1961.aastal hakati ülikoolides võõrkeelte õpetamisele rohkem tähelepanu pöörama. Toonases TPI majandusteaduskonnas õpetas inglise keelt Renata Virkhaus (sünd. Blum, eestistatud Talvar; 12.07.1911-05.06.2008), kes oli juba pikka aega töötanud võõrkeelte õpetajana Tallinna Reaalkoolis. Sündinud Narvas, õppinud Tartu Ülikoolis inglise ja saksa filoloogiat aastatel 1929-1935.
.
TPI-s polnud ta ilmselt koosseisuline õppejõud, mistõttu teda ei meenutata ka kordagi selle ülikooli ajaloolistes käsitlustes. Meenutama peaks ja seda teevadki mitmed tänapäeval tuntud prominendid (sh nt Andres Tarand), kes iseloomustavad Renata Virkhausi kui ranget, nõudlikku ja head nö vana kooli õpetajat, eriti Reaalkooli päevilt.
.
Õpetaja Renata Virkhaus kooli lõpuaktusel
TPI-s polnud ta ilmselt koosseisuline õppejõud, mistõttu teda ei meenutata ka kordagi selle ülikooli ajaloolistes käsitlustes. Meenutama peaks ja seda teevadki mitmed tänapäeval tuntud prominendid (sh nt Andres Tarand), kes iseloomustavad Renata Virkhausi kui ranget, nõudlikku ja head nö vana kooli õpetajat, eriti Reaalkooli päevilt.
.
Minule oli Renata Virkhaus inglise keeele õppejõuks ca kolm aastat ja kuna oli tegemist olulise õppeainega, siis asi lõppes lõpueksamiga. Kui nö üldõpetamine vastuväiteid ei tekitanud, siis mitte kuidagi ei saanud rahul olla asjaoluga, et majandusüliõpilased ei saanud mittemingisuguseid lisateadmisi oma erialal inglise keele alal. Kohati muutus asi mõttetuks, sest 19 sajandi suuri sõnameistreid või nt koorekihi salongijutte võinuks ka iseseisvalt lugeda. Kuna kord hoolimatult julgesin suud paotada selliselt korraldatud õppetöö kohta (üliõpilase arvamus neis asjus tol ajal oli lausa skandaalne seik), siis minul suhted Renata Virkhausiga, kuni ülikooli lõpetamiseni jäid, pehmelt öeldes, pingelisteks.
.
Mõneti võis ka toona tekkinud olukorda mõista, sest nõuka aja majandusalane terminoloogia oli politiseeritud ning puudusid isegi vene-inglise ja inglise-vene majandussõnastikud, rääkimata eesti-inglise või inglise eesti omast. Viimased hakkasid ilmuma alles 1990ndatel, kusjuures eestvedajaks sai akadeemik Uno Mereste. Aga siiski saanuks ka 1960ndatel üht-teist ära teha, oleks vaid enam tahtmist jagunud.
.
Kui rääkida Renata Virkhausist kui inimesest, siis temast õhkus mingi varjatud iroonia nõukaaegse elukorralduse suhtes, mis kandus üle ka majandusüliõpilastele. Ega see kellegile kasu toonud. Pealegi, Renata Virkhaus õppejõuna tundus väsinuna, pensionieelikuna ja väljanägemiselt vanem oma aastatest.
.
Muide, 1960ndatel ma märkasin, et paljud võimekad võõrkeele filoloogid töötasid väga tagasihoidlikel töökohtadel asutustes, ettevõtetes jne (nt raamatupidajatena). Lähemal uurimisel selgus, et neid filolooge oli saksa ajal kasutatud tõlkidena, mida KGB ilmselt teadis ja muidugi polnud enam neil kohta õpetajana koolides. Eks sellist vaikset protesti oli tunda kõigis tolleaegsetes filoloogides, kes olid tõrjutud, sageli isegi tagakiusatud. Meie, 1960ndate üliõpilased ei teadnud niisugustest asjadest midagi, või siis väga vähe.
.
Muide, 1960ndatel ma märkasin, et paljud võimekad võõrkeele filoloogid töötasid väga tagasihoidlikel töökohtadel asutustes, ettevõtetes jne (nt raamatupidajatena). Lähemal uurimisel selgus, et neid filolooge oli saksa ajal kasutatud tõlkidena, mida KGB ilmselt teadis ja muidugi polnud enam neil kohta õpetajana koolides. Eks sellist vaikset protesti oli tunda kõigis tolleaegsetes filoloogides, kes olid tõrjutud, sageli isegi tagakiusatud. Meie, 1960ndate üliõpilased ei teadnud niisugustest asjadest midagi, või siis väga vähe.
.
Renata Virkhaus elas väga kõrge eani, ta suri 97ndal eluaastal ning on metud Tallinna Rahumäe kalmistule.
.
Vambola Raudsepp
.
No comments:
Post a Comment