1990ndatel finantsjuhtimise alase eestikeelse õppe korraldamine ülikoolis oli seotud väga suurte raskustega. Tegime palju eestikeelse õppe kestuse ja jätkusuutlikkuse tagamise nimel, aga tegime ka toona iseendi sinisilmsusest tingituid vigu, mida nüüdisajal ikkagi meeles peetakse.
Ennekõike oli ju nõukogude ajal majandusteooria koos mõistete ja terminoloogiaga tugevalt politiseeritud. Veel enam. Et sellest ei oleks kõrvalekaldumisi, siis tollal seda rangelt jälgiti Moskvast ja iga samm Lääne suunas oli rangelt karistatav. Seega majandusõppe üleviimisel Lääne kõrgkoolide tasemele tuli alustada mõistete ja terminoloogia täpsele piiritlemisele, so eesti keele vajadusteks. Nii ilmus meilt kolmeosaline Inglise - eesti majandusterminite seletussõnastik akadeemik Uno Mereste juhtimisel, kuhu finantsjuhtimise ja korporatsioonide rahanduse osa tuli minul koostada.
Tähtis roll oli õppejõudude enesetäiendamisel välismaal, ennekõike USAs, Soomes ja mujal. Õnneks saime hankida vajalikke teadmisi, aga ka kaasaegset majandusalast kirjandust. Nii hakkas kohe minul ilmuma eestikeelsed finansjuhtimise ja korporatsioonide rahanduse alased õppevahendid, konspektid, raamatud ja teadusartiklid.
Nn Eesti üleminekuaja tingimustes õppejõu-üliõilase vastastikkune usaldus oli suur. Oli lausa endastmõistetav, et õppejõud andis kõik oma loengumaterjalid ja teised käsikirjas tööd üliõpilastele kasutamiseks Ja neid kasutati referaatide (mis ei ole teadustöö), bakalaureuse ja magistritööde koostamiseks. Sageli üliõpilastöödes jäid õppejõu tööd isegi viitamata, kuid sellest vähemalt enda puhul ma ei teinud probleemi. Muide, avaldasin toona palju artikleid ajalehtedes (eriti Äripäevas), ajakirjanduses ja mujal eesmärgiga, et eesti keel leiaks rohkem igapäevast kasutamist. Majanduspraktikas kippus esikohal olema juba inglise keel.
Paar sõna pealekaebamise ja tühistamise anatoomiast. Eksisime ja tegime vigu õppematerjalide avaldamisel, kusjuures ei osanud ette näha lausa skandaalini viivat pahasoovlikkust mõne üliõpilase poolt. Kuna meedia haistis siin nö vere lõhna, siis ei hakanud end õigustama ja püüdsin teha kõik, et see arusaamatus kiiresti ununeks. Olime ju vaesed ja töötasime ühiselt suht vähese maailmatasemel õppekirjandusega. Samas kutsusime õppejõude USAst, Rootsist, Soomest ja mujalt. Häbi tunnistada vaesust, kuid need külalisõppejõud aitasid meid lihtsalt heast tahtest, mittemingisugust tasu küsimata. Ülikoolil polnud ju selleks rahagi. Saati veel omadele õppejõududele väärikat palka maksta. Nii et õppetooli poolt püüti teha kõik, et anda üliõplastele haridus samal tasemel, mis oli Soomes, Rootsis ja mujal.
Olin šokis, kui mõned üliõpilased (anonüümsed) läksid rektori juurde kaebama, nagu oleksin nende referaate omavoliliselt kasutanud. Kuna meedia haistis siin nö vere lõhna, siis ei hakanud end õigustama ja püüdsin teha kõik, et see arusaamatus kiiresti ununeks. Tekib küsimus: kuidas oleks asi siis välja paistnud, kui oleksin enda varem ilmunud materjalide alusel näidanud, et üliõpilane on kasutanud minu töid minule viitamata? Palju aastaid hiljem on mõned endised tudengid käinud ka minu juures vabandamas, et tegime jah ülekohut, aga toona oli see noorte silmis omamoodi kangelastegu.
Peaks nagu olema kõik ja asi ununenud, aga siiski mitte. Näiteks minu nime juures seisab toonane Õhtulehe artikkel ja suht õelutseva sisuga. Lõpuks, kuidas öeldakse: kõige intelligentsem vastus anonüümsele kaebusele on vaikimine.
PS Kurb, kuid tõenäone, et aastal 2083 eesti keelel majanduspraktikas ilmselt kohta enam pole.
Vambola Raudsepp,
Koorastes AD 2023.
Labürindis eksleja-otsija, heitleja,
karastunud hingega võitleja.
Päiksepoiss. Romantik. Püüdleja.
Valitud. Mentori enda kutsutud,
kes labürindist väljus lõpuks:
koolijütsist edulugu, tippude-tipuks.
Alati esikohal vaba, arenev Eesti,
riskitud-karistatud selle eest,
kuid ei lahku kunagi valitud teest.
Raskustes-pettumustes kohustus,
tuli edusammudes lohutus.
Oli tänutundes alandlikkust.
Leitud mõttekaaslasi määratusest,
kus juhuseid, müstikat lõpmatult.
Õnneks parim pärast saavutatust.
.jpg)
.jpg)
.jpg)
