Mäluvalu

 

Vihka või nea. Hääletuks karju;

mäluvaluga ära ei harju.

Oli ida-lääne hõivajaid. Hirm.

Oli vaesus, sõda ja surm.

Karussell keerles. Jõllivad näod.

Siinsel "seadusega" seotud käed.

Julge trotsis. Hüppas maha,

jättis Eestmaa merede taha.

Viidi korpuseSSe, Kolõma'le ...

võõra julma riigi kodumaale.

Eestlaste haudu rohkelt jäi sinna -

nii süütu maksis reetmise hinna.

Jäi aastaiks okastraadi-avar kong

ja käiku GULAG'i ühendav rong.

Ülim ülbus. Ahistav ahnus.

Kadus suhetes inimlik lahkus.

Sündis lapsi. Töötas kool, tehased ...

Olime hüljatud. Tõrksad baltlased,

punariigi vihatud alamad.

Nende visadus - võitis vabadus.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

 

 

Peeter Raudsepa (1850-1905) järeltulijad kolmes sõjas. Tütar Liisa poeg Friedrich Räägo (vasakul) soomepoisina Poeg Gustavi poja (Richardi) poja (Kalevi) poeg Margus Raudsepp  (vasakul) Afgaani sõjas. Gustavi poeg Albert Raudsepp Punaarmees II ilmasõjas. Albert hiljem Vorkuta surmalaagris.

                Mälupuu

Metsavaikus. Lumemütsiga männid.

Kaob kord mets. Ja kännud.

Sündmused kiirgavad valguse sammu;

Kõiksus salvestab kõik, mis ammu,

nii mälupuu juurtest võtab rammu;

evolutsiooni tagasivaate peegeldus.

..............

Siin saun, soo kehval pinnasel;

maa toitis lapsi kidaselt.

Kõrge ristimänni kauge mälestus:

ristialtilt mastipuu latva ronitud;

ei kardetud kukkumist, oli väledust,

olid püksid lombiporised.

Keeltemälu mõtteid võimendab,

emakeele rikkust rohkendab.

Sugupuu geenid loovad talente,

mõned mu kõrval, sama tüve okstel asuvad.

Suurmeeste looming, aineline kasu,

üldsuse varaks saavad.

Hetkeks mälupiltidesse kinni olin jäänud.

Ehmunud tedrekuke tiivaplaksutused

mind tänapäeva tagasi juba toonud.

Hänike küla: esmamainimine vs tekkelugu

Esmamainimine on paikkonna tekkeloos üks nö verstapost, millest harilikult lähtutakse selle koha möödaniku tutvustamisel. Samas aga tekkelugu hõlmab hoopis pikemat ajatelge, kusjuures peab arvestama veel sellega, et esmamainimise kohanimetus ja tekkeloo alguse (või vaheetappide) nimetused alati ei lange kokku.  

Hänike (Hennige Metz Pustus) küla mainitakse kirjalikes allikates esmakordselt aastal 1638, so kui inimtühja küla.  /1. lk 103; 3, lk 93/. Oli tühi Rootsi aja alguses, täpsemalt asustamata 17. saj algusaastail. Küla kasv oli vaevaline. Alles 18. saj keskel asusid sinna elama mitmed pered, ennekõike Paadile, Piisile, Pudrule, niisiis Hänike külla sisserännanud elanikena. 

                                    Kärgula mõisa teenijate-tööliste elumaja Pühajõel

Edasi. Aegade jooksul on Hänike kuulunud Kärgula mõisapiirkonna koosseisu. Kärgula mõis (Kerjel, Kergell)  Piilpalo nime all oli tuntud juba aastast 1544 /1. lk 282/. Mõisa valdused ulatusid lõunasse, so kuni Mustjõeni välja, sh hõlmas Hänike küla territooriumi. Tollal Hänike küla võis olla vaid mõne asukaga, mistõttu polnud ka kirjalikes allikates mainimisväärt. 

Pühajõgi Paadi talude juures

Nii nagu Kärgula, nii ka Hänike küla asuala on esinenud mitme nime all, sh Hänike nt Ligora 1582 jt. Hänike küla nö tõmbekeskus asus siis hoopis Paadil, Pühajõe ääres. Ja veel. 1940ndate vanem põlvkond (Karl Leok, Aleksander Toom, Gustav Raudsepp) rääkisid toona Vilbust, Vilbusoost ja Vilbukülast. Vilbusoo jääb praegusest Hänike keskuset ida suunas, küll aga jääb mõistatuseks Vilbuküla. Kas see oligi nüüdisaja Hänike asuala keskus või siis lihtsalt piki sood paiknenud talumajad oma hoonetega?

