Sugujuurte saaga: kivikalmetest kristlike hauaplatsideni

.

Oma palge higis pead sa leiba sööma, kuni sa jälle

mullaks saad, sest sellest oled sa võetud!

Moosese raamat

.

Oma juurtelt Sangaste, hiljem Urvaste kihelkonna (endise Kärgula mõisapiirkonna) elanikuna on soov/tahtmine leida oma päritolu võimalikult kaugest Eesti ajaloost. Lootusetu ettevõtmine, kuna Eesti inimasutuse vanust mõõdetakse enam kui kümne tuhande aastaga? Paradoks: muinasaeg moodustabki valdava osa Eesti ajaloost!

.

Kivikalme esimesest aastatuhandest, mis asub Kärgulas
(Fotod: Vambola Raudsepa erakogust)
.

Teisalt aga, eestlased kujunesid rahvaks alles muinasaja lõpul, seega vaid ligikaudu 60 inimpõlve tagasi. Aga see polegi enam nii pikk aeg. Nii, et oma sugujuurte uurimine isegi Lembitu aegadesse on täiesti võimalik. (Võimalik ehk küll, kuid paraku oleme siin Eestimaal nii segunenud sisserändajatega, et vaevalt need uuringud meid sihile viivad).

.

Ja veel. Aastaid tagasi püstitasin hüpoteetilise küsimuse: kui palju on olnud neid eestlasi, kes on elanud siin maal läbi aegades (antud juhul 60 inimpõlve tagasi)? Arvutlused näitavad, et ligikaudu 10 - 12 miljonit inimest, mille juurde jään ka täna. Tänapäeva mastaape arvestades üsna väike arv?

.

Edasi. Eestlastest kui rahvusest (või selle kujunemisest) võime rääkida alates ärkamisajast. Noh, see ajavahemik on lausa käegakatsutaval kaugusel, mistõttu ka uurimistulemused üsna tõepärased.

.

Raudseppade hauaplatsid
Osula Prassipalu kalmistul
.

Eesti rahvuslikku ärkamisaega langeb minu vanaisa isa Peeter Raudsepa sünniaeg (1850), mistõttu rahvuse tagasivaadet võime tinglikult käsitleda kui perioodi, mis asub vaid mõne põlvkonna kaugusel. Konkreetsemalt, täpsemalt minust vaid neli põlvkonda tagasi. Nüüd aga taas paradoks: meie rahvuslik lähiminevik on lootusetult lühike ja samas väga väikese rahvaarvuga! Lühike küll, kuid kõige sisutihedam ja nüüdisajal suhteliselt hästi uuritav.

.

Vambola Raudsepp

.

Kadri Raudsepp - Lustivere talu perenaine

.

ku Pikässillast üle saa,

suud anna mullal ma

Hendrik Adamson

.

Kadri sündis 12. novembril 1878. aastal Mulgimaal, Paistu kihelkonnas, Kildi talus oma vanemate Mari (s. Ritso) Kingu (19.02.1838-03.05.1916) ja Hans Kingu (13.01.1832-06.02.1913) seitsmenda lapsena. Järgnes külakool ja tööd talus peretütrena. Tema vanemad elasid kogu oma elu Kildi talus ning nad on maetud Paistu kalmistule.
.

Paistu kirik

 

.

Kadri (s. Kingu) Raudsepp

(Fotod: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Kadri abiellus Paistu kirikus 28. oktoobril 1907. aastal Gustav Raudsepaga ning seejärel nad asusid elama Urvaste kihelkonna Kärgula mõisapiirkonna Lustivere tallu. Ta sai oma isakodust kaasavaraks vallasvara ja ka sularaha, mis aitas tublisti parandada talu majanduslikku olukorda. Kadri oli väga töökas ja kindlakäeline talu perenaine, kuid helged mälestused isakodust saatsid teda kuni ta varajase surmani.

.

Lustivere talu

.

