Ronk
Lenda, iidse kuusiku ronk,
tere, mis uudist, va kronk-kronk?
Oled kõrgel, kaugel käinud,
tead, head-halba kõikjal näinud.
Kas sootares lapsuke kiigub
ja memm veel kargu na'al liigub?
Seal keegi suremas-minemas
ja perel järglasi tulemas?
Ah, kõmuline kõrtsikaklus:
sulaspoisid ammu raksus?
Mida hea rongake arvad,
külas ju hobusevargad?
On's ronk, pool tõtt su jutus vaid,
teise poole petta said?
Tule ikka, ootan põlluääres,
all sooserval, ojakäärus.
OOO
Riia linn
Riia linn on rikkust täis,
siin sakste käsi hästi käib.
Igal päeval justkui laat,
mida tahad, osta saad.
Oli elu Eesti lahe, lai,
kui sai keisriks Nikolai.
Vene suurde sõtta kisti,
nekrut sai seal oma risti.
Ei Saksat võita-võtta saa,
olgu suur või väike maa.
Riia linn on sakste päralt,
oli enne, jääb ka pärast.
Kodus jutt ei lõpe Riiast,
kaunis - miskit pole liiast.
OOO
Ülestõus
Kõikuma lõi tsaari troon,
puruks löödi keisrikroon -
puhkes Vene revolutsioon.
Rõhutu tahtis saada priiks,
luua oma rahva riik.
Tapatalgud - alles algus.
Bolshevikku saatis sõim,
riigi haaras punavõim.
Etteotsa tõusis nuhk,
tuline veel oli tukituhk.
Olid need nüüd rahva aated -
või ehk venelaste saatus.
OOO
Almus
Visksin kerjajale kord viis.
Hea meel. Aitäh, talumees!
Läksid aastad omasoodu,
kuniks võlakiri koju toodi.
Pangaametnik karm ja kõrk,
leiti: vaat käemees natu nõrk.
Seal valgekrae seltsi hakkas;
ütles: tema tsiiro maksab.
Ära tundis. Olnud plindris,
pandis ülikoolilinnas.
Nüüd läbi kool, vara kingiks
ja allkiri kõrges hinnas.
OOO
Mustjõgi
Tuska täis põlislaane taga,
tasa virvendab Mustjõgi.
Tal sügise raagus nägu -
sohu varjund kevade vägi.
Heinamaa hobust ei kanna,
soopõld head saaki ei anna.
Tervist laastab lihasjõud,
ei aita saun, ei kaval nõu.
Soo serval leinas vaene talu,
kalli surma-sunnist väsinud;
peremehe kaotusest räsitud.
Jõeke, võta vastu see valu.
Ega vaene nutust väsi,
ulgumerre vii silmavesi.
Usk õndsusse lohutab,
sinitaeva avarus kosutab.
OOO
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Tinnipalu
Mastimännid pohlasalus.
Taamal nõgus nõmmearu:
kanarbik, kail, mustikad.
On Tinnipalus müstikat:
tukilasud, tasumõrvad.
Tunnistajal tummad kõrvad.
Ristimännid. Väljarännud:
taluased, vanad kännud.
Varata, vabad teomehed.
Tulevik neil puhtad lehed;
väljamaale emad-lapsed.
Jäid Pühajõgi, leinakased.
Käis hõimuveli kaugeid maid.
Haud Ameerikas, või Vene krais.
Kannab Tinnipalu hingevalu,
tuim metsakohin seda talub.
OOO
Võru kreis
AD 1933
Tamula, Võhandu piiril,
Munamäe kuplite viirul;
kui Katariina käevõrus,
kerkis kreisilinnaks Võru.
Taamal Kirumpää vana kants.
Püha Jüri kirik ja plats.
Veel Pihkva-Riia postiliin,
küll uhked tõllad sõitsid siin.
Meil eepose sünnikodu,
Lauluisa ärklituba.
Rajas kooliteid Juhan Käis,
kui Võrus vaimuradu käis.
