Jõuluüü
Kõgõ pümmembän üün,
üll' õnnis valgusõ rüü -
pääle pikkä uutmisaigu,
Maalõ Jõululats sündü.
Ta kõrgõlt Luuja luudu,
mi' esi-indä latsõ muudu.
Tunnustähe aig sai täüs,
tull' lunastuse tuuja.
Jõulutunnõ'
Kuivist ossõst tei praksuva lõkkõ,
nii hämärän mõtsan sai valgõ tsõõr.
Tulõ man tulõva hellä mõttõ
ja puhas latsõ-iä jõulurõõm.
Üts puu raksat', sis vakka jäi tuul,
sääl heitü vast mõni lind vai luum.
Tsõõrin tõrvanõ õhk - külm ja värske,
om miil ja mõttõ lumitsõ, karskõ.
Kipõlt kell jo kesküüni lännü,
aig virgudõ ja kodotiid minnä.
Lõkõ ja jõulupuu' jäävä' mõtsa,
üttegi kuuskõ taha-i tarrõ võtta.
:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Avvujärg
Ku' kolm Hommugumaa Tarka
tulli' kummardõma immä ja latsõkõst,
sis oll'tuu üts tõttõnõ ast,
et avvujär'ele saiva
imä ja lats.
Ja nii om tuu ka mi' mail -
kallis väärtus ja kommõ.
No comments:
Post a Comment