              Aleksander Toom (keskel) (1888-1977)             Karl Leok (1892-1967)

Selgitamist vajab Kärgula ja Hänike ajalooline seos. Asi oli selles, et Kärgula küla head heinamaad jäid Hänikesse, täpsemalt Kerreti soosse, mistõttu just Hänikesse rajati Kärgula karjamõis.  Niisiis, kui 2019ndal aastal kirjutasin värsiread Hänike küla 475ndaks tähtpäevaks, siis lähtusin just aastast 1544. (Vt ka Eesti Kodu-uurimise Seltsi Aastaraamat 2020 3 (16), lk 33).  Kerreti sooga seoses on Gustav Raudsepp kirjutanud võru keeles luuletuse (Keretü), kust järgmised värsiresd:

                        Ma olõ üts perätü,

                        va paganõma raba;

                        mu nimes sai Keretü,

                        Mustjõgi mu saba

                        ---------------------

         Gustav Raudsepp (1882-1935)                                 Mustjõgi

Ja veel. Ajalooliselt Urvaste kihelkonna koosseisus on olnud ka Kärgula vald (hõlmas peaasjalikult endist mõisapiirkonda), mis lõpuks siiski 1939 aastal jaotati Kooraste ja Sõmerpalu valdade vahel. /4.lk 297/. Kärgula koosseisu oli alati kuulunud Hänike küla. Huvipakkuv seik: vana administratiivne jaotus taastati nõukogude ajal, so 1940/50ndatel. Seega, Hänike küla oli tollal, mitte küll kauaks, Kärgula valla koosseisus. 

                           Madis Kumm  (1937)                              Johannes Toom (1951)

Paraku jääb väheuurituks Hänike küla Kaagu asuala, kust õnneks on kirja pandud mitmeid kohapärimusi. /Vt 1, lk 176/.  Kohalikud inimesed väidavad, et seal leidub inimtegevuse jälgi ilmselt juba muinasajast. Näiteks, 1950ndatel jäi tähelepanuta seik, et Kaagus põldude kündmisel tuli välja mitmeid leide (sh isegi kivikirves). Kahjuks teadlasteni sõnum ei jõudnud. Küll aga võib väita, et Hänike küla nö keskpaik asus mõni aeg siis Kaagus. Pealegi, Matu oja ja Mustjõgi andsid läbi aegade toidupoolist ning olid tähtsad liikumisteed. Üks tähelepanu vääriv seik. Aleksander Toome sõnade kohaselt tehti Kaagust veel 1800ndatel aastatel pikki paadireise Mustjõe-Koiva kaudu isegi Riiani välja. 

Kui ülemöödunud sajandivahetusel hakati Matu oja äärde rajama uusi tootmishooneid ja elumaju, siis vundamendi süvendi kaevamisel tuli välja mitmeid leide, so umbes 80 sentimeetri sügavusest põlenuid-suitsenuid koldekive, savinõude kilde, loomaluid vms, mille põhjal võis oletada, et siin elati kindlasti palju varem kui 16ndal sajandil. Neid ja teisi pärimusi on edasi rääkinud Madis Kumm ja Johannes Toom. Konkreetsemalt oli juttu leidudest veel Pudru ja Lustivere talust. Tulevikus põhjalikumat uurimist väärib kogu Matu oja vanade talude asuala.

Vambola Raudsepp.

Allikad:

1.Eesti kohanime raamat. Eesti Keele Instituut. Võru Instituut. Eesti                Kirjandusmuuseum. tallinn, 2016. / Vt Hänike  lk 103 ja Kärgula  lk 282/.

2.Metsast leitud kirik. Mõtsast löütü kerik. Urvastõ kohaoärimus. Koostanud Valdo Valper. Tartu, 2010. /Vt Kaagu lk 176/.

3.ENE, 3.kd, Tallinn, 1971. /Vt Hänike lk 93/.

4.ENE, 4.kd, Tallinn, 1972. /Vt Kärgula lk 297/.

Juured Antslas: Ooperilaulja Thomas Mürk

 

Ooperilaulja Thomas Mürk (25.07.1962) sündinud Antslas, kus alustas ka kooliteed. 1981.a. lõpetas Tartus Elleri muusikakooli ja 1987.a. Tallinnas konservatooriumi. 1992-1993 täiendas end Belgias. 

Oli 1981-1987 Estonia koorilaulja ja 1982-1992 solist. 1987-1989 Vanemuise solist. Töötas muusikapedagoogina Elleri ja Otsa muusikakoolis ning mujal. 

Alates 1992 ooperilaulja Belgias. Nimistus ligikaudu 20 osatäitmist (vt ka Flandria Ooperi koduleht, EE jt). Koostanud ja tõlkinud mitmeid väljaandeid, peamiselt lastele. 

Genealoogiahuvilisena lisan vaid, et Thomas on minu sugupuus (first cousin once removed), so onu (Aleksandri) tütre (Malle) poeg. Vanemate kodu Antslas Kreutzwaldi tänaval. Thomase abikaasa Thea on skulptor. Peres laps.

Vambola Raudsepp

Antsla Keskkooli 1960. a. lõpetajate kokkutulek.

 

Aasta 1975, Antsla Keskkooli  11. klassi lõpetajate kokkutulek. 1. reas Oskar, Sale, Tiiu, Heikki, Helina, Linda ja Ülo. 2. reas  Vambola, Maila, Enn ja Ilmar. Hetkel siin pildil olijatst lahkunud Ülo Lend ja Ilmar Haller. Varem lahkunud Heino Jõgeva, Kuuno Valner ja Enno Mürk. Saime ikka kokku iga viie aasta möödudes, kuid aastal 2020 enam mitte seoses koroonaviiruse levikuga. 

Vambola Raudsepp, juuli 2021.