Yhden kuvan tarina

.

Rakkaus on ennen kaikkea

ihmisen lahja toiselle

.
Nykyään siskoni tyttären poika (Rainer) asuu Suomessa jo vuosia, avioitui siellä ja heidän perheessä on kaksi lasta.
.

Kuvassa Rainer perheineen

(Kuva: yksityinen arkisto)

.
Kiinnostavaa on se, että kyse on rotujen välistä avioliitoa. Tämä on normaalia, koska nykyään meidän elinympäristö muuttuu maailmanlaajuiseksi voimakkaasti.
.
Rainerin perhe kotikielensä on suomi, mutta lapset puhuvat vapaasti myös viroa. He käyvät usein Virossa, Rainerin kotikaupungissa Võrussa, koska sielä asuu heidän isoäitinsä (Endla).
.
Rainerin vaimon sukulaisia asuu myös Pariisissa ja muuallakin. Tulevaisuudessa Rainerin lapsilla on paljon mielenkiintoista, mitä tutkia sugujuurten kautta.
.

Vambola Raudsepp

.

Antslan kunnan Pickien sukulaisia Suomessa

.
Älä täytä elämääsi pelkillä vuosilla,

täytä vuodet elämällä

.
Isoisäni veli Peeter Pikk (Pick) meni Suomeen, Tampereen 19 luvun alussa, avioitu sielä ja heillä oli viisi lasta.

Peeter Pikk (Pick) keskellä

(Kuva: yksityinen arkisto)

.
Niin siellä se sukupuu kasvoi ja nyt asuvat Suomessa jo neljännen polven jälkeläisiä.
.

Peeterin lapset (n 1950-luvulla)

(Kuva: yksityinen arkisto)

.

Valitettavasti he ovat menettäneet yhteydet Viroon, vaikka vielä muistavat, että heidän isoisä (Märt Pikk) oli peräisin Antslan kunnasta.
.

Nevostoliitossa sen asukkaiden kontaktit ulkomaalaisten kanssa pidettiin todella rikokseksi. Sodan jälkeen, 1940-luvulla äitini halusi saada ilmoituksen Suomesta, kuinka siellä setänsä ja hänen lapsensa selviytyy, mutta ei koskaan edennyt lähetetyt kirjeet perille Suomeen.

.

Vuona 1989 sain itse tilaisuuden vierailla Suomessa asuvia sukulaisia ja sen jälkeen myös kertoa äidilleen niiden elämästä. Äitini pahoitteli, että ollutkaan mahdollisuutta ei koskaan elämässään nähdä setä ja hänen lapsiaan. Äitini kuoli vuonna 1993.

.

Tällä hetkellä on useida minun sukulaisia Suomessa, jotkut ovat siellä avioitunut ja menetämässä yhteyksiä Viroon. Olisi kiva ne sukupuun haarat uudelleen havaita, tehdä keskenään tutuiksi. Sen takia haluaisin, että ne voisivat liityä meidän tekemien tutkimusten Genissä.

.

Vambola Raudsepp

.

.

Lyhyt CV suomeksi

.

Vambola Raudsepp (2010)

(Kuva: yksityinen arkisto)
.

Kielikursseillä (1986, oikeasta toinen Vambola Raudsepp)
 (Kuva: yksityinen arkisto)
.

Vambola Raudsepp (syntynyt Virossa Võrun maakunnassa 24.05. 1941). Valmistui Tallinnan Polyteknisen Instituutin taloustieteiden alalla (1966), sittemmin työskennellyt yrityksessä rahoitus-ja kirjanpidon alalla (Valgassa). Myöhemmin työskennellyt Tarton yliopistossa vuosina 1968 - 2006; taloustieteiden tohtori (1983), professori (1984). Tutkimusaloja: taloushallinto ja investoinnit (julkaissut: noin 80 julkaisun venäjän, englannin, suomen ja viron kielillä). Käynyt ulkomaisissa yliopistoissa kuin kutsuttu luenoitsija, mutta myös itsensä täydentämässä (USA, Venäjä, Suomi, Turkmenistan, Latvia, Liettua ym.). Vuodesta 2006 lähtien emeritusprofessori.

Muistikuvia menneisyydestä (2013)

.

Jõulumõtisklus aastal 2010

.

... kui Ilu kaudu viivuks imetlend me Tõde.

Marie Under

.

Vaade Kooraste Suurjärvele (2010)

(Foto: erakogust)

.

Ja juba lahkubki aasta 2010. Oli meeldejäävaid sündmusi, uusi tulemise, aga ka kurbi lahkumisi. Aastalõpu Jõulumüsteerium lisab meisse justkui täiendava annuse vaimsust, mõtlemise haaret, mis sisaldab nö kosmilist - igavikulist mõõdet. Rahvast tulvil kirikud, küünlatuledes kalmistud ja värvilistes tuledes jõulukuused sisendavad pidulikkust, usku, et vaatamata argihallusele, ruttamistele ja kiiretele muutustele on midagi ajatut, jäädavat. On läbi ilu nähtav suur Tõde.

.

Viidatud luuletuse alguses kirjutab Marie Under: "Üksteisest pimesi me mööda käime, / on kõigil ümber pingul´tõmmat kest." Samas mitmete sugujuurte kaudu oleme me, eestlased nii tihedalt üksteisega seotud ja peaksime ka üksteisest väga hoolima.

.