Iidse tammehiie väes,
Vagula Vetevana käes,
helab Vanemuise kannel;
rõõmuks talurahva anne.
Ei võru veri värise! -
hüüd meid uhkelt ikka saadab.
Nüüd Võrumaa on kindlal teel -
jääb kestma oma keel ja meel.
Võro kreiss
Tammula, Võhhandu piirin,
Munamäe kuplidõ viirun,
ku' Katariina käevõrun,
kerküi kreisiliin - Võro.
Kavvõmbal Kirumpää vana kants,
Pühä Jüri kerik ja plats.
Viil Pihkva-Riia postiliin,
küll uhkõ tõlla' sõitsivä siin.
Mei eeposõ sünnükodo,
Lauluesä ärklitarõ.
Lõiõ tarkuseteid Juhan Käis,
ku' Võro vaimo-uulitsin kävi.
Muistisõ tammõsalo väen,
Vagula viivana väen,
heläs Vanõmuisõ kannõl;
rõõmus talorahva annõ.
Ei Võro veri värise' -
hüüd meid iks saat.
Nüüt Võromaa om kimmäl tiil -
jää püsümä uma kiil ja miil.
OOO
Kummitused
Lakas, aidanurgas sosistavad,
veimevakas pimedas krabistavad,
kahe peaga kiilad karlikud.
Ukse irvitav-naerune kriuksatus -
läinud aegade mõru mõistatus.
Varjud luusivad, noolivad,
nad reedavad, varastavad.
Varakult talust lahkunud
taadilt salasõnu teatavad -
kartlikku kõhedalt hirmutavad.
Valud mälestusi varjutavad.
Kodukäijate võikad karjatused.
Hüljatud nurjatult niuksuvad -
talutare väetit, mahajäetut
kalmule kaaslaseks kutsuvad.
OOO
Urvaste kiriku kell
Helin üle valla, kihelkonna,
muusika kuulaja kõrvale.
Kutsub kaasa perekonna,
kel varrud, leer või laulatus.
Kireb kõrguses torni kukk;
näeb läbi udukaste vine,
Sangaste, Otepää vendi -
tornitipu tereane silm.
Saadab igavikku kellalöögid.
Uhtjärve, Linnamäe, Lõõdla -
teekond kodurada mööda,
kalmistu pühitset' mulda.
Kell kuulutab Issanda valgust,
ülestõusmist ja uue algust.
OOO
Nugis
Kui õues lehevärvis sügis,
siis külla tuli väle nugis.
Majarahva rikkust-vara,
kaitses kõrge tihe tara.
Lipsas üle aia aeda,
tahtis talu üle kaeda.
Tallas tallis, luusis laudas,
rohkem tegemist küll aidas.
Peremehel närvidele käis,
miski väga korrast ära näis:
nugis kallilt müüs end maha,
peremees talt võttis naha.
OOO
Murtud jäälill
Talutare katkisel aknaklaasil,
jõulukuu murtud jäälill.
Ripub seinal vana keelpill,
haljaid pohlavarsi täis vaasid.
Käed külmad, mõtted jäised,
kirjaread unised, öised.
Tahe muredest murdunud,
sihid kildudeks purunenud.
Vihikusse vähe jääb maha,
elusündmused varjude taha.
Jäälill Issanda valgust kannab,
tulevikku usku meil annab.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Kohapärimused: Gustav Raudsepp
................................................................
Kirstkivi kaitse all
Hänike küla Kojassõ talumail asub ristimärki kandev kirstu meenutav nn kirstkivi, mis pidi vanemate inimeste sõnul andma taluinimestele kindlustunde varaste ja röövlite eest. Kaitse annavad hukatud röövmõrvarite hinged, mis peituvad kirstkivis.