Kadril sündis poeg Richard-Eduard 30. jaanuaril 1910.aastal, seejärel Friedrich-Gustav 11. mail 1913. aastal. Paraku Friedrich-Gustav suri vaid pooleaastases vanuses (10. novembril 1913.aastal) ning ta on maetud oma vanemate hauaplatsile Osulas, Prassipalu kalmistule.

.

Kadri ja Gustavi hauaplats Osulas, Prassipalu kalmistul

.

Kadri suri 25. jaanuaril 1916.aastal oma tütre sünnitusel, siis oli ta vaid 37 aastane. See oli tugev löök kogu perele, sest maha jäid kuue aastane laps (Richard-Eduard) ja peremees Gustav nö leskmehena.

 Vambola Raudsepp (Kadri pojapoeg)

.

Ehkki Kadri järeltulijaks oli vaid üks poeg (Richard 30.01.1910-14.04.1971), siis pojalapsi oli viis (Einart, Jaan, Endla, Kalev ja Vambola), hiljem nende lapselapsi juba üheksa ja edasi sugupuu jätkub nö täisverelisena. Kadrist mälestus kestab tema järeltulijates veel ligikaudu sada aastat pärast tema surma, ennekõike tema tähtpäevade mälestamise kaudu ja korras hauaplatsi näol. Ta on jäädvustatud ka Vambola Raudsepa memuaarides.

.

Vambola Raudsepp

Jaan Pikk - I maailmasõja soldat

.

Ainult surnud on näinud sõja lõppu.

Platon
.

 Jaan Pikk was born in the Urvaste parish (in1877, Estonia), studied at the village school, but later was a great self-taught person. He could speak Russian and German. Jaan Pikk took part in the First World War in Poland, was wounded and returned to Estonia. He lived his whole life in Antsla; had a large family, four daughters and five sons. Jaan Pikk died in 1968 and he is buried in the cemetery of Kraavi.

.

Vene Impeeriumi sõjaminister ja väejuht

Aleksei Kuropatkin (Ilja Repini teostus)

.

Minu ema isa Jaan Pikk (1877-1968) osales I maailmasõjas lihtsõdurina Poolas. Tema saatusekaaslasi Vene rinnetel üle kogu Eestimaa oli umbes 100 000 noort meest. Langenutena arvatakse ligikaudu 10 000 sõjameest, kuid ilmselt oli neid siiski rohkem. Omaette teemaks on see, kuidas massiline meeste mobilisatsioon Vene armeesse laastas/hävitas Eesti majandust. Vaid üks fakt: armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. Sellised ulatuslikud inimkaotused olid Eesti ajaloos esmakordsed.

Jaan Pikk
(Foto Vambola Raudsepp'a erakogust)

.

Samas jääb üle vaid imestada, kuidas küll suudeti Eestist nii palju mehi mobiliseerida, teades et paarsada aastat tagasi, so Põhjasõja lõppedes eestlasi kokku oligi vaid samas suurusjärgus. Missugune pidi küll olema eestlastest perede nö viljakus nende paarisaja aasta jooksul, arvestades veel laste suurt suremust?

.
Jaan Pikk läbis sõjaväeteenistuse Vene armees aastail 1898 - 1902. Tol ajal, so aastail 1898 - 1904 oli Vene Impeeriumi sõjaminister Aleksei Kuropatkin (1848-1925), kes hiljem I maailmasõjas osales väejuhina mitmetel rinnetel.
.

Minna ja Jaan Pikk 

 (Foto erakogust)

.

Kui Jaan Pikk mobiliseeriti I maailmasõtta, oli tal juba kaheksa last. Tol ajal suurpered ja nende vaesus polnud haruldased, kuid olukord halvenes veelgi koos sõjasündmustega. Raskused süvenesid eriti seoses meestööjõu puudusega, põllusaagi ja kariloomade võtmisega sõjaväe tarbeks ning hobuste rekvireerimisega.
.