Märkame/toetame andekaid noori, sest kui on tulemas isiksused oma kõrgete eesmärkide ja tahtega, siis meid ümbritsev vaimne rikkus kasvab jätkuvalt. Vaatamata sellele, et aineline rikkus ühe inimese kohta võib eelolevatel aastatel isegi väheneda. Ka üldine keskkonna seisund võib halveneda, muret tekitavad järsud demograafilised muutused. Küll aga lahenevad kõik meie probleemid isiklikus elus ja ühiskonnas kui elame usus, lootuses ja armastuses. Just nende jagamiseks kutsubki meid kirik Jõulu- ja vanaaasta õhtul.

.

Jõulukuul 2010, Koorastes

Vaeslaps maises ainelises maailmas

.

Jõuluaja mõnud lumeonnis (2010)

(Foto: erakogust)

.

Lapsele naeratamine paneb

teda uskuma, et maailm on hea

.

Korrutatud tõde: elame negatiivsest teabest küllastunud maailmas, kus valitseb vaimsuse defitsiit. Teisisõnu, pealesunnitud hüsteeriline infomüra hävitab vaimsuse ning samas muudab ennekõike lapse äraarvamatult südametuks, julmaks. Jutt väga noortest poistest-tüdrukutest, kes on alles oma koolitee alguses. Olen neid küsitlenud/jälginud ning jõudnud omapärasele järeldusele: lapsed protestivad üldsuses ja koolis valitseva vaimuvaesuse, armastuse ja hoolivuse puudumise vastu!

.

Huvitav on jälgida hetki, mil lapse elus/arengus toimub oluline pööre ja ta omal käel hakkab uurima/kasutama kirjasõna, raamatut. Ütleme näiteks, et selleks raamatuks saab olema aabits. Kas usute: laps peab oma esimesi õpiraamatuid teabetühisteks, nunnu-nännudeks? Muidugi nüüd ütlete, et taas üks autist aga paraku mitte!

.

Olen kõnetanud 6-7 aastast last kui Kõiksuse/Universumi imet, kes elab meie seas keset suurt armastust ja hoolivust. Et Kõiksuses on kõik, millest johtub selle täiuslikkus ning täiuslikkus valitseb ka väikeses tüdrukus-poisis enestes, inimestevahelistes suhetes. Ja inimlapse imeline rahu planeedil Maa avaneb läbi armastuse, läbi kooskõlajõu/-energia meie maise ajalise hetke/elu ja ajatu/igavese Universumi vahel.

.

Tahan juttu lõpetada, kuid siis löövad lapse silmad hetkeks särama, samas jääb ta sügavalt mõtlema, ikka anudes: räägi veel. Räägi meie Maast, selle kohast Päikesesüsteemis, räägi korrastatud Universumist, sellest johtuvatest jõududest, mis meid valitsevad/juhivad. Tulevad lõputud küsimused: kes ja kus on minu vanavanavanemad, kel samuti pimedatel öötundidel pilk oli pööratud Linnutee poole? Kas meie ja nende ürgkodu ongi seal?

.

Aeg kiirustab, jutt jääb pooleli. Laps tõstab lauanaurgale õpikud/vihikud, mis kõik on nii tähtsad, kuid tõeliselt tähtsatele küsimustele sealt vastust ei leia. Kas laps mõistab, et ta oli juba aastasadu tagasi olemas oma esivanemates ja siis kui armastus/hoolivus jõudis temani, sündiski ta siia ilma? Aga kas me oskame seda õpetada? Või on parem kodus-koolis mittemidagi teha? Järeldus: kui hoolivust/armastust ei õpetata/õpita, siis teda polegi olemas. Tulemus: vaimsuse vaegus kasvab üle arengupeetuseks, trotsiks, vihaks kõige ja kõigi, isegi enda vastu. Samas me tahame, et meie laps leiaks oma õnneliku/südamerahus elutee selles tema jaoks nii maiseks surutud ainelises maailmas. Oleme optimistid: sageli vaeslaps leiabki oma õnnetee.

.

Vambola Raudsepp

.

.

Vello Vensel - väljapaistev majandusteoreetik

. TTÜ majandusteaduskonna 70. juubeli puhul (28.septembril 2010 a.)

avati professor Vello Venseli nimeline auditoorium

.
Teadus on rohkem mõtteviis kui pelk kogum

 teadmistest Carl (Edward) Sagan.

Suuri teadlasi/talente tunneme nende omanäolise mõtteviisi poolest/kaudu. Nendel on justkui tiivad, et lennata, vaadata, analüüsida avarusi, kuhu vaid väga vähestel on juurdepääs. Ja nii nad töötavad, uurivad, kirjutavad ja mis tähtsam, aina kiirustavad, kiirustavad ja lõpuks ruttavadki noorena ajalukku/teaduslukku. Peagi võime tähistada hea kolleegi ja sõbra, rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlase Vello Venseli 70.ndat sünniaastapäeva, paraku teadmises, kui ülekohtune on elu, mis lõppes tema kõige paremas loomeeas.

 Professor majandusdoktor Vello Vensel

.

Kõigepealt mõni rida isikust endast. Väljanägemiselt/olemuselt aristokraat professor majandusdoktor Vello Vensel (28.XII 1941 - 23.XII 2004) on rahvusvaheliselt tuntud Eesti majandusteadlane. Ta lõpetas TÜ majandusteaduskonna rahanduse ja krediidi erialal ning töötas TTÜ-s statistika kateedris õppejõuna, hiljem ka teaduskonnas erinevatel ametikohtadel. Niisiis oli Vello Vensel akadeemikute Raimund Hagelbergi ja Uno Mereste õpilane ning nende hilisem kolleeg. Oma eelkäijatelt johtub Vello Venseli kõrgendatud vastutustunne teaduse arengu ja teadlaskonna järelkasvu eest Eestis.

.

