Jõuluhämaras lumise
kalmu ees põlev küünal.
Taamal kaduvas kaks
tumedas - ema ja laps.
Mõtteis tardunud pilk,
hetk küünlaleegis kinni.
Kõik oli nii ammu, ammu.
Jõuluhämar kadus
kukesammul.
::::::::::::::::::::::::::::::::::::::
Lembus
Vanamoodne
Lehekuu lumehelbed
liuglevas toomepuu õitele.
Talvepoiste hilised kosjad.
Õied süleluses langetavad päid -
hell-karge kallistus.
Õied-helbed liibuvad üheks,
kirkaks maikuu valguseks.
See on jäägitu andumine,
õrnus, õndsus - armastus.
Elu igikestust ei kingi.
Päike võtab võimust.
Vääramatult, lõplikult.
Palavus sulatab armutult
helbed õite silmaveeks.
Tilk langeb õielt
janusesse mulda -
õiesilma õnnepisar.
No comments:
Post a Comment