Mälestuskivi Kraavi kalmistul 1915.aastal langenud sõjameestele
(Foto: Vambola Raudsepa erakogust)

.

Vanaisa mälestused sellest sõjast olid kohutavad. See oli ennekõike kaevikusõda, porist märjad riided ja jalanõud, teadmatus ning mis kõige hullem - ülemuste küüniline hoolimatus soldati suhtes. Jaan Pikk imestas veel vanas eas kõrgete ülemuste harimatust sõja taktika ja strateegia alal. Ei taha laskuda üksikasjadesse, kuid mõningaid seiku seletas ta väga veenvalt. Poola rinnetel eestlased isekeskis rääkisid palju Aleksei Kuropatkinist kui ühest andetust Vene Impeeriumi väejuhist.

.

Veel ühest tähelepanekust. Jaan Pikk rääkis mulle juhtumeid Vana-Antsla vallast pärinevate noorte tagakiusamisest seoses nende halva vene keele oskusega. Käsklustest mitte arusaamine põhjustas isegi mitme eesti soost sõduri hukkumise. Jaan Pikal endal keeleprobleeme polnud, sest peale vene keele sai ta hakkama ka saksa igapäevakeelega.

.

Jaan Pikk sai haavata tema enda sõnul kaeviku süvendamise hetkel, mil ta viivuks kaotas tähelepanu ja tõusis mullavalli tagant vaid mõneks sekundiks. Kuulid vihisesid peast mööda, kuid läbisid kätt, mis hoidis labidat. Nii ta naasis haavatuna Antslasse, millest oli ka teade (pilt ja mõni sõna) "Meie Matsis" nr.35, 18. aprillil 1915. a.

.

Jaan Pikk'a hauaplats Antsla Kraavi kalmistul
(Foto: Vambola Raudsepp'a erakogu)

Minu vanaisa Jaan Pikk on maetud Kraavi kalmistule 1968.aastal, kuid paljude tema saatusekaaslaste meenutamiseks, kes langesid I maailmasõjas seisab samal kalmistul tagasihoidlik mälestuskivi. Paraku sõjakeerises vahetult osalejad on juba jäädavalt lahkunud ja nii on jäänudki I maailmasõja sündmused valdade/kihelkondade tasandil lahti rääkimata, aga ka kirjutamata. Siiski tänu genealoogiliste uuringute populaarsuse kasvule see siiski nii ei jää.

Jaan Pika järeltulijad kalmistupäeval (2013) 
(Foto erakogust)
.

Ja lõpuks midagi väga isiklikku. Ilmselt me saame oma esivanematelt midagi ka omale sellest, mida nad on läbi elanud või näinud. Näiteks, kui olin veel teismeline, kangastus unehetketel mu silmade ette maastiku- või sõjapilte Poolast, so esimese ilmasõja ajast, kus rindel viibis mu vanaisa.

.

Vambola Raudsepp

Ja Sõna oli Jumal: arenguteede vääramatus

.
Ära karda seda, mida ei saa vältida /vr*/

.

Päikseloojang sügisesel pööripäeval (2012) /vr*/

.

"Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Seesama oli alguses Jumala juures. Kõik on tekkinud tema läbi ja ilma temata ei ole tekkinud midagi". Neid Johannese evangeeliumi sõnu/mõtteid ei suuda me vist kunagi lõplikult lahti mõistatada, vahest jääbki see lootusetuks ettevõtmiseks. Aga siiski püüame siin leida oma lähenemisviisi.

.
Inimesele on antud võime näha/tajuda vahetult objekte/sündmusi reaalajas, fikseerida mällu olevikust saadu. Ja iga adutud sündmus muutub kohe/hetkega möödanikuks, mida inimene võib hiljem, ennekõike vaid sõnades, meenutada ja teistele edasi anda. Nii, et minevikku ta enam reaalajas ei taju/näe, ta võib meenutada/taastada vaid nö üksikuid mälupilte olnud sündmustest. Tuleviku (ette)nägemisega on hoopis keerulisemad lood, argimõistuse jaoks lausa müstika. Aga tegelikkuses tulevukunägemine, sh isegi võimalike stsenaariumide tajumine toimib, ehkki meile praegu veel arusaamatul moel.

