Metronoom
On hetkel elukaares tähendus,
üks silmapilk kui inimelus lahendus;
tabatud hetkest saab saavutus.
Enamus elust argitööle antud,
varamusse mõndagi tallele pandud.
Punasel vaibal olen kord kõndinud,
ehkki valel ajal ja kohas sündinud;
vaid vääramatu jõu ees paindunud.
Aastaid vahetatud palgarahaks,
neid tagasi saa, kuigi tahaks.
Olnu võinuks ka olemata olla,
taevalik õndsus ei saanudki tulla;
saaks kogu kurjuse maha matta.
Tähtsat tahaks veel ette võtta,
parimad hetked pärandiks jätta.
Detsember 2022, Koorastes.
Kevadpoiss
Gustav Raudsepale (1882-1935)
Oja veevulina, mesimummi sumina,
kogus kevadpoiss oma meeltesse,
ja kõik selle viiulikeeltesse.
Ööbiku laksutus, pardi tiivaplaksatus,
liblika lend - mida kuulda vaid võis,
talutares värsiridadeks voolitud sai.
Pillihelides tuba, värsse vihik täis;
pereema mures - kes teab, eks näis:
kas noorperemees talutöid veab.
Aeg argimuredes seiskus. Viiul vaikis.
Toeta jäänud noor talent tuhmus.
Värsivihik sahtli põhjas koltus ...
Saa meheks!
Meheks saada - keegi peab ju andma,
et poiss saaks hakata kaela kandma.
Noor anne on rahva rikkus,
ka see, kel põlvpükstes pikkust.
Hea mentor saab teele juhatada,
et elus võiks võimsaid asju juhtuda.
Tark juht võib ka kaitset anda;
laps on veel aval, ilm nii kaval.
Aga kaval pole kunagi rumal:
a vaat, astub veel endale kanda.
Pigem üks alandav sõnakõlks -
saa meheks! - kurjustav, tõrjuv lõks.
Tänud
Ole, kesta kui piisake Pühajärves;
jäägu kauaks kõlama su kandlehelid
Ugandi-Sakala kuplite hiites.
Talleta oma laulud vaimuvarasse,
mõtterikkus eesti kirjavarasse,
Võrumaa järglaste juurtesse.
Täna Loojat antud eluhetkete eest,
veel vanemaid, kodu ja Eestimaad,
siis rahus puhkama siit saad.
Kui saabub äratuse viimne tund,
mil langeb lohutuste liisk,
ehk vilgub hetkeks helendav piisk.
Arvumäng
Üks pole ühtegi. Üksik laps,
ei õde-venda, tädi-onu,
tühjavõitu kodu.
Kaks silma sinulgi peas,
mida tahad, seda näed,
nähtut hilja vaed.
Kolm jalga vokil all,
koht muuseumis tal.
Armukolmnurk - kole küll.
Neli nurka toa seinas.
neli tuba suured, tühjad,
justkui ootel, leinas.
Viis sõrme lapsel käes,
rõõm, kui vastu sirutab,
või ema tähte kirjutab.
Kuus naela kabjarauas,
istuvad kui söögilauas.
Oma hobu armas, maias.
Seitse päeva nädalas.
Pühapäev saab vedelda.
Homme tööle - ära hädalda.
Kuuekümnendad
Masenduses palgaorjad,
kopikad kõik kokku korjab.
Seisab piima, leivasabas,
Rahva Hääle kaasa rabas.
Läänt vihkame ja neame -
tankirida Praha peale;
surm fashistile, kus eales.
Toidu vaevu kokku veame.
Gagarin kosmosesse lendas,
kommunism ju koidikul.
Tühjus süvenes meis endis;
käed kindlalt KGB köidikus.
Oh, kuldsed kuuekümnendad,
need aastad mälus külmetavad.
Segasõnad
AD 1988
Armastus käy vatsan kautta.
Sommil hyvä magu, kaunis pugu,
na kenake kui õl(l)ekubu -
kutsuu lahkelt sviidi lauda.
Iga suutäis kiva amps,
ei vähän, mitte teps.
Prae juurde pieni naps -
paks laps, ilus (tütar)laps.
Söögem saia, söögem liha,
jätetään kiukku, jätetään viha -
niin nousee armuiha.
Hõissa ja hõissassa!
Sõnalugu
Meest sõnast, härga sarvest.
Suured sõnad. Kurjad härjad.
Tursked turjad. Prisked karjad.
Hirmul suured härjasilmad.
Võitjal magusamad marjad.
Löödud kurvad. Palged märjad.
Raske võitlus. Tore võit.
Rahul kõik. Õiendatud arved.
Maha jäävad sõrad-sarved.