Oma elutöö, mida väärtustati Eesti riikliku preemiaga on ta teinud uurimustega statistika teooria, majandus-, finants- ja pangandusanalüüsi alal. Loonud integraalse regressiooni ja efektiivsuse vektornäitajate teooria ning arendanud majandusnähtuste maatriksmodelleerimise ja -analüüsi teooriat. Ta on üle 300 teadusartikli ja 30 raamatu/monigraafia autor. Täiendanud end Cardiffi ja Göteborgi ülikoolis ning olnud külalisuurijana Lõuna-California Ülikoolis. Esinenud mitmetel rahvusvahelistel teaduskonverentsidel.

.

Teadustöö kõrval õppetöö, väitekirjade juhendamine ja oponeerimine, osavõtt mitmete väitekirjade kaitsmisnõukogude ning muude komisjonide/nõukogude tööst. Nii, et iga päev täis tööd ja mõttetegevust.

.

Öeldakse, et talendil on tiivad, mitte küünarnukid. Ja küünarnukke polnud tal kunagu vaja, ikka märgati andekat professorit ja teda edutati. Paraku aga tekkis uue iseseisvusaja kestel Eestis nö lumpenintelligents (Laigna väljend?), keda jagus võimu ja meedia juurde ning kelle sepitsuste ohvriks väljapaistev majandusteoreetik langes.

.

Vello Vensel jäi oma elu lõpuni teadlasaristokraadiks. Ta keeldus suhtlemast pahatahtlikult häälestatud Eesti meediaga, kuid tõi selle ohvriks oma tervise, elu. Kui sageli just selline ongi väga andekate inimeste saatus - nad lihtsalt on kaitsetud alatuste ja tühistamise ees. Samas kui väga Eesti peaks hoolima oma andekatest teadlastest, inimestest.

.

Vambola Raudsepp

Enesetunnetuse tekkelugu

.

Kõiksuses on kõik -

sellepärast ta ongi täiuslik

.

• 1934 - Fritz Zwicky esitas hüpoteesi tumeaine olemasolust
• 1956 - John McCarthy võttis kasutusele termini tehisintellekt
• 1973 - kosmoloog Brandon Carter sõnastas antroopsusprintsiibi
• 1988 - Ilmus Stephen Hawkingi "Aja lühiajalugu".

.

Tarkus, vaimsus ja lõpuks kultuur algas sellest hetkest, kui inimene pööras näo tähistaeva poole ja hakkas mõtisklema Kõiksuse üle ja enda kohast selles. Nii sai inimesest Universumi kodanik, keda paelus tekkelugu, areng ning temast kõrgemalseisev, so inimest valitsev(ad) jõud, vägi. Tervikuks said inimese keha, vaim ja hing ning nende seos meie üle valitseva jõuga - kuid paraku, mitte veel mõistetavaks. Arusaamine nõuab aega.
.

Vambola Raudsepp
 (erakogu)

.

Kes ma olen? Vastus lihtne - olen oma esivanemate, so vanemate, vanavanemate, vanavanavanemate jne laps. Vähe sellest. Ümberpöördult, tähendab ma elasin nö hajutatult juba aastasadu tagasi oma esivanemates? Niisiis, just minu eellased üheskoos vormisid mind selliseks kes/nagu ma praegu olen. Ja seda ammu enne minu sündi. Raskesti mõistetav, aga nii see ju on. Lahendus: enesetunnetuseks tuleb pöörduda oma sugujuurde poole, aga ka silmas pidada antroopsuse printsiibi toimet tegelikkuses.

.

Paraku sugujuurte uurija käsutuses ei ole palju materjale, eriti aastasadade tagustest aegadest. Näiteks, missugune oli minu/meie vaarisa või -ema oma noorusaastatel 19.sajandi teisel poolel? Kas Tammsaare Vargamäe Andrese, Pearu või hoopis Vilde Mäeküla piimamehe sarnane? Midagi võime aimata raamatute illustratsioonide, filmide vms kaudu. Samas aga nende inimeste mõtte-/vaimumaailma kohta laias plaanis ei oska me midagi ütelda. Mis teha, ei ilukirjandus, ega ka oma aja suurmehed meid ei aita.

.

Süveneme siis Sangaste kihelkonna maaelu sügavustesse, talupoja põlvnemisloosse. Ligikaudu paari sajandi taguses Raudseppade talutares oli laual piibel, seinal kannel, ka mõnikord viiul ja kapis puhtad nö pühapäevariided, millega käidi kirikus. Ülemöödunud sajandivahetuse fotodelt näeme juba hästi riietatud lapsi ja taluperesid. Sangaste kirik oli saanud talupere vaimuelu keskuseks, seda küll rangete piirangutega (pidi hoiduma patust!), kuid pereelu silmas pidades väga positiivses mõttes. Tulemus: kristlik leeritalitus ja abielu andsid perekonnapeale ennekõike vastutus- ja kohusetunde oma pere heaolu ja edaspidise käekäigu eest.

.

Leili Udras Raudseppade hauaplatsil

Sangaste kalmistul

(Foto: erakogust)

.

Üks kõrvalpõige. Olen väga tänulik Leili Udrasele, kes on olnud oma kümmekond aastat mulle heaks teejuhiks Sangastes elanud/elavate Raudseppade sugujuurte uurimisel. Minu ja Leili ühisteks esivanemateks on Tiit Raudsepp ja Tiiu Vaher-Raudsepp, kes on maetud Sangaste kalmistule Raudseppade hauaplatsile.

.

Sangaste Püha Andrease kiriku altar

(Foto: erakogust)

.

