Aastal 1945 olid Eesti linnad ja külad varemetes. Lisaks veel lämmatav bolshevistli-fashistlik-sovjetlik vaimne saast, mille siia olid toonud okupandid, so alates aastat 1939, mil Eesti Vabariik kaotas oma iseseisvuse. Kohe peale sõda, kõigile raskustele vaatamata, tuli Eesti omal jõul taas elamiskõlblikuks muuta. Üles ehitada, luua vähegi talutav keskkond, nüüd juba nö okastraatvõre taga, äralõigatuna muust maailmast. Raskuste kandjateks olid kodumaale jäänud inimesed, sageli katkised perekonnad, so mehed sõjas kaotanud üksikemad mitme alaealise lapsega. Just naised kannatasid enim rasketes taastamistöödes, lautades käsitsi lüpsjatena, talitajatena sigalates jne, aga samuti lihttöölistena põldudel, tehastes või ehitustel.
Aastaks 1991 tuldi Eestis ebainimlike raskustele vaatamata toime, sh oli tagatud põlisrahva loomulik juurdekasv, säilitatud eestikeelne õpe koolides, kuni ülikoolideni välja. Muide, toona tung hariduse järele, õpihimu oli peaaegu igas kodus imekspandavalt suur. Võimaluste piires (vaatamata okpatsioonidele) olid Eesti kõrgkoolid, sh eriti Tartu Ülikool kui rahvusülikool eestikeelne ja ka eestimeelne. Mis kõige tähtsam: Eesti kõrgharidus oli andnud vajaliku kaadri majanduse toimimiseks, ehkki tegemist oli siis sovjetliku plaanimajandusega.
Johtuvalt ennekõike tasemel (kõrg)haridusest, XX sajandi teisel poolel asusid Eesti majandust juhtima eriharidusega andekad ja võimekad tippjuhid. Need eestimeelsed haritud noored mõistsid inimeste muresid, näitasid üles hoolivust ja oskasid võõrvõimu keerulistes tingimustes, riskides oma ametiga, luua tingimused rahva elujärje parandamiseks. 1980ndatel oli Eesti majandus saavutanud sellise taseme, et meid nimetati N Liidu "lääneks".
Uskumatu, kuid nendel okupatsiooniaastatel oli loodud baas 1991.aastal taasiseseisvunud Eesti üleviimiseks turusuhetele ja demokraatlikuks riigiks muutmiseks. Tänapäeval harva meenutatakse neid tollaseid alusepanijaid. Õnneks on meil olemas Eesti Majanduse biograafiline leksikon, peatoimetaja Arno Köörna, Ilo, 2003, kust leiame Eesti majandusega seotud enim väljapaistnud isikud nimeliselt koos vajalike andmetega. Peale selle Eesti elulood, EE 14. kd., kus hõlmatakse juba toonaste tegijate suurem ring.
On selge, et KGB ei kao meie meelest ja keelest nii pea. See sümboliseerib okupatsiooni ja totalitaarset ühiskonda oma kurjuse ja vägivallaga, kusjuures veel praegugi paljud mäletavad neid repressioone. Teisisõnu, see unustusse vajuv korrupeerunud, totaalne kurjuseriik sai funktsioneerida vaid KGB omavoli ja julmuste varal. Ehkki on ilmunud raamat Harri Mägi. ENSV KGB tegevuse lõpetamine, Varrak, 2012, jääb väga palju KGBga seonduvat igavesti saladuseks. Kuhu järsku kadusid kõik need represserijad, reeturid, pealekaebajad, organite käepikendused?
Tänapäeval Eesti lähiajaloo käsitlus on tuntavalt parteipoliitiliselt suunatud, kusjuures mõned sündmused ja isikud on peaaegu mahavaikitud, teised aga ületähtsustatud. Nö klassikalisele ajalookäsitlusele saavad palju lisada kodu-uurijad, kelle kirjelduste ja faktide varal saab teha huvitavaid üldistusi.
Koduloolased lähtuvad harilikult konkreetsest mikrostruktuurist, -kliimast, seal tegutsenud isikutest ja sündmustest. Siinjuures rõhutada võib vaid paari seika. Esiteks, oli olemas KGBle toetuv kõikvõimas nö nomenklatuur, kellel oli võim, privileegid ja vara. "Nad elsid juba kommunismis" - nii nentis lihtrahvas neid iseloomustamaks. Teiseks, oli olemas vaesus, osa lihtrahvast, kes tuli toime lausa näljapiiril elamisega. Veel 1950ndatel oli paljulapselisi väga vaeseid perekondi, keda alandati ja häbistati omapärase seltskonna poolt. Ka vaeste suurperede laste eduteed olid pärsitud.
Lõpetuseks eelöelduga seonduvalt vaid üks tähelepanek: Eestis elas veel toona oma prisket elu heal järjel olevad prouakesed (sh kadakasakslased?), aga ka privileege omavad isikud, näiteks, juunikommunistide, partei või julgeoleku tipptöötajate naised, eksnaised. peretuttavad vms. Sageli olid nad ka KGB käepikendused või lihtsalt intrigaanid. Need naised võisid minna pensionile 55 aastaselt hea tervise ja töövõime juures. Samas vaeste suurperede naised tehastest, ehitustelt, kolhoosidest jne jõudsid harva pensionieani läbi kutsehaiguste ja ränkraske töö. Seni pole paraku ükski eesti kirjanik, ajaloolane jt tahtnud üksikasjaliselt käsitleda neid teemasid. Kahjuks.
Vambola Raudsepp.
