ENSV "maareform" Hänike külas

.
Soviet power has carried out the so-called Land Reform in Estonia in 1940 and again in 1944-47. This article describes the reform quaintness in the village Hänike.
 .

ENSV "maareformiga" sai 1940. aastal maad 22 602 uusmaasaajat, igaüks keskmiselt 10,4 hektarit. Saksa okupatsiooni ajal tagastati maad endistele omanikele. ENSV "maareform" elustus taas aastatel 1944-47, mil sai maad 24 655 uusmaasaajat, keskmise suurusega 13,3 hektarit. Praegu on sel teemal raske kirjutada, sest arhiivides on materjale väga vähe, võibolla on neid ka teadlikult kõrvaldatud.

.

.

Toonase "maareformiga" kaasnes mitmeid kurioosseid juhtumeid. Näiteks, uusmaasaajaks vormistati Adeele Raudsepp, kellele eraldati 15,33 ha maad tema abikaasa isa Lustivere talust, kusjuures Lustivere 47 talu maad olid saadud talude päriseksostmise aegadelt Kärgula mõisalt. Niisiis, uusmaasaaja praktiliselt osal oma abikaasa isa endisel talu maal.

.

"Maareformiga" saadud maid said talumehed kasutada vaid mõne aasta, sest kolhoseerimine algas koos 1949nda aasta märtsiküüditamisega. Osaliselt Hänike küla talupoegi (Artur Leok, Alviine Moisto, Richard Raag jt) hõlmas Johannes Varese nimeline kolhoos (1949-51).  Kavandati luua kolhoos ka Hänike küla südamikku, kuid talude vähesuse tõttu jäi see tegemata. Nii liideti  1951.ks aastaks Hänike (oma 10 taluga) Sõmerpalu sovhoosiga ja tekkis selle sovhoosi nn Hänike osakond, mis toimis kuni kolhooside-sovhooside laialisaatmiseni taasiseseisvunud Eesti Vabariigis. 

.

1940ndate aastate Hänike küla omapäraks oli ka see, et külas polnudki nö vabu talupoegi, kes vajanuksid maad või kellel olnuks soov rajada talu. Koos Saksa vägede lahkumisega Venemaalt, jõudsid siia mitmed pagulaspered Ingerimaalt (Hyyrönenid, Kekkonenid, Kapanenid jt), kuid suur osa nendest küüditati siit Venemaa avarustesse 1947nda aasta algul. Nii juhtuski, et enamus Hänike küla elanikest jäid edasi elama oma väiketaludesse ning harisid maid, mis olid nendel juba Eesti Wabariigi ajal.
.

Olev Raudsepp, Lustivere talu elanik, 

Sõmerpalu valla põllumajandusosakonna juhataja (jaanuar, 1949)
/foto erakogust/

.
Kuid oli ka teistlaadi liikumisi: emigreerumised, põgenemised oma kodutalust tagakiusamise tõttu, mõrvad. Näiteks, Salumäe talu jäi peremeheta, sest selle talu peremees Endel Loide-Rätsep emigreerus USA-sse 1944ndal aastal, Hüti talu peremees Eduard Ermel varjas end metsas küüditamise kartuses ja lahkus üldse Hänike külast (Vana-Antsla valda?), mistõttu ka see talu jäi peremeheta. Segastel asjaoludel leiti turbasoo metsateelt surnuna Piisi talu peremees Feodor Javorski (metsavenna kuuli läbi?), samuti kadus metsateel Lille talu peremees Karl Vahter (mõrvati venelastest vangistajate poolt tema isemeelsuse pärast?). 1935ndal aastal suri Lustivere talu peremees Gustav Raudsepp ja talusse ei tekkinud uut peremeest jne. Küüditamist kartsid ka mõned suuremate talude omanikud (sh Elisabeth Veisver, Märksus Raag), kuid õnneks läks kõik hästi. Vahetult peale sakslaste lahkumist põles ära (süütamine?) Saare talu uus elumaja, mistõttu Karl Raagi pere elas kogu oma elu allesjäänud kõrvalhoones (saunas). Uue võimu poolt tagakiusamise tõttu oma kodust lahkus veel Tornimäe talu peremees Feliks Potter (Kohtla-Järvele?), mistõttu talu jäi peremeheta, seega mõnede uustulnukate eluasemeks, kuid hiljem täiesti tühjaks ja lagunes.

.

Hänike küla tähendus, ennekõike Kärgula mõisapiirkonna osana, kadus lõplikult koos Sulbi külanõukogu (mille koosseisu Hänike küla kuulus) likvideerimisega 1950ndate esimesel poolel. Üks viimaseid sissekandeid Sulbi külanõukogus sündinud laste kohta kuulub endise Turna talu elanikule Johannes Toomele (oktoober 1951).

.

Vambola Raudsepp

.

.