Nimelt Põhjasõja ajal Erastvere lahingu eel saadeti Šeremetjevi väest sõjamehi lähedalolevatesse küladesse vene sõdalaste tarvis toidumoona taludest röövima. Jõudsid nad ka Hänike külasse ja need vene sõjamehed olid hirmuäratavalt vägivaldsed röövlid oma saagi hankimisel. Kaks nendest jõudsid ka Matu ja Kaagu taludesse. Seal aga kohalikel talumeestel õnnestus ootamatult nad kirveste, kurikate ja hangudega maha lüüa.
Tapetud vene sõjamehed tuli kiiresti maha matta, et sellest teated Šeremetjevini ei jõuaks. Nii kaevatigi kiiruga haud mõlemale ühe suure kivi kõrvale ja sinna nad maetigi.
Õnneks jäi see mõrvröövlite hukkamine külarahvale teadmata ning vene sõdureid arvati Šeremetjevi poolt lihtsalt teadmata kadunuteks või isegi väejooksikuteks. Mõne aja möödudes oli kivisse uuristatud rist, kusjuures selle tegija jäi saladuseks. Arvati, et ju see inimene oli kristlane, kes austas ka teisi uske ning pööras röövmõrvarid peale nende surma ausale teele.
Aastate jooksul imbus tõde vene sõdalaste hukkamisest päevavalgele. Küll aga hakati kivi pidama talude heaks kaitsjaks, seega talude kaitsekiviks. Usuti, et ristiga kirstkivi peidab endas maagilist, saladuslikku jõudu, mis takistab röövlite ja varaste tulekut külla.
Kõivupuu vägi
Hüti ja Lustivere talude piirimail metsa ääres oli kõrgendik, "kunt", kus juba väga vanal ajal käidi loitsimas, et saada kodumetsast hea marja- ja seenesaak. Sinna "kundile" kasvas võimas kõivupuu, millel oli inimesi tervendav vägi.
Kõivupuu juures käidi pidevalt oma hädasid kurtmas,. Kevadel aga tikati kask ja pandi mahl tilkuma. Siis käisid naabertalude elanikud pudelitega omale raviomadustega mahla koju viimas, sest see pidi aitama paljude tõbide vastu. Seega käidi paljude aastate jooksul "kõivupuu man" abi saamas.
Suure sõja ajal aga juhtus nii, et kõivupuu hävis. Kohalikud inimesed ütlesid, et kõivupuu vägi tõmbas ise ensale häda kaela. Oli see nüüd pommi või mürsu tabamus, arvati isegi, et sinna tabas pikselöök, kuid puust jäi järele lõhkine ronts ja see kuivas lõpuks äragi. Hiljem "kundile" tekkis sinna tiik, kus talumehed käisid lina leotamas. Ka loitsul käimised lõppesid, neid toiminguid meenutasid veel väga vanad inimesed.
Hiiekivi kurjad haldjad
Hänike küla Soovere talu Hiies asus ohvrikivi, mille haldjatel oli imettegev vägi, kuid nad võisid muutuda ka väga kurjaks, kui nendele ande ei toodud. Juhtus aga nii, et talumehed ei tahtnud enam annetada ja üldse seda hiiekivi oma külas näha. Otsustati leida hiiekivile väärikas koht, kuhu võiks selle ära viia. Kuna Urvaste kiriku ehitamiseks vajati palju kive, siis ohvrikivi pandigi kiriku vundamendi sisse.
Vanad küla elanikud teadsid rääkida, et peale ohvrikivi äraviimist Hänike külast, said hiiekivi haldjad väga kurjaks ja püüdsid küla elanikele kätte maksta. Õnnetused ei lasknud end kaua oodata.
Tekkisid tulekahjud talude ja metsapõlengute näol, kus süttimise põhjuseks oli ennekõike äike, piksenoored. Tõusid marutormid, mis viisid ära majade katuseid, murdsid puid ja tekitasid suuri metsamurde. Järsku suurenes küla peredes laste suremus ja levisid paljud surmatõbid. Nii jäid Hänike küla elanikud ilma Soovere hiiekivi haldjate kaitsest, kuid langesid hoopis nende viha ja kurjuse alla.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Põleng
Kevad-suvel kuival a'al,
veeres tulekera üle niidu, heinamaa.