Sangaste kirikus jumalateenistusel kujutlen mõtteis, kuidas seisis minu vaarisa Peeter Raudsepp (1850-1905) leeritalitusel 1868.aastal sellesama altari ees ning mida ta võis mõelda vaadates altarimaali. 17.aprillil 1874.aastal sõlmiti abielu Peeter Raudsepa ja Ann Vaheri (1855-1920) vahel ning taas olid nad samas kohas. Ilmselt võtsid nad väga tõsiselt kirikuõpetaja sõnu ja pidasid antud tõotust kuni surmani. Abiellusid ju 19 aastane neiu ja 24 aastane talupoiss.

Kärgula mõisahoone XIX sajandi lõpuaastatel

(Foto internetist)

Peeter Raudsepp'a elutööks sai Lustivere talu rajamine, so talu mis osteti välja Käegula mõisalt talude päriseksostu aastatel. Alates 1893. aastast oli Peeter Raudsepp juba Urvaste koguduse liige. Ta jäi jumalakartlikuks inimeseks oma elu lõpuni (1905) ning ta on maetud Osula Prassipalu kalmistule.

.

Tuleb taas rõhutada tõsiasja, et just kirik ja piibel tõid talutarre lugemis-, kirjutamis- ja mõtlemisoskuse. Rikastus vaimsus, mis tugines ennekõike palvetele ning mille tulemusel tekkis tugev seos inimese ja Kõiksuse vahel.

.

Vambola Raudsepp

Hingehoiust vaba elu

.

Inimese hing on kui klaas - saab löögi,

mõraneb ja mõra ei parane iial

.

• Hing - (koos vaimuga) psüühika ja teadvuse mitteaineline alus, keha elustav jõud
• 1705 - võeti kasutusele termin "panteism" (J.Toland)
• 1945 - kristlus kui oikumeeniline liikumine hakkas taotlema kõigi kristlaste ühendamist

.

Jumal lõi inimese, inimene keskkonna, sama keskkond vormib lõpuks meid endit. Ja julmalt vormib, sest elu on võitlus, tänapäeval küll valdavalt hingehaavadega. Tulemus - nüüdisajal pole meie kõrval enam ühtegi hingehaavadeta ja -armideta inimest. Seepärast kõik me januneme hingehoiu, tröösti järele ja oleme tänulikud neile, kes seda meile pakuvad.

.

Vambola Raudsepp: inimelu duaalsuse

sisu avaneb vanemas eas

(Foto: erakogust)

.

Inimeste hingevalude ja -piinade taluvuslävi on väga erinev. Mõnel katkeb, puruneb elu tingituna hingehädadest noores eas, paljud elavad oma koormaga elu lõpuni. Eakamad inimesed võivad märgata inimelu duaalsuse, so kaksuse väga erinevaid ilminguid.
.

Üllar Salumets. Urvaste 600aastane kirik, Trükikoda Sõnasepp, 2013, 82 lk.

.

Niisiis, inimene justkui elab kaks korda oma elu läbi, sh koos vananemisega siseneb ta üha varasemasse noorusaega. Aga see on vaimselt väga koormav, sest tahtmatult avanevad ka juba unustatud hingehaavad.

.

Hingedepäeva jumalateenistus

Osula Prassipalu kalmistul

(Foto: erakogust)

.

.

Paradoks. Inimese elu on nii lühike, et vanemas eas tagasivaatena meenuvad sündmused aastate, kuude, mõnikord isegi nädalate kaupa. Ei taha, aga nii see on. Ja siis järsku tabame, et oleme täiesti kaitsetud, õigemini küll ettevalmistamata taoliste ilmingute puhuks.

.

Lõpuks jääb üle ainuke võimalus - pöörduda kõiksuse, inimesest palju võimsamate jõudude poole. Ennekõike muuta ennast. Aga kui palju teadmisi ja harjumisi see nõuab!

.

Paraku minu aja ateistlik-materialistlik kasvatus on siin oma töö teinud. Ja nii me tahtmatult nivelleerume oma keskkonnaga, eriti selles valitsevate vaadete ja käitumismallidega.

.

Vambola Raudsepp

Vaimsusest johtuv rahuldus

.

Tarkus kuulub minevikule, tegevus

olevikule ja rõõm tulevikule.

Hiina vanasõna
.

• 1992 - rajati ärirahanduse ja investeeringute õppetool Tartu Ülikoolis
• 2008 - ühendati ärirahanduse ja investeeringute ning raha ja panganduse õppetoolid rahanduse õppetooliks

.

Kui sageli tunneme puudust sisukast teaduslikust diskussioonist, kõrgest mõttelennust ja heast, näitlikust esinemisoskusest. Õnneks kõike seda pakub doktoriväitekirjade kaitsmine, mida Tartu Ülikooli majanduserialadel paraku juhtub vaid mõnel korral aastas. Mõtestades natuke teisiti lahti hiina vanasõna võime ütelda, et väitekirjade kaitsmine - see on minevikus kogutud tarkuste esitamine olevikus, millest saadud rahuldus/rõõm kuulub tulevikule. Tore, et ta nii on.

.
22.oktoobril 2010 aastal kaitses TÜ majandusteadusonnas oma doktoriväitekirja Danel Tuusis teemal: "Intressimäärade mõju majandussubjektide käitumisele".

.

Kaitsmisnõukogu tööd juhatas dekaan

professor Toomas Haldma

.

Oponentidena esinesid professor, dr Armin Rothe Greifswaldi Ülikoolist ja professor, PhD Enn Listra Tallinna Tehnikaülikoolist.

.

Väitlevad dissertant Danel Tuusis (vasakul) ja
oponent professor, dr Armin Rothe (Saksamaalt)

.

