Palvevaip

 

                AD 2021

Imetlen ülevat vaimset vaikust

ja pühakoja kõrgeid võlve.

Väldin väiklast jõllivat kalkust,

usaldan sirguvat sugupõlve.

Kardan agressiivset andetust,

kus tühjus hõivab mind tihti.

Ma palun meeletuile andestust

ja eksinuile selget elusihti.

Töös-palves kallis iga eluhetk,

kuniks hüüab Igaviku hõik.

Küll palvevaiba valmis saan,

kui särama lööb kutsuv täht.

Siis jätan maha ilma-maa

ja ajatusse lendlen-lähen.

Kaugelt näen - väike Isamaa, 

kus õnneks vajame nii vähe.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

                Kodu

Sügisvärvis majavare vainu pääl,

kus lahknevad Mustjõe-Võhandu veed.

Seal soomarjad, seened, samblas teed ...

Toonast noorpere liitis mõistev meel.

Siin kivest põlde isaisad kündnud

ja talutares mitmeid põlvi sündinud.

Siit lisa saanud eesti sugu

ja ehe isamaaline mõttelugu.

Meeles laste mängud isekeskis -

valmis Tagametsa oja vesiveski;

kuis koolilaua õlilambi valgus,

poiste võimsaks vaimujõuks paisus.

Elatud koos ränk-raskeid aegu,

äng, vaesus - meenuvad veel praegu.

Tõotuses perepoeg andis elu,

et kaitse saaks kodu ja Eesti pere.

Vabaduse hind: võidud-kaotused,

vaba Isamaa ja sinav taevalaotus.

1993

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

            Hingedepäeval

Kalmuküünalde värvide valguses

koguneb vaimses vaikuses - 

hardushetki püüdlev auditoorium.

Tõmbab kalmude sugujuurte jõud,

esiisadelt oodatav nõu -

palveid hõivav deliirium.

Tulevad-lähevad, jääb tühjus -

elavate-lahkunute ühtsus -

hingedepäeva müsteerium.

                            Osula Prassipalus

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

             Külakool

Külakool - oma aja lastetuba,

seal küsida tuli alati luba.

Vaeseke, varatu, va vääritu,

võõraste silmis väärtusetu.

Läinud aastad, avastused, soovid -

kurbuses kõik võib kokku võtta:

karjalastel võõra talu hoovis

jäid lustimängud mängimata.

Rehkendused, laulud selged -

mõnel lapsel mõistus lausa helge.

Sirgus arst, insener või meremees

ja veel maale tubli künnimees.

Noorusaastad ruttu saanud otsa,

igaüks jäi oma seisuskasti.

Külakool kadus õige varsti -

meenuma jääb külatare kitsus.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

            Elukaar

Kui aastaid oli alles viis,

kõik jäävalt kindel tundus siis:

et nooreks jäävad isa-ema

ja taas tuleb õites kevad.

Lennult täitus kakskümmend viis,

aeg argi-abiellu viis.

Lõppend õpiaastad, ülikool,

tuli töö ja pereelust hool.

Tipphetked - nelikümmend viis,

rutiinsus päevalt-päeva vältab.

Soov õnnemaale minna siit.

Ärkan, poeg oma pruuti näitab.

Kurb-nukker kuuskümmend viis,

julm areng elutöö kaasa viis.

Käes küpsuse nautimise iga;

ega terviselgi veel viga.

Ees kaheksakümmend viis -

kodusoojus, vaimsus kallis aare.

Avardunud rahulolu raamid;

nüüd filosoofia ja eluraamat.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::