.
Teame väga tõsiseltvõetavaid selgeltnägijaid (nt W.Messing), kelle tulevikunägemuste täpsus üllatas paljusid kaasaegseid. Samas on ka selgeltnägijaid, kes võivad tajuda möödanikus toimunud sündmusi, ehkki ta neid ise reaalajas vahetult näinud/tajunud ei olegi. Ei hakka üksikuid näiteid tooma. Jätame hetkeks need nn soolapuhujad ja püüame mõista üldtuntud geniaalseid teadlasi (nt A.Einstein). Kui palju avastusi/teooriaid/leiutisi on tekkinud teadlaste ajudes nö spontaanselt, mitte aga väga pikaajaliste uurimistööde varal. Sageli nõudnuks need uuringut nii palju teadlase aega (aga ka teadmisi/teavet), et tulemuseni jõudmiseks pidanuks ta töötama oma mitu tuhat aastat. Pealegi, kui mitmete spontaanselt tekkinud teooriate paikapidavus on tõestatud alles aastaid hiljem järeltulevate põlvede (teadlaste) poolt.

.
Niisiis, peame rääkima inimese alateadvusest, intellektist, intuitsioonist ja veel paljudest arusaadavatest ja arusaamatutest (müstilistest) asjadest. Aga kas ongi mõtet? Tuleme hetkeks tagasi Johannese evangeeliumi juurde. Algul oli Sõna, mõistame seda kui sõnastatud üldideed või -arengumudelit, mis on olemas Kõiksuses (Jumala juures). Kõik on tekkinud läbi selle idee ning edasine areng käib selle etteantud programmi kohaselt.

.

.

Tähendab on inimesi, kes oma alateadvuses, tänu intuitsioonile elavad nö paari sammukese võrra ees tänapäeva tegelikkusest ja näevad kaugele ajas ette. See on võimalik, sest arengumudel sisaldab endas kõiki tulevasi sündmusi (NB!). Kui keerukas erinevatel Kõiksuse tasanditel see mudel võib olla, jätame sellele vastuse otsimise hetkeks kõrvale. Küsimuseks jääb: mil viisil vaid väga üksikud inimesed sellele keerukale, dünaamilisele arengumudelile juurde pääsevad? Ju siis on kellegile see valik ja roll langenud/määratud Kõiksuse/Jumala poolt.
.

Samale probleemile võib läheneda ka retrospektiivselt, so juba toimunud sündmused ei kao kuhugi, vaid nad on jäädavalt fikseeritud tegelikkuse minevikumudelites. Ja üksikutele väljavalitutele on antud juurdepääs ka nendele mudelitele, kusjuures nn selgeltnägija vahetult pole reaalajas ühegi uuritava sündmusega kokku puutunud. Samas aga suudab ta need minevikusündmused mingis (käesolevas) hetkes taastada, nö lahti rääkida.
.

Järgmine küsimus: kuhu jäävad siis juhused, mis nii sageli juhivad meie elu? Ja kui inimene elabki tuulelipuna juhuste meelevallas (ehkki tal on omad valikuvõimalused), siis ta edasi hakkab uskuma enda erilist saatust. Üldjuhul pöördelise tähtsusega juhuseid polegi olemas, on vaid kindlalt (Kõiksuse poolt) juhitud sündmused. Ei, ega öelduga tahagi muuta inimese rolli/püüdlusi tühisteks, vaid rõhutame hoopis seda, et inimene peab elama kooskõlas Kõiksusega ja otsima/leidma sel moel oma tee siin maises elus edasiliikumiseks.
.