Kaitsmine kujunes huvitavaks, sest väitleja Danel Tuusis on töötanud nii pikka aega majanduspraktikas, aga ka õppejõuna ning on tunnustatud välislektor Soome ettevõtluskoolis (Kauhaval).

.

Oponent professor, PhD Enn Listra (Tallinnast)

.
TÜ tolleaegsesse ärirahanduse ja investeeringute õppetooli kutsus Danel Tuusise tööle professor Vambola Raudsepp ning tema soovitusel alustas Danel Tuusis õpinguid doktorantuuris, mis paraku mitmetel põhjustel katkesid mõneks aastaks. Kui Danel Tuusis asus doktoriväitekirja kallal uuesti tööle, siis said tema teaduslikuks juhendajateks dotsent Priit Sander ja professor Mart Sõrg. Vambola Raudsepp oli selleks ajaks juba emeriteerunud.

.

Väitekirja juhendajad dotsent, PhD Priit Sander (vasakult), emeriitprofessor, dr Mart Sõrg ning juhendaja töö algstaadiumis emeriirprofessor, dr Vambola Raudsepp

.

Doktoriväitekirja kaitsmisega jõuab lõpule üks oluline etapp noore inimese elus. Samas aga on see ka üheks olulises sündmuseks juhendajatele, kuna nn teadusemüüri on laotud taas üks tellis juurde. Teaduslukku jäävad need saavutused ja nimed alatiseks kõrvuti. Ka see seik pakub suurt rahuldust.

.

Vambola Raudsepp

Kui sünniaasta määras inimese saatuse

.
Tõde võib olla küll üks, kuid ta on nii suur,

et paistab iga vaataja poolt isesugusena /vr*/

.
Estonia is poor in terms of written historical sources. Therefore we are convinced that oral statements have great value, and that is why they must be used in researches.  In fact, their confidence is not high, they may be doubted. Our main written sources are church books and records. We use a lot of verbal statements in these studies, but they must still be linked to the written sources.
.

Sõnumitooja ja ennustaja igale talutarele

.

Hämmastav, kui kiiresti ajas muutuv võib olla mingi hetke tõde. Endastmõistetavalt aastakümnete tagused tõed ja inimeste saatused jäävad meile paljuski arusaamatuiks. Aga siiski. Praegused võimalused mälestusi talletada on võrratult rikkad, mistõttu peame neid võimalusi ka kasutama, kasvõi ainuüksi luues sündmuste kronoloogiat ja pildikogusid. Ennekõike tulevaste põlvkondade tarvis.
.

Richard-Eduard Raudsepp (30.01.1910-14.04.1971) sündis Kadri ja Gustavi peres esimese lapsena. Ta ristiti Urvaste kirikus. Asjade normaalse käigu puhul pidanuks pojast saama Lustivere talu tulevane peremees. Läks aga teisiti. Just enne oma kuuendat sünnipäeva, so 25.01.1916. aastal suri sünnitusel tema ema Kadri, sama aasta mais abiellus Gustav uuesti ning seega algas mu isa Richard-Eduardi vaeslapseelu.

.

Eluaegne raudteelane

Richard-Eduard Raudsepp (1910-1971)
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp
.

2010. aastal tähistasid Richard-Eduardi järeltulijad, keda on ligikaudu 30 (Eestis ja Soomes), tema sajandat sünniaastapäeva.
.

Mälestuskuulutus ajalehes
.

Oma esimesed sammud kooliteel tegi Richard-Eduard Kärgula vallakoolis, mis asus Sulbis. Pärast vallakooli lõpetamist võis ju kaaluda ka edasiõppimist, kuid ta isa Gustavi otsus oli ühene - talu vajab koheselt noori töökäsi.
.

Mälestuskivi Kärgula valla koolile Sulbis
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Aastad läksid. Algul talutööd, siis sõjaväeteenistus Eesti kaitseväes ning lõpuks töö raudteelasena Sõmerpalu ja Antsla jaamas. Abiellumine 1933.aastal. Uue kodu rajamine Lustivere B maile, kus hooned said valmis 1937.aastaks. Sõjaaastad, kus sundmobilisatsioonist nii Saksa, kui ka Vene sõjaväkke päästis teenistus raudteel. 1960.ndal aastal valmis elumaja Antslas, kus isa elas kuni surmani. Ehitustöid tegi ta kuni oma elu lõpuni, küll enda vajadusteks, aga ka teistele.
.

Richard-Eduard Raudsepa hauakivi Antsla Metsakalmistul.

(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Kronoloogiliste sündmuste kõrval huvitab meid ennekõike isik inimesena. Milline ta siis oli? Lähtume tõigast: iga inimene on esiteks sotsiaalne, teiseks bioloogiline-füsioloogiline olend. Tähendab inimese iseloomu ja käitumise kujundavad keskkond ja tingimused.

.

Minu isa valdas masendus, kui ta nägi pealesõjaaastate vaesust, võimudepoolset vihkamist ja poolnäljaseid inimesi. Eesti Vabariigi aegse Lustivere taluperemehe pojana (talus oli siis kaks hobust, kuus lüpsilehma, vasikad, sead, lambad, kanad jt) ta nägi, et vaid üks talu võinuks toita kasvõi kogu küla ja jäänuks toitu veel ülegi, samas nn nõukogude tegelikkuses oli reeglina kõigest puudu. Siit ka ta endassetõmbumine, pettumus ja viha kommunismi vastu. Reeglina ei sekkunud ta kunagi ühegi valitsuse päevapoliitikasse, oli see siis Eesti Vabariigi, Saksa või Vene okupatsiooni ajal. Endassesulgunult minu isa suitsetas palju, millest ka kopsuvähk ja ta suri olles vaid 61 aastane.

