Heiastused

 

Metsajärve veel vaatan unelmis

iseenda peegelpilti. Vesi on mõistatus. 

Veel on mõistus, mälu, veel on võim.

Aken, väljapääs olevast -  see kohutab.

Tundmatu tsivilisatsiooni heiastus.  

Teine reaalsus: täis vaimsust, armastust.

Vaatavad Maa last imestusega: kes, miks?

Arvavad: on ta nüüd keegi, pigem eikeegi, 

oma maise teadvusega, eluhoiuga?

Tahad jääda - vara veel; tagasi - ei tea.

Ülal masendav pilverünk, välguraksatus; 

müristab, kostub  metsa võimendav kaja.

Käsk: mine, võta koht elu toiduahelas!

Vast lõõk paralleelsusest, taastub reaalsus. 

Rikastav kogemus heiastub kaduvikus.

                                    Koorastes, sügis 2020.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

  

          Hetked

Männitüvedelt järvejää helk -

    loojangu ruuge valgus.

Kasemahla kodune mahe mekk.

Ajatu kevade korduv algus.

Loodus ärkab - sigivus ja aplus;

jääb meenuma isukus ja taplus.

Tulevik tublimaid neist troonib;

kuldkroonist kaduvik ei hooli.

Loovusse loovutatud hetked

    isetult igavikku loovad.

Kõiksuses kõike ju ei hooma.

Kaduvikus tasa vaikus heliseb -

    kurb-valus hetkete helin.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

    Elupuu

                Vitium genere 

Pole juurteta puid;

on kuivanuid oksi,

raagus ronte.

On kärbunuid kasve,

paisumata pungi,

õilmitsemata õisi.

On valmimata vilju.

Metsateel sildu,

kännu aastaringe.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

        Juured

Vili peitub õienupus,

katvas ehtelehes.

Riskide-raskuste rüpes

elul tung kanda elu.

Õnnistet maine eluring.

Naisel imik mehelt,

väärikate hulgast.

Laste võimed juurtest:

kel kindel siht ja rüht,

kes tegudelt suured.

Pere põlvnemislugu -

põlvest-põlve aare;

jätkusuutlik sugu -

etnose pärandväärtus.

               Kevad 2006.