Ilmutusi
Suuga suure linna, käega käopesa,
või kukulinnul seda vaja?
Värvuline väle vilgas,
toidulaud tal aasal rikas.
Nii kuldalind kosub tööka toel,
saadud kombed vanal moel.
Noor hõbehääl kukub kuulutusi,
veereteleb vana laulu -
kujub helge aja kangast.
Per aspera
Sõjajärgsed
Alandav, ahistav, häbistav;
maapoisid keskkooli klassis,
kalossides, villases kuues.
Mõni EWst paremal järjel,
viigipüksid, läikivad kingad.
Paljud karjapoisiks olnud.
Oldi noored, mõeldi suurelt,
varjati vaesust, väärikalt.
Vaikiti sulaspoisist juurtest.
Toata, külmas ja näljas,
algas õppetöö püüdlejale,
hiljem ülikoolis pürgijale.
Mentor
Sisemise põlemise hetkel,
korraks vilgatas teetähis -
otsingule saadetud sõnum:
viibe Linnutee lähistelt.
Õpetaja kutse tabab valitut,
omastele võõrast, põlatut.
Kohtumine silmast-silma,
õppur astub uude maailma.
Õpetus: saada, olla inimene,
kogu Universumi kodanik.
Avastus usus on imeline:
kaduva elu tulevik - igavik.
Tegusad teostuse aastad.
Kõik. Tuleb viimane vaatus:
Mentor lahkub. Nii elus käib.
Rikkana, orvuna maha jäin.
Rukkileib
Kodulooline
Künna kevadõites, noorelt,
uhkelt, sirgelt, ikka suurelt.
On jalg sel poisil õigel teel,
kel adrakurg käib kätel ees!
Külva tuules, trotsi tormi!
Küll õrn ööbik tõttab õue.
Kiida kodupõllu mulda,
tule, rukkivälja lõika;
leivalõhnast sügiskulda.
ahjusooja toitu lauda!
Ja siis mäekõrgelt hõika,
kõuehääli orgu hõiska:
ehitagem kaunis kodu,
kasvagu me eesti sugu!
Loovutus
AD 2023
Korraks kerkib amorfne hõim,
kel häbitust, tegu ja võim,
teisi tühistav sõna ja sõim.
Lükatud teadlas-aristokraat,
kel valgustet üliku juured
ja veres väärikuskraad.
Kõigel hind ja esitet arve,
eellaste mõjutet karma -
väike väikseks ja suur suureks.
On vähese eliidi saatus,
loovutada koht ja staatus -
me traagiline lõppvaatus.
Palav armastus
Suurtele juhtidele
Kõige-kõige, just see õige;
kiidukoorid, ekstaasihõisked.
Lossi saalid. Elus pjedestaalil.
Tsiteeritud. Priviligeeritud.
Ülal tehtud, antud ehted.
Aktiivne. Üksi depressiivne.
Erutuv koleerik. Impulsiivne.
Arrogantne, ka pedantne.
Aura kiirgus, lubat' tsirkus.
Skiso silmad. Häbist ilma.
Põleb põrmu palav mullas.
Rahva ootus, riigi saatus.
Advendiküünäl
AD 1952
Õdagu lagõhus udurüvvän,
ümbre advendipuhas lumõväli.
Aotäht kuusõlatva ehiteles,
vaikus hillä-hillä tinises.
Kuusõl edimädse küünlä löüdän.
Kaugõl aknan õlilambi tuli.
Om' talotarõn pühäliku' hetke,
Jeesuslatsõ sünnü uutõl.
Pühä üü pään helises'.
küünäl mõttõrikkust luu.
Üts inemine Tsirgutii all,
Luuja luudun talvõüün.
Tunnuslind
Raudkull, väärikas teravsilm,
vana sugupuu tunnuslind.
Liitnud hõimlasi sajandeid,
neid innustanud otsinguil.
Ärksus rahva ärkamisajal,
julged sammud uuel rajal.
Raudkull vihiku kaanel,
Raudsepa värsside kogul.
Röövlinnu veri võtab oma,
ka koduõuelt noore kana.
Riskija klann teab hinda,
mille peab tasuma kindlalt.
Paiksed, muist rändajad,
kaugel, võõrastel radadel.
Kullilt kutse Sangaste maile,
isaisade juurte juurde.
Tee
Kauge, saavutamata eesmärk,
võtab jõu, annab hingerahu,
loob tasakaalu ja ongi me elu.
Sund luua oma Eldoraado:
vaimujõuks meditatsioon,
ressursid ja organisatsioon.
Valik raske, täis takistusi,
pettust, kadedust, eksimusi,
koostööd ja taasleidmisi.
Ilusam aeg, käidud kogu tee.
Rahuldus - pole enam see.