.

Ja veel. Richard-Eduard oli väga kaastundlik teiste inimeste hädade suhtes. Kuna elasime metsa ääres, siis meie kodus leidsid varjupaiga nii need, kes varjasid end küüditajate ja hiljem jälitajate eest, aga ka hilisemad metsavennad. Aeg oli karm. Näiteks, isa ei teinud sellest probleemi, kui öösel metsavennad omal algatusel laudast lamba võtsid. Miks ta enda ja oma perega riskis, teades, et nö rahvavaenlaste varjamise eest võinuks meid kõiki oodata Siberisse saatmine?
.

Ängistav oli ühe 1910. aastal sündinud mehe elukäik/saatus, kes kõik oma arusaamad/tõekspidamised jättis enda teada ja lõpuks viis kaasa Antsla Metsakalmistule. Meie osaks jääb üle vaid möödaniku üle arutleda/mõtiskleda.

.

Vambola Raudsepp

.

Oma ajast ees võrdsustava vaesuse kiuste

http://web.zone.ee/vraudsepp

.
Hinnakem loomupärast annet, sest kõige
tagurlikum on targaks tehtud loll

.

Kui ainelises nappuses ja vaimuvaeses keskkonnas kerkib esile teistest võimekam, protestimeelne teismeline noor, siis on see skandaal. Veel enam, see arenev noor tuleb alla suruda, võrdsustada teistega, sest ta ju segab. Õnneks on noori, kes jäävad kindlaks endale ja suudavad anda oma lähedastele edumeelsust, mida ümbritsev keskkond ei suuda. Just oma meelekindluse pärast olen tänulik oma emale Liidia-Adeele.
.

 .

 Minna-Melaania ja Jaan Pikk (1898)

.
Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp (08.06.1914-24.02.1993) sündis Vana-Antsla vallas Minna ja Jaan Pika perekonda kaheksanda lapsena. Troostitu oli lapse- ja noorusiga vaesel noorel tüdrukul 1920.ndate aastate algul Eestis, so tuli olla karjas, mõni talv koolilaps, teenijatüdruk talus ja lõpuks varajane abiellumine.

Liidia-Adeele Raudsepp
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Talude lakkades või toanurkades vedeles raamatuid, mida teadmistehimuline laps sai lugeda ja uurida. Oli see siis kirjandus, geograafia, ajalugu või lihtsalt piibel. Lugemisoskus oli minu emal olemas juba enne kooliminekut ja see tuli vanematelt õdedelt-vendadelt. Ja nii tulidki esimesed vastuolud õpetajatega, sest mu ema tundis lapsene, et koolitunnid olid sisuvaesed, samas enamus õpetajatest arusaamatult toored.

Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp'a sünnikodu Antslas

(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

.

Ühest ebameeldivast seigast. Ema jutu järgi oma toorutsemisega paistis Antsla algkoolis silma keegi Artur Vainola (?), kelle kohta tol ajal teati, et ta pidi olema kommunist ja seetõttu Venemaalt raha saama. Oli see nüüd 1960.ndatel, kui Antsla koolihoonele paigutati mälestustahvel sellesamale Vainolale kui tulihingelisele revolutsionäärile. Ema vaid ütles korraks, et kas neil küll häbi pole ja kas nad ka teadsid, kellele mälestustahvel üles pandi. (Internetist: Artur Vainola sünd. 20.apr.1910 - surn. 6.mai 1944; oli Antslas koolijuhataja; nõukogude võim, so Joh Vares-Barbarus nimetas ta 1940. a. suvel Petseri maavanemaks; Saksa võimud vangistasid Vainola ja ta hukkus traagiliselt).

.

See oli Saksa ajal (1941 - 44), kui mu ema võttis kätte saksa keele kooliõpikud, tudeeris neid iseseivalt, kuulas saksa kõnekeelt ja juba mõne kuu möödudes võis suhelda algtasandil. Ja sellest oli suur praktiline abi meie perekonna edaspidisele käekäigule. Nimelt kord tuli meile üks saksa ohvitser ja küsis minu emalt, et millega ta mees tegeleb - raudteejaama olevat vaja pöörmeseadjat. Nii saigi minu isast raudteelane ja see amet päästis teda ka hilisematest sundmobilisatsioonidest.

Liidia-Adeele vanemate hauaplats Kraavi kalmistul /vr*/

Liidia- Adeelest sai viie lapse ema. Ja väga hea ema. Kui oli vaja lapsi aidata koolitöös, siis näiteks isegi kuuenda klassi matemaatika ülesanded ei tekitanud talle mingeid raskusi. Küll aga oli ta nördinud tolleaegse kooliõpetuse üle. Miks pidi küll olema nii palju nn klassikursuse kordama jääjaid? Mäletan ka ise neid aegu, kus õpetaja sisulisele õpetamisele pühendas küll minimaalselt aega, või ei jätkunud neil selleks oskusigi. Küll aga suurem osa tunnist läks õplaste isesorti ülekuulamisele ja koolihinnete kaudu represseerimisele. Mäletan veel praegugi seika, kus ema võttis kätte bioloogia õpiku, luges ühe koolitunni jao sealt ette ja seejärel oskas loetu huvitavalt ümber jutustada koos vajalike selgitustega.

.

Nõukogude ajal oli paljulapseliste perede emadel väga raske, tööd jätkus varahommikust hilisööni. Tuli käia veel sovhoositöödel. Maarahva elu oli võrratult raske, eriti farmitöölistel. Samal ajal riigiaparaat, aga ka igasugused kauplused, postkontorid jms olid ülerahvastatud, kus kõigile ei jätkunud isegi mõneks tunniks tegevust. Muidugi tekitas selline olukord trotsi ja protesti. Mõnikord ütles ema sellist ülekohut ka selge sõnaga välja, aga kellele see meeldis.
.

