Elukaar 

Vambola Raudsepp

Vambola Raudsepp. Elukaar. e-raamat, 52 lk. Luuletused eesti ja võru keeles. Kättesaadav DSpace ut ee. 

Vananemine on elukaare kõige keerulisem, so tagasivaatav eluetapp. Olen elanud oma isade maal fašistliku Saksamaa ja stalinistliku Venemaa okupatsioonide ajal ning nüüd Eesti Vabariigis, mis kuulub Euroopa Liittu. Tagasivaatena oli minu elu tipphetkeks doktoriväitekirja kaitsmine Peterburis, tollal Leningradi Finants-majanduse Instituudis. Olin selles instituudis ka aastaid väitekirjade kaitsmisnõukogu liige. Samuti väitekirjade kaitsmisnõukogu liige veel Tallinnas, Tartus ja Riias. Töötasin pikka aega professorina Tartu Ülikoolis, millest ka mitmed sündmused ja emotsioonid käesolevas luulevihikus.

Vambola Raudsepp, Koorastes. 

 

Ajatu ilu ja hing

Vambola Raudsepp

Vambola Raudsepp. Ajatu ilu ja hing. Tartu, 2026, 28 lk.

(e-raamat).

Luulevihik sisaldab (25 lühiluuletust) mõtteid ja tõekspidamisi omast ajast ja keskkonnast, kus möödusid minu nö tegusad eluaastad. Mõtetes ennekõike ajalik ja ajatu, ilu ja inetu, headus ja kurjus, vaim, ihu ja hing vms. Siinjuures ajatus mälestustes seob ilu ja hinge igaveseks tuleks, mis ei kustu ka siis, kui unustatakse ajastu nimi. Öeldud mõttetera läbib mitmeid järgnevaid luuletusi.

Järgnevalt vihiku esimene luuletus.

                                Igikestvus.

                            Kõik algab ja lõpeb, nii ring saab sulet',

                            ikka sütivad leeki kustunud tuled.

                            Sest miski ei kao, muudab vaid kuju,

                            on igavene armastus, mälestus, tujud.

                            Elavas looduses õite ilu kord närbub,

                            uuel kevadel taas uhkena ärkab.

                            Jäävuse rüpes, kus aeg peatub viivuks,

                            saab igikestvusest hingele tiivad.

                            On ajatusel kestev jõud, mis ei hääbu,

                            mälestus kestab, kui kõik ka muutub.

                            Kuskil on Kõiksuse salalik keel,

                            mis püsivalt juhib meid maisel teel.

                            Kaduvas anname edasi lootuse leegi,

                            et selles elus saaks õnnelikuks keegi.

                                                                    Vambola Raudsepp,

                                                                        Koorastes. 

 

                                                Kestvus

Vambola Raudsepp

Vambola Raudsepp. Kestvus. Tartu, 2025, 38 lk. 

Luulevihik sisaldab 35 luuletust ning mõtteid ja aforisme. Lühi-luuletused on seotud elulooliste seikade ja sündmustega, sh Tartu Ülikoolis. Paljud värsiread jäävad tänapäeva lugejale arusaamatuks, kuid selline see karm tõde toona oli. Olgu näitena Diktatuur, Nuhk, Ülekohus vms, so ajast, mil valitses vaesus, omad nuhid ja pealekaebajad, isegi valesüüdistuste esitajad. Aga kõik see on omamoodi aja märk Eestist, olgu siis nõukaajal või nn üleminekuaastatel.

Järgnevalt üks luuletus kõnesolevast luulevihikust.

                             Tee.

                        Hilja hämaras, novembris,

                        väsinuna, alles porisel teel.

                        Masendus. Raagus ümbrus;

                        koju - kuhu mul minna veel?

                        Must vari, kaaslane, mul ligi;

                        pea tulemas pime aeg.

                        Jääb töö ja valatud higi,

                        oli trots ja kestev vaev.

                        Ammu kõik kokku pakitud,

                        reisiks kingadki lakitud.

                        Pole midagi kaasas kanda,

                        jääjale - mida veel anda?

                        Tee lõpeb, kus igavene rahu,

                        halb sinna enam ei mahu.

                        Põhjatäht kaugusse kutsub,

                        vaimuvalgus seal iial ei kustu.

                                                                    Vambola Raudsepp,

                                                                        Koorastes. 

 

                                  Aeg.