Oh, oleks valik ja tee veel ees.
Talvõüü
Käü täüskuu ao'l mõtsan elo,
ilves käpelt' jahti pidäs;
kitse' valvõn mõtsaveeren,
soepaar üle niidu silkas'.
Repän talo ümbre tiirlõs,
jänes õkva tii pääl kiirlõs.
Nugis orravat takan aamu',
sai mõtsalinnu' üles aa'tu.
Egäl uma söögimurõ'.
Kitsel valmis söögiseim;
põrkna', pajoviha', kuiv hain.
Jahimiis kõik nu' sinna vei.
Hillä mine kõkõ kaema,
tohi-i mõtsaelo häiri.
Tassa luumi-lindõ jälgi,
võta' osa valgõst talvõüüst.
Küläelo
Kõrvun kaugõ ao' kaja:
küläkuul ja seltsimaja.
Piki tiid oll' taloahel,
põllulapi' nuidõ vahel.
Kar'poiss uhkõ kuning,
a üle kõgõ pässisunnik.
Tarõ takan savvusann
ja tiik tansaman man.
Piimämeier Liinamäel
ja pito peeti tsõõri pääl.
Suurõ' tüü' tetti talgun;
sisask laulsõ kõosalkun.
Elotsõõr
Olõt' pall'alt Maalõ saadõtu,
kümme käsku üten antu.
Elä siin ku' peremiis -
uma tarõ, pere, pall'o latsi.
Om elotsõõrku' matemaadika;
sul seitse päivä nädälän
ja aastan katstõist kuud -
üts Maa tiir Päivä ümbre.
Miä Jummal andnu*, olõ rahul,
siis hüvvä aiga müüdä saadat.
Kerkon armolauda võta'
ja Luujat egäl aol kitä'.
Võitlused
Parim võit saavutatakse
lahinguta. Hiina tarkus.
Võitlus - eksistentsi postulaat;
pole poolt, oled vastu -
ikka enda eest välja astu.
Võitlused endas ja enda ümber,
siin ja sealpool rindejoont -
igas endas pead olema kindel.
Tõde: on teadus vereta võitlus.
Kadedaid-kurjameid nagu muiste,
tippsaavutused nende kiuste.
Võidud endas, vastane raugeb,
üksiklahinguis võidud-kaotused,
ajaga võideldes - kõik on kaotajad.
Uus eluase
Tõotatud lossi kord saan,
kus lühtrisäras suured saalid,
seintel kallid vanad maalid -
õnnistatud taevalik kink.
Palees pikad kleidid, frakid,
omaksed, sõbrad, kaaslased,
kõik noored, kaunid, rikkad -
neilt kallistused, sülelused.
Lookas lauad, täis lillevaasid,
klirisevad kristallsed pokaalid,
meeleoluka kodumaised viisid -
Looja loodud eluase.
Sangaste
Otepää kõrgustiku avarusest,
kutse Ugala-Sakala piireist,
kodupaleus meid seob, ei rauge,
mälestused kaduvast, kaugest.
Liidab meid ülev-vaikne rahupaik,
vennad, kes võitlesid Eesti eest.
Puhkab rukkikrahv - aristokraat,
kel Tartu Ülikooli audoktori kraad.
Paljude põrm võõras mullas -
karm saatus me hõimlasi haavas.
Meis mälestused teist ajakullas,
hellad, põlvest-põlve kodumaal.
Kallile kullerkuppe, rukkililli,
lisaks kimbuke pääsusilmi
nendele, ikka koduste kombel.
Taaskohtumised täna ja homme.
Uus eliit
Võimusuhetes kutsutud-seatud,
süsteemile ustavad, veatud.
Toimib isikutes metamorfoos,
kaaslastes - kõik üheskoos.
Tekib süsteemi pisike autokraat,
kel mõistust jagab kõnetraat.
Kulda-karda riputatakse rinda -
peab ju tõstma marioneti hinda.
Arusaamatu, ambivalentne,
sageli häbitu, isegi pedantne.
Ongi mõtelnud end suureks,
imetlejat-austajate juures.
Kestab kõrgemalt kontroll,
hüpikust saanud juba troll.
Poosideks pingutatakse niiti,
nii süsteem loob uut eliiti.
Kell 23.59
Sel kevadel leina nägu;
salus harva kukub kägu.
Aeg hilja öhe sammub;
värskus oli ammu, ammu.
Üleilmne tolerantsus,
planeedil ühine eksimus.
Veel napilt antud on aega,
tunda õnne ja naerda.
Kõiges tehtu uhkelt näha,
kuid endast teame nii vähe.
Ajalik lõpp on valutu, järsk,
vaid üks hetk kui põuavälk.
No comments:
Post a Comment