2014. aastal mälestati Liidia-Adeele Raudsepa 100. sünniaastapäeva

 .

.

Nüüd aastate möödudes olen hakanud mõistma, kui palju oma ajast ees oli minu ema ja kui raske tänu sellele tal oli. Aineline vaesus on ängistav, ahistav, kuid keskkonna vaimuvaesus isiksust hävitav. Õnneks minu ema ei hävinenud selle ebainimliku taaga all.
.

Mälestused e-raamatuna: Vambola Raudsepp, Kiirenevate muutuste keerises: põlvnemislugu, olud ja arengud, 2014. Aadress: http://web.zone.ee/vraudsepp.
.

Vambola Raudsepp
.

Sugujuurte saaga: kivikalmetest kristlike hauaplatsideni

.

Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle

mullaks saad, sest sellest oled sa võetud!

Moosese raamat

.

Oma juurtelt Sangaste, hiljem Urvaste kihelkonna (endise Kärgula mõisapiirkonna) elanikuna on soov/tahtmine leida oma päritolu võimalikult kaugest Eesti ajaloost. Lootusetu ettevõtmine, kuna Eesti inimasutuse vanust mõõdetakse enam kui kümne tuhande aastaga? Paradoks: muinasaeg moodustabki valdava osa Eesti ajaloost!

.

Kivikalme esimesest aastatuhandest, mis asub Kärgulas
(Fotod: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Teisalt aga, eestlased kujunesid rahvaks alles muinasaja lõpul, seega vaid ligikaudu 60 inimpõlve tagasi. Aga see polegi enam nii pikk aeg. Nii, et oma sugujuurte uurimine isegi Lembitu aegadesse on täiesti võimalik. (Võimalik ehk küll, kuid paraku oleme siin Eestimaal nii segunenud sisserändajatega, et vaevalt need uuringud meid sihile viivad).

.

Ja veel. Aastaid tagasi püstitasin hüpoteetilise küsimuse: kui palju on olnud neid eestlasi, kes on elanud siin maal läbi aegades (antud juhul 60 inimpõlve tagasi)? Arvutlused näitavad, et ligikaudu 10 - 12 miljonit inimest, mille juurde jään ka täna. Tänapäeva mastaape arvestades üsna väike arv?

.

Edasi. Eestlastest kui rahvusest (või selle kujunemisest) võime rääkida alates ärkamisajast. Noh, see ajavahemik on lausa käegakatsutaval kaugusel, mistõttu ka uurimistulemused üsna tõepärased.

.

Raudseppade hauaplatsid
Osula Prassipalu kalmistul
.

Eesti rahvuslikku ärkamisaega langeb minu vanaisa isa Peeter Raudsepa sünniaeg (1850), mistõttu rahvuse tagasivaadet võime tinglikult käsitleda kui perioodi, mis asub vaid mõne põlvkonna kaugusel. Konkreetsemalt, täpsemalt minust vaid neli põlvkonda tagasi. Nüüd aga taas paradoks: meie rahvuslik lähiminevik on lootusetult lühike ja samas väga väikese rahvaarvuga! Lühike küll, kuid kõige sisutihedam ja nüüdisajal suhteliselt hästi uuritav.

.

Vambola Raudsepp

.

Kadri Raudsepp - Lustivere talu perenaine

.

ku Pikässillast üle saa,

suud anna mullal ma

Hendrik Adamson

.

Kadri sündis 12. novembril 1878. aastal Mulgimaal, Paistu kihelkonnas, Kildi talus oma vanemate Mari (s. Ritso) Kingu (19.02.1838-03.05.1916) ja Hans Kingu (13.01.1832-06.02.1913) seitsmenda lapsena. Järgnes külakool ja tööd talus peretütrena. Tema vanemad elasid kogu oma elu Kildi talus ning nad on maetud Paistu kalmistule.
.

Paistu kirik

 

.

Kadri (s. Kingu) Raudsepp

(Fotod: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Kadri abiellus Paistu kirikus 28. oktoobril 1907. aastal Gustav Raudsepaga ning seejärel nad asusid elama Urvaste kihelkonna Kärgula mõisapiirkonna Lustivere tallu. Ta sai oma isakodust kaasavaraks vallasvara ja ka sularaha, mis aitas tublisti parandada talu majanduslikku olukorda. Kadri oli väga töökas ja kindlakäeline talu perenaine, kuid helged mälestused isakodust saatsid teda kuni ta varajase surmani.

.

Lustivere talu

.

Kadril sündis poeg Richard-Eduard 30. jaanuaril 1910.aastal, seejärel Friedrich-Gustav 11. mail 1913. aastal. Paraku Friedrich-Gustav suri vaid pooleaastases vanuses (10. novembril 1913.aastal) ning ta on maetud oma vanemate hauaplatsile Osulas, Prassipalu kalmistule.

.

Kadri ja Gustavi hauaplats Osulas, Prassipalu kalmistul

.

Kadri suri 25. jaanuaril 1916.aastal oma tütre sünnitusel, siis oli ta vaid 37 aastane. See oli tugev löök kogu perele, sest maha jäid kuue aastane laps (Richard-Eduard) ja peremees Gustav nö leskmehena.

 Vambola Raudsepp (Kadri pojapoeg)

.