Lõpetuseks. Inimese (mõistusega olendi) tulek planeedile Maa oli ette kavandatud, sest "Mis on tekkinud tema kaudu, oli elu, ja elu oli inimese valgus". Täpsemalt "Sõna sai lihaks". Inimese edasine elu käib õpetussõnade kohaselt: "Taotle tarkust, taotle arukust - ära seda unusta - ära kaldu kõrvale mu suu sõnadest!" (Õpetussõnad 4 - 5).

.

Vambola Raudsepp
.

.

Hardushetked endiste koolikaaslastega: meenutusi kalmistupäeval

.

Ja me oleme, elame, kestame

ja jääme üle aigade a'a

.

Kurenurme kooli ei ole enam, kuid tema endised õpilased saavad sageli kokku, küll juhtumisi, küll organiseeritud, so kooli ja klassi kokkutulekutel. Sõjaeelsete laste meenutused on nukrad, kuid samas optimistlikud ja mõnikord leitakse isegi naljakaid seiku.

.

Kurenurme kooli endised õpilased Ilmar, Endla, Jaan ja Endla

Osulas kalmistupäeval (2010)

.

.

Endla ja Vambola

Raudseppade hauaplatsil (2010)

.

Saatus on tahtnud nii, et Osula kalmistule on maetud oma tosinkond Kurenurme kooli endist õpilast. Minu (Vambola) klassikaaslastest puhkavad siin Aavo, Arvo ja Hans. Lilleõis neilegi kalmistupäeval.
.
 

Vambola Raudsepp,

Kurenurme kooli õpilane aastail 1949 - 1956

Aastad Valgas: energia ja alateadvusjõu meelevallas

.

The article deals with that part of my life, when I lived in Valga. All successfulled - these are real personal experience. I believe that my apartment in Valga was located on top of the energy pillar.

Alateadvus - meie eellaste kinkepärand

On kohti, mis asuvad justkui energiasamba peal, kus võimendub alateadvus ja selle toel töö tõhusus. Konkreetsemalt vaid ühest seigast. Oma kandidaadiväitekirja koostasin peaasjalikult Valgas, Narva tänava lõpus asuvas eramus. Üüritoas, milles asuv positiivne energia ja selle toime on jäänud mulle saladuseks tänini. Kõik, mis ette sai võetud laabus, õnnestus ja andis tulemusi.

.

Noorusaega mäletame sageli lausa päevade kaupa. Nii oli see ka minul, mil elasin Valgas ning hiljem, mil olin selle linnaga seotud (ühtekokku aastail 1964 kuni 1972). 1964.a 7.detsembril suunati mind TPI majandustudengina õppepraktika ajaks tööle Valga Õmblusvabrikusse. Praktikaaeg kestis kuni 23.septembrini 1965.a.

Kogu selle aja elasin Amanda Määritsa poolt antud üüritoas, mis asus pildil oleva maja paremalt vaadatuna teise akna taga.

Seejärel mõneks kuuks tagasi Tallinnase, diplomitöö koostamine, riigieksamite sooritamine, lõpuks diplomitöö edukas kaitsmine TPI majandusteaduskonnas. Veel paar nädalat puhkust ja kohe tööle asumine Valka, Tartu trusti Valga ehituskolonni finantsist-ökonomistina.

.

.
Amanda Määritsa eramu Valgas Narva tn 12.
(Momendil uue omaniku valduses ja remondis)

.
Paar sõna korteriperenaisest. Amanda Määrits (1903 - 1973) elas oma pensioniaastad Valgas ja ta on maetud Valga Toogipalu kalmistule. Varem oli ta elanud Kärgula mõisapiirkonnas/vallas Pudru-Soovere külas. Tore ja abivalmis vanaproua.

.
Kõik need aastad oli minu korteris töölaua nurgal Johannese evangeelium, mida püüdsin harvade kirikus käimisega ikka rohkem mõistma hakata. Üks mis mind üllatas olid väga sisukad kantslijutlused tolleaegsetelt kirikuõpetajatelt nii Valgas, aga ka mujal (Tartus, Urvastes, Kanepis).

