Veimevakk

                    Vanaema mälestuseks

 Esä viietselt ilma jäi uma imäst,

tuust valust es kõnõlõ ta inämb.

Ku' aarõt hoidsõ ta veimevakka,

miä käkse är' kodotarõ lakka.

Oll' pruudi ihovara rikkus sääl,

Paistu esätalon tettü näputüü.

Undruk, miä lendli tsõõri kiigu pääl

ja ehti', miä läiksivä Jaaniüül.

Sis Võromaa peigmiis ta löüdse,

tuugõ kogo uma elo koütse.

Altari iin valgõn pruudikleidin pilt,

miä veimevakan sais ku' ao'tu hetk. 

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

Veimevakk

Isa viieselt jäi ilma oma emast,

sellest valust ei kõnelnud ta enam.

Kui aaret hoidis ta veimevakka,

mille peitis kodutare lakka. 

Oli pruudi ihuvara rikkus sääl,

Paistu isakodus tehtud näputöö.

Seelik, mis lehvis küla kiigu pääl

ja ehted, mis läiklesid Jaaniööl.

Siis Võrumaalt peigmees ta leidis,

kellega kogu oma elu köitis.

Altari ees valges pruudukleidie pilt,

seisab veimevakas kui ajatu hetk.