Kurjus näitas oma jõudu,
seltsis paha vaimu nõidus.
Kulutuli haaras männituka
ja siis põlismetsa ruttas.
Loomad-linnud jäid seal lõksu,
mõned neist said sealt rettu.
Põrgukuumus söestas, tuhastas,
inimese tõrjetahte tühistas.
Paduvihm siis päästis hävingust,
turbaraba põlengust.
Jääb häving-kurjus elu osaks,
võtab metsad-hooned tuleroaks.
Orav
Kes sa oled käbiisand -
ega's keegi pole küsind?
Turnib, lendleb, kergelt sibab,
okstel ise väle, vilgas.
Ei ta maga nagu karu,
kogub endal talvevaru.
Kohev karv tal heas hinnas,
sest need kõrged kraed seal linnas.
Kuusekodu jätab maha,
tuleb külla tare taha.
Soresaba, karvakera,
võlus õues lapsed ära.
Sügistorm
AD 1897
Tuuleiilist tõusis raju, torm,
tal kortsus nägu, kuri, morn.
Müristas ja välku sähvis,
pimedusse taeva mähkis.
Murdis mände metsatukas,
rusuks kukkus kuuri katus.
Rebis laaste rehetarest,
rullis aida ahervareks.
Õues lendles ämber, reha,
murtud oksad jäid vaid maha.
Kõrgel rähkles rongapaar;
varju leidis noor ja vaar.
Oktoobritorm on meile norm:
on's siin käigus kurja sõrm.
Reis Rootsi aega
Kutsub kuivamaa mehe veri
kaugusse, sinna, kus ulgumeri.
Riia lahest Rootsi randa,
las Läänemere lainetel end kanda.
Soov Gotlandil ära käia,
ostad vikati või uue käia.
Teel tahtmine on minna,
veljesrahva juurde Turu linna.
Stockholmis astu maha,
kuningakoda saad seal näha.
Uhke oli Rootsi krooni valdus,
mil Liivimaad see valdas.
Ei Tartu jäänud teistel alla,
kui ülikool lõi uksed valla.
On hea Rootsi aeg meil meeles,
jutujätkuks ikka keelel.
Jaaniõhtu
Hiiest kostub noorte laul,
köeb ojakäärus suitsusaun.
Kaugelt kõlab kandleheli,
kõrgust võtab jaanituli.
Tantsuplatsiks ümar tsõõr,
õitepärjast tüdrukute rõõm.
Poisil mõtteis sõnajalaõis,
siin mida neiu teha võis.
Teele jäävad jaaniussid,
kastemärjad tantsusussid.
On jaaniöö küll üürike;
kalli kallistus nii lühike.
Jõuluõhtu
Talutares küünlaehteis jõulupuu,
läikkaunistused advendikuul.
Verivorstid, singid, präänikud,
laual Piibel, pühad raamatud.
Saunaliste sulnid leililõhnad,
lastel punapõsksed rõõmuõhked.
Pererahval rahu, pidulik vaikus,
vaid kaugusest kirikukell kostub.
Külalised. Söögid-joogid. Palvus.
Valmis kingid, soovid. Meile almus.
Viiul vaikselt saadab palvesalme,
heli taevalikke tundeid kannab.
On aasta hardushetkete tund,
Lunastaja Jeesuslapse sünd.
Öökull
Öökull, kullike, laanekakuke,
meie kodumetsa lapsuke.
Hõikab kurja kuulutavalt,
võtab aega, jälgib arutavalt.
Kakuke, kilehäälne öölind.
Kirjatark. Õpetab mind ja sind.
Kannab Saalomoni tarkust,
Pühakirja kuninglikku rikkust.
Igaks päevaks mõttevärskust,
talutöödeks oskust, erksust.
Argipäevaks jaksu, arukust,
kaua kasinuses kannatust.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
.jpg)