Ehkki Kadri järeltulijaks oli vaid üks poeg (Richard 30.01.1910-14.04.1971), siis pojalapsi oli viis (Einart, Jaan, Endla, Kalev ja Vambola), hiljem nende lapselapsi juba üheksa ja edasi sugupuu jätkub nö täisverelisena. Kadrist mälestus kestab tema järeltulijates veel ligikaudu sada aastat pärast tema surma, ennekõike tema tähtpäevade mälestamise kaudu ja korras hauaplatsi näol. Ta on jäädvustatud ka Vambola Raudsepa memuaarides.

.

Vambola Raudsepp

Jaan Pikk - I maailmasõja soldat

.

Ainult surnud on näinud sõja lõppu.

Platon
.

 Jaan Pikk was born in the Urvaste parish (in1877, Estonia), studied at the village school, but later was a great self-taught person. He could speak Russian and German. Jaan Pikk took part in the First World War in Poland, was wounded and returned to Estonia. He lived his whole life in Antsla; had a large family, four daughters and five sons. Jaan Pikk died in 1968 and he is buried in the cemetery of Kraavi.

.

Vene Impeeriumi sõjaminister ja väejuht

Aleksei Kuropatkin (Ilja Repini teostus)

.

Minu ema isa Jaan Pikk (1877-1968) osales I maailmasõjas lihtsõdurina Poolas. Tema saatusekaaslasi Vene rinnetel üle kogu Eestimaa oli umbes 100 000 noort meest. Langenutena arvatakse ligikaudu 10 000 sõjameest, kuid ilmselt oli neid siiski rohkem. Omaette teemaks on see, kuidas massiline meeste mobilisatsioon Vene armeesse laastas/hävitas Eesti majandust. Vaid üks fakt: armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. Sellised ulatuslikud inimkaotused olid Eesti ajaloos esmakordsed.

Jaan Pikk
(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

.

Samas jääb üle vaid imestada, kuidas küll suudeti Eestist nii palju mehi mobiliseerida, teades et paarsada aastat tagasi, so Põhjasõja lõppedes eestlasi kokku oligi vaid samas suurusjärgus. Missugune pidi küll olema eestlastest perede nö viljakus nende paarisaja aasta jooksul, arvestades veel laste suurt suremust?

.
Jaan Pikk läbis sõjaväeteenistuse Vene armees aastail 1898 - 1902. Tol ajal, so aastail 1898 - 1904 oli Vene Impeeriumi sõjaminister Aleksei Kuropatkin (1848-1925), kes hiljem I maailmasõjas osales väejuhina mitmetel rinnetel.
.

Minna ja Jaan Pikk 

 (Foto erakogust)

.

Kui Jaan Pikk mobiliseeriti I maailmasõtta, oli tal juba kaheksa last. Tol ajal suurpered ja nende vaesus polnud haruldased, kuid olukord halvenes veelgi koos sõjasündmustega. Raskused süvenesid eriti seoses meestööjõu puudusega, põllusaagi ja kariloomade võtmisega sõjaväe tarbeks ning hobuste rekvireerimisega.
.

Mälestuskivi Kraavi kalmistul 1915.aastal langenud sõjameestele
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Vanaisa mälestused sellest sõjast olid kohutavad. See oli ennekõike kaevikusõda, porist märjad riided ja jalanõud, teadmatus ning mis kõige hullem - ülemuste küüniline hoolimatus soldati suhtes. Jaan Pikk imestas veel vanas eas kõrgete ülemuste harimatust sõja taktika ja strateegia alal. Ei taha laskuda üksikasjadesse, kuid mõningaid seiku seletas ta väga veenvalt. Poola rinnetel eestlased isekeskis rääkisid palju Aleksei Kuropatkinist kui ühest andetust Vene Impeeriumi väejuhist.

.

Veel ühest tähelepanekust. Jaan Pikk rääkis mulle juhtumeid Vana-Antsla vallast pärinevate noorte tagakiusamisest seoses nende halva vene keele oskusega. Käsklustest mitte arusaamine põhjustas isegi mitme eesti soost sõduri hukkumise. Jaan Pikal endal keeleprobleeme polnud, sest peale vene keele sai ta hakkama ka saksa igapäevakeelega.

.

Jaan Pikk sai haavata tema enda sõnul kaeviku süvendamise hetkel, mil ta viivuks kaotas tähelepanu ja tõusis mullavalli tagant vaid mõneks sekundiks. Kuulid vihisesid peast mööda, kuid läbisid kätt, mis hoidis labidat. Nii ta naasis haavatuna Antslasse, millest oli ka teade (pilt ja mõni sõna) "Meie Matsis" nr.35, 18. aprillil 1915. a.

.

Jaan Pikk'a hauaplats Antsla Kraavi kalmistul
(Foto: Vambola Raudsepp'a erakogu)

Minu vanaisa Jaan Pikk on maetud Kraavi kalmistule 1968.aastal, kuid paljude tema saatusekaaslaste meenutamiseks, kes langesid I maailmasõjas seisab samal kalmistul tagasihoidlik mälestuskivi. Paraku sõjakeerises vahetult osalejad on juba jäädavalt lahkunud ja nii on jäänudki I maailmasõja sündmused valdade/kihelkondade tasandil lahti rääkimata, aga ka kirjutamata. Siiski tänu genealoogiliste uuringute populaarsuse kasvule see siiski nii ei jää.

Jaan Pika järeltulijad kalmistupäeval (2013) 
(Foto erakogust)
.

Ja lõpuks midagi väga isiklikku. Ilmselt me saame oma esivanematelt midagi ka omale sellest, mida nad on läbi elanud või näinud. Näiteks, kui olin veel teismeline, kangastus unehetketel mu silmade ette maastiku- või sõjapilte Poolast, so esimese ilmasõja ajast, kus rindel viibis mu vanaisa.

.

Vambola Raudsepp