Kodokotsin

 

Kurõnurmõn kurõ umma,

Kara'suu pääl suurõ kunna;

Sõmmõrpalon sõrrõ' liiv,

Vilbusuu ku' tsirgu tsiib.

Räägun umal ao'l oll' esiki

väiko vana viiveski.

Paadilt paadigõ võis kävvä,

kasvai Võro liina vällä.

Lartu mõtsa veeren,

Matu oja käärun,

ummamuudu ilma kaeti,

külän ummakiili asju aeti.

        Kosjälisõ

Naabritalo tütär, illos, nuur,

ku' kütse ladvaupin uman puun.

Timä talo ümbre tiirli kosiläsi

õkva nigu miipuu manu mehiläsi.

Esä hullupüürä vihha täüs ja kuri,

pinil ilgõ hamba, püstüs turi.

Tulli' poissõ egäst ilmakaarõst,

peretütär nuid vaid vällä naarsõ.

Tull' sis üts tõtõ tüü- ja pillimiis,

pini parõmb sõbõr, astsõ iin.

Küll pini kosiläst-inemisi tund

ja truult valv' perekunna und.