Talvõaig

Kas nuid talvi takan kaibad,

ku' külm pauksõ aiasaiban,

40 pügälät pakast välän

ja lambanaha'kaskas sälän? 

Siras' Suur-Vangõr Põh'ataivan:

oll' sis mõtsluum nälän, vaivan?

Kuri susi laudaümbre nuhksõ,

räästä all lumõhang nii uhkõ.

Jää-es elo saisma külmäl aol':

luum sai süvvä, tarõ lämmäs küttä.

Viil pikä saegõ mindi mõtsa,

siiga-saaga talvõkütet võtma.

Lats välän terve, punapõsknõ,

puulpäil' savvusannan mõsksõ.

Külmän lumõhangõn karasti,

peräst kuuman sannalaval vihõlsi.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

        Imäkiil

Kiil lät' põlvõst põlvõ edesi,

rikkus-vara latsilt latsillõ.

Imä sai sõna'-laulu' vanaimält,

uma esäkodo vanõmbilt.

Võrokõsõl koton võro kiil,

kõnõldõs tuud ainult siin.

Ja'ka sakki umma rikkust,

vana kodotarõ uhkust.

Nii püsüs elon imäkiil,

mi' uma väiko võro kiil.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::

    

    Kannatustõ aig

                                AD 1944 kodokülä Hänike

Sügüse üü taivas sähvse tuld,

oll' pümme, kur'ä kuulutusõ tund.

Vangõr valmis pakko'sõdus Läände;

päästmä tulõ es meid Valgõ laiv.

Surmasõnnu tuudi küllä rindilt,

Sinimägede-Emajõe tandrilt.

Sääl tapsõ miis-miist ütest verest,

katski lüüdü eesti perest.

Sai peremehes Eestin võõras võim,

aastakümnis alandus ja vaiv.

Tõbi talo laudast luumi võtsõ,

korjus, raibõ' söödäs viidi mõtsa.

Külmä sao'aol rügä pääd es luu,

päiksepäivi hainakuu es tuu.

Väiko lats issit kodo uutsõ;

räsitü külä jäi saatusõ huuldõ.