                            Maine saab mullaks, tolmuks taeva,

                            kõik olnu kaob kord aega.

                            Hetkeiks rõõm, möödub vaev,

                            igavikku randub me lootuste laev.

                            On karmis kaduvas miskit suurt,

                            seal uue tekkiva vaimne juur.

                            Elu tähendus Maal kestma jääb,

                            läbi aegade auuremaks saab.

                            Kõik vahetub, hääbub, ärkab,

                            Kõiksusest uus elu taas tärkab.

                            Miski ei lõpe. Elu teisenduse voos,

                            vaid üürikeseks oleme siin koos.

                                                                Vambola Raudsepp,

                                                                AD 2026 Koorastes. 

                               

Osula 400.

                                                         Pühajõgi. Loitsimise koht.

Urvaste kihelkonna Osula küla esmamainimiseks on pakutud mitmeid daatumeid, kuid ametlikes ajalooallikates märgitakse aastat 1627. Seega, nii või teisiti, võiksime tähistada Osula küla esma-mainimise neljasajandat aastapäeva. Alljärgnevad minu värsiread on katsed meenutada mõningaid hetki Osula möödanikust. 

                                                 Osula.

                    Rahutu loodus ja Prassimäe rahu;

                    hiies värelevate varjude valgus.

                    Pühajõe loitsu vaimsus,

                    kalmude karm ajaloo kaja. 

                    Näljaaastad - ikaldus, surm, katk,

                    veskilõhkujad, Pühajõe vastuhakk.

                    Põhjasõjas venelaste rüüsteretked,

                    Erastvere kaotuse valusad hetked.

                    Kaoses Eesti riigi loojad, kangelased,

                    rahva toetusel Vabadussõja sangarid.

                    Metsavend okupandilt võimu võttis,

                    sest kannatused, veri ja ühishauad.

                    Talendid - Maltenek, Matteus, Kaitsa ...

                    teadus-kultuuriloole innustuse andjad.

                    Veel väärikad maa edendajad, kaitsjad;

                    tänase rikkuse ja maine kandjad. 

Minu vanaisa Gustav Raudsepa (1882-1935) vanemad (Peeter ja Ann) on maetud Osula kalmistule ning temalt on omal ajal kirja pandud järgmised Osulaga seonduvad värsiread. 

                                        Gustav Raudsepp

                        Pühajõe palve.

                             Harjumäe võlvilt vette,

                             põlvib üks paik nii püha;

                             koht kui altari ette,

                             üllan ikka ja üha.

                                    Igatsus pilvisse viib,

                                    oleks miski küll kindel;

                                    mu kohal valge pilvetiib -

                                    see mu kaitseingel.

                             Taamal Osula kalme,

                             kadu kõiki meid köidab;

                             juba õhus on talve,

                             külm loojang seal loidab.

                                    Meist maha jääb mure,

                                    siin kõrge sinitaevas,

                                    kus lootus ei sure,

                                    ehkki hing veel vaevas.

                                                              Vambola Raudsepp, AD 2026.

Juured Urvaste kihelkonnas: EV major Eduard Johannes Kimm.

 

                           Eduard Johannes Kimm (1895-1946).

Eduard Johannes Kimm sündis Vilo vallas, Petserimaal talupoja perekonnas (1895). Minu sugupuus third cousin. Keskharidus. Õppis välismaal. Sõjaväeinsener. Oli õppejõuks Eesti Sõjakoolis. 

Arreteeriti punavõimude poolt 14.06. 1941.a. kui nõukogude vastane element. Tribunali otsus 15+5 a vangilaagrit. Osales Vabadussõjas. (Oli Punaarmees alampolkovnik, inseneriteenistuse ülem?). Suri 9. mail 1946. a. Norlagis, Krasnojarski krais. 

Vambola Raudsepp. 

Sugulussidemed: professor Tiit Land.

Rektor Tiit Land

Tiit Land (1941) on biokeemik. Lõpetas Tartu Ülikkoli (1989), kaitses väitekirja Stockholmi Ülikoolis (PhD, 1994). Täiendanud end ja töötanud mitmes väisriigis, sh Rootsis, USAs jm.  Professor. Valiti Tallinna Ülikooli rektoriks (2011), seejärel Tallinna Tehnikaülikooli rektoriks (2020). Minu sugupuus 7th cousin once removed.

Vambola Raudsepp, Koorastes.