida tuli alati luba.

Vaeseke, varatu, va vääritu,

võõraste silmis väärtusetu.

Läinud aastad, avastused, soovid -

kurbuses kõik võib kokku võtta:

karjalastel võõra talu hoovis

jäid lustimängud mängimata.

Rehkendused, laulud selged -

mõnel lapsel mõistus lausa helge.

Sirgus arst, insener või meremees

ja veel maale tubli künnimees.

Noorusaastad ruttu saanud otsa,

igaüks jäi oma seisuskasti.

Külakool kadus õige varsti -

meenuma jääb külatare kitsus.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

            Elukaar

Kui aastaid oli alles viis,

kõik jäävalt kindel tundus siis:

et nooreks jäävad isa-ema

ja taas tuleb õites kevad.

Lennult täitus kakskümmend viis,

aeg argi-abiellu viis.

Lõppend õpiaastad, ülikool,

tuli töö ja pereelust hool.

Tipphetked - nelikümmend viis,

rutiinsus päevalt-päeva vältab.

Soov õnnemaale minna siit.

Ärkan, poeg oma pruuti näitab.

Kurb-nukker kuuskümmend viis,

julm areng elutöö kaasa viis.

Käes küpsuse nautimise iga;

ega terviselgi veel viga.

Ees kaheksakümmend viis -

kodusoojus, vaimsus kallis aare.

Avardunud rahulolu raamid;

nüüd filosoofia ja eluraamat.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Kolleeg majandusteadlane Ülo Mallene

 

Majandusteadlane Ülo Mallene (17.02.1938 - 17.01.2021) oli vanemõpetajaks TÜ kaubatundmise ja kaubanduse organiseerimise kateedris aastatel 1966 - 1972. Tema kohta võib lugeda õige mitmest Eestis ilmunud teatmeteosest, sh Eesti majanduse biograafiline leksikon, Eesti spordi biograafiline leksikon jt. Kõigis neis on kirjas ta lühikene elulugu, ehkki väikeste variatsioonidega. Ülo Mallesest võib ta enda meenutusi lugeda Sakala kalendri väljaandest Viljandimaa ajaraamat, lk 174 - 185. 2021nda aasta veebruaris võinuks ta tähistada oma 85ndat sünnipäeva, kuid paraku lahkus igavikku üks kuu varem.

 

TÜ Majandusteaduskonna õppejõud ja abipersonal (1969).

 Ülo Mallene teises reas vasakult viies.

Olin Üloga kolleegid aastatel 1968-1972, mil töötasime Vanemuise tänava õppehoones kõrvuti asetsevates kateedrites, so mina rahanduse ja krediidi kateedris, tema aga kaubatundmise ja kaubanduse organiseerimise kateedris. Alati heatujuline, optimistlik, abivalmis, kuid samal ajal nö ühiskondlikult aktiivne. Toona olime mõlemad hõivatud väitekirjade koostamisega, mis võttis sisuliselt kogu vaba aja. Sõnaga, Ülo jõudis väga palju, ta lausa pakatas ülevoolavas energias. 

Eestis on praeguseks ajaks ilminud üsna palju autobiograafilisi väljaandeid, so inimene kirjutab iseendast oma arusaamade ja tõekspidamiste kohaselt. Samal ajal on meil väga vähe häid biograafe, kes tunnevad uuritavat inimest ja suudavad anda temast paljuaspektilise pildi. Ega varasematel aastatel see võimalik polnudki, sest mitmetel põhjustel oli soovitatav jääda vähemärgatuks, enesessetõmbunuks vms. Näiteks, KGB kandis ka lähisugulaste patud üle mõnele vähegi silmapaistvale isikule.

Siinjuures veel ühest seigast. Tollal oli kraaditaotleja nö üksiküritaja, üldjuhul polnud tal kellegist tuge. Näiteks, sain oma väitekirja probleeme arutada vabalt Läti ülikooli majandusteadlastega, mitte aga oma juhendajaga. Hiljem leidsin sealt ka oponendi. Tundus, et sama probleem, so üksijäetus, oli ka Ülol, millest hiljem mitmed raskused.

Lõpetuseks soovin, et leiduks biograaf, kes paneks kaante vahele selle suurepärase isiksuse  eluloo. Leian ka praegu, et tema lahkumine ülikoolist teisele tööle, oli meile suur kaotus, sest temast olnuks palju kasu teaduskonna edasisele arengule.

                                                                               Vambola Raudsepp.