Friday, April 20, 2018

EW - 100 Eestimaa


Läänemere Haldja palves käte all
aastatuhandeid kestnud eestlaste hõim.
Elujõu andjaks meil Põhjavalguse vaim,
kus maailma kokku seob vahus vetevall.

Mõõdab Eesti aega Vabaduse kell,
veel lapsed ema-isa õue väravas.
Taas kord aastas Jõuluküünlad säravad;
pilk tuleviku maailma hapralt hell.

Siin õnnistatud Läänemere maal,
Kalevi pojad-tütred loovad oma sugu.
Viige laia ilma Eesti rahva lugu!,
et kestaks kaitses-palves Eestimaa.

Sunday, April 15, 2018

5 biograafilist mõtisklust. I Inimene ja Kõiksus


Kõiksus teab vastuseid kõigile küsimustele, paraku me ei tea neid küsimusi.

Kõiksusele küsimusi esitada oskab kindlasti Universitas ning oskab ka sealt vastuseid saada. Universitas, minu jaoks Tartu Ülikool on olnud läbi aegade oma võimsa teadlaspotentsiaaliga elav organism, kes ise valib ja tõmbab enda juurde võimekaid isiksusi, tulevasi professoreid. 

Teaduril on kindel tahe juba väga varajases lapseeas, sihiteadlik püüdlus minna teadusse, võime teha oma valikud ja mõtted teoks. Huvitav fenomen, milles on isegi omajagu müstilisust: eesmärgistatud mõtted formeeruvad sõnadeks, lauseteks, muutuvad avalikuks kõneks, seejärel energiaks ja lõpuks materialiseeruvad tegelikkuses. 

Paljud professorid kirjutavad oma memuaarides, et sattumine tööle ülikooli oli suur õnn, justkui loterii peavõit, mida oskame väärtustada alles peale emeriteerumist. Niisiis, noor inimene peab olema ennekõike ambitsioonikas, sest õnn soosib pigem eesmärgistatud ambitsioone kui altruistlikke soove.  Sageli isekus tagab iseolemise! Akadeemik Arno Köörna tavatses ütelda, et kas me alati tahame seda, mida me tahame. Sisuliselt tähendas see seda, et olge oma soovidega ettevaatlikud, sest võivad täituda ka need negatiivsed soovid, mille üle te hiljem õnnelikud ei ole. Õnneks valdav osa soove ei täitu mitte kunagi.

Alma materi (toitva ema) kaisus kavab noorest inimesest üliõpilane, teadur, hiljem võibolla ka õppejõud. Kui algul on arenev inimene saaja rollis, siis hiljem saab temast kindlasti andja, ülikoolile oma panuse rajaja. Tundsin end selles Tartu Ülikooli võimsas teadlasringkonnas koduselt, kusjuures igalt professorilt sain omad mõjutused. Elan põhimõttel, et inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast. Siinjuures võin nimetada, õigemini vaid esile tõsta üksnes paarkümmend kaasaegset suurkuju, kelleks on Raimund