Gustav Raudsepp (1882-1935)
Pühajõe palve
Harjumäe võlvilt vette,
põlvib üks paik nii püha,
koht kui altari ette,
üllan ikka ja üha.
Igatsus pilvisse viib,
oleks miski küll kindel;
mu kohal valge pilvetiib -
see mu kaitseingel.
Taamal Osula kalme,
kadu kõiki kord köidab;
juba õhus on talve,
külm loojang seal loidab.
Meist maha jääb mure;
siin kõrge sinitaevas,
kus lootus ei sure,
ehkki hing veel vaevas.
Vambola Raudsepp
Pühajõe müsteerium
Otepää kõrgustiku kuplite vahel,
seal, kus Kooraste järvede ahel,
läbi Kärgula, Osula, Vagula järve,
voolab vaikse virvega Pühajõgi.
Lootsik liugleb, lopsakad kaldad,
Pühajõe müsteerium mind valdab.
Meenub vanarahva veskimäss,
puhta järve kaitseks vastuhakk.
Siit mitmete muistendite alged;
mõtted pühad, kirkad ja valged.
Haarav lugu Karjasoo kaksikutest,
kaunitest tütardest ja järvetaadist.
Harjumäe alla ikka loitsma tulen,
kus hardushetkel läidan lõkketule.
Matk elamusi pakub, kui Uku paugub,
või kui jõge hõlmab täiskuu udu.
Pühäjõel (võro keelen)
Näet hetki elon imelisi,
ku' täüskuu jõen viige hullas.
Ku' hiien üts nuur inemine,
tõõsõ kandlõmängu kullõs.
Hää hiietsõõri võimas vägi,
kõik valla noorõ' kokku tõi.
Külän kõigil meelen Harjumägi
ja kirka virveviige Pühäjõgi.
Oll' ammu' aigu, nälä'hädä, ikaldust -
ku' veski vihhagõ purus lüüdi,
Muistva latsõgi tuud kakõlust -
iks viiveski jäi sis süüdü.
Sai Pühäjõele uma palvõkoht,
kos kävväs loitsman ikka viil.
Om täämbä sääl üts tõõnõ oht -
kas täüskuu löüd viil puhta vii.
No comments:
Post a Comment