.
.

Amanda Määritsa hauamonument

Valgas Toogipalu kalmistul

.

Taru trusti Valga ehituskolonnis töötasin ajavahemikul 17. märtsist 1966.a kuni 28.augustini 1968.a. Sel ajavahemikul elasin ehituskolonnile kuulunud korrusmajas. Tol ajal paelus mind lätikeelne luule, mida lugesin rohkesti. Eks selle varal valmisid ka endal mõned luuletused, mis nägid ilmavalgust kohalikus ajalehes. Selgeks sai üks - luuletusi on väga, isegi väga palju, kuid tõeliselt häid vaid üksikuid.

Tartu ülikooli rahanduse ja krediidi kateedrisse võeti mind tööle assistendina 1.septembril 1968.a. See aga ei tähendanud veel lõplikult Valgast lahkumist.
.

.

Valga ehituskolonnile kuulunud korrusmaja
.

.

.

Valga ehituskolonni endine peahoone
.

.

Valga Õmblusvabriku peahoone
.

Kui asusin tööle ülikooli, sai minu elupaigaks koht ühiselamutoas, sest tol ajal oli Tartus korteri saamisega väga suuri raskusi. Selge oli see, et ühiselamus pole võimalik tegelda teadustööga sel määral nagu nõuab seda väitekirja koostamine. Nii jäigi mulle tuba Valgas Amanda Määritsa eramus ning sõitsin sageli linnalähedases rongis Valga ja Tartu vahet. Selline kaksikelu kestis mul kuni 1972.a sügiseni, mil lõpuks sain korteri Tartus. Olen väga tänulik dotsent Ülo Kauerile, kes mind väitekirja koostamise ajal pidevat konsulteeris ja hea sõnaga toetas.

.

Pangandusteoreetik dotsent Ülo Kauer

 .

TÜ majandusteaduskond (1968)

 /Vambola Raudsepp viimases reas vasakult kuues/

.

Ülikoolis hakkasin õppetöös tegelema ettevõtete rahanduse ja investeeringutega. Ja seda nii eesti kui ka vene keeles. Kuna tol ajal Eesti NSV Ehitusministeerium töötas praktiliselt vene keeles, siis erialaterminoloogia/-keelega raskusi polnud. Küll aga oli raskusi inglisekeelse erialakeelega, sest need nn sotsialistlik ja kapitalistlik majandamissüsteem ei tahtnud omavahel hästi haakuda. Nii siis tegelesingi ühtaegu kolme keelega, kuna tol ajal õnneks lubati veel väitekiri esitada eesti keeles, autoreferaat muidugi vene keeles. Ühteaegu väitekirja koostamisega tuli eksternina sooritada kolm nn kandidaadimiinimumi eksamit (filosoofia, inglise keel ja eriala), mis kõik õnnestusid esimesel katsel (hinded vastavalt rahuldav, hea ja väga hea). Peale kõige jõudsin kirjutada mõned teadusartiklid ja esineda paaril rahvusvahelisel teaduskonverentsil Riias.

Majanduskandidaat Vambola Raudsepp

.

Niisiis, väitekiri valmis 1971.aasta alguses ja kaitstud sai ta suve hakul. Moskvas asuva Kõrgema Attestatsioonikomisjoni (KAK) otsus teaduskraadi kinnitamise kohta tuli sügiseks. Sellega oli ka minu kõige viljakam tööperiood Valgas lõppenud. Kust küll võtsin siis selle energia, et võisin töötada ca 14 tundi ööpäevas, samas ka mälu, et võisin inglisekeelse terminoloogia omandada erinevate sõnaraamatute lugemise teel? - eks see jääbki mõistatuseks. Ju siis ikkagi energiasamba poolt võimendatud alatedvuse jõud.

.

Vambola Raudsepp,

Valga elanik aastail 1964 - 1972

Täna, 50 aastat tagasi: mõtterännakuid ajas ja ruumis

.

Tee meile kergeks lahkuda onnidest, mis on varisemas,

ja tulla tagasi kaevudelt, milles pole vett.

Uku Masing

.

Tänapäeva elurütmi määrab stress, mis johtub keerukusest, so info üliküllusest, kasvavast konkurentsist ja üha lisanduvatest kohanemisraskustest. Keerukus loob ebastabiilsust/riske ja ebapiisavust. Lossidest saavad varisemisohtlikud onnid, nende ajakohane varustamine osutub ülejõukäivaks. Kujunenud tingimustes ülesanne: saavutada tasakaal läbi lihtsustamiste, leida sobiv (arengu)kesktee, õppida end/ühiskonda mitte üle pingutama probleemide ja muredega.

.

Antsla Keskkooli 12.lennu lõpetajad said kokku Ülo Lend´i eramus tähistamaks 50. aasta möödumist kooli lõpetamisest 31.juulil 2010. aastal. Tähelepanuväärne sündmus.

.

Pildil: vasakult Helina, Tiiu, Tiiu ja Linda /vr*/

.

Päevakohase kõne pidas Enn, seisab püsti ja loeb paberilt. Meenutati kõiki, ka jäädavalt lahkunuid ja igaühe käekäiku eraldi. Kokkuvõtlik tõdemus - eranditult tahtejõulised isiksused kõik nii edaspidistes õpingutes, aga ka hilisemal karjääriredelil tõustes.

.

Pildil: Enn esinemas päevakohase sõnavõtuga /vr*/

Pildil: Vambola, Koorastes Järve talus /vr*/

.

Meie, tolleaegse keskkooli lõpetajad on rohkem kui kahe põlvkonna kaugusel tänastest noortest gümnaasiumilõpetajatest. Ja kui suured erinevused. Ennekõike see, et meie vanemad olid saanud kristliku kasvatuse ja nende väärtuste varal kasvatati ka meid. Meid endit vormiti juba teadlikult võitlevateks ateistideks. Paraku.

.

50.ndate aastate lõpus lennutati rakette avarusse ja 1961.aastal kosmoses käis ära esimene inimene. Ja kõige sellega saadi esimestena hakkama NSVLiidus! Valitsema hakkasid loodusteadused, ateism, materialism ja isegi marksism. Kadus usaldus inimeste vastu, mida tunnetame ka tänapäeval, kus vend vihkab venda ja keegi ei julgegi enam teist pidada inimeseks.

Kuhu kadus siis usk, teoloogia? Ehkki Uku Masing väidab, et teoloogia ülesanne pole mitte vaielda mõne loodusteaduses valitsema pääsenud ebajumalaga, siis siin võib vastu küsida, paljuke teoloogid üldse avalikkuses sõna saanud ongi?

.

Mäletan, et 1960.ndate algul, mil olin TPI majandustudeng tundis akadeemik Johan Vaabel eravestlustes sügavat muret Eesti edasise käekäigu pärast. Tema sooviks oli, et Eestis iga tegevusala oleks mehitatud meil saanud kõrgharidusega inimestega. Ja selle nimel töötati. Peame endile ka tänapäeval aru andma, kui mõõtmetelt pisike on meie vaimne potentsiaal ja kui väga peame hoidma igat haritud inimestest/spetsialisti/eriteadlast.

.

Eesti saatus, ennekõike meie laste ja lastelaste tulevik on alati vanemate inimeste jututeemaks, kuid ega seda siin ja praegu selgeks räägigi. Võib juhtuda, et tulevikus oleme vaid robotid, kellest hing on välja aetud, mitte aga enam inimesed. Ja siit kriis, sest tänapäeva inimene/eestlane on sunnitud ja kohustatud mõtlema nagu Euroopas mõteldakse, arutama ainult neid probleeme, mida Euroopa tunnistab, teised tuleb unustada või tunnistada rumalusteks.

.

Vambola Raudsepp,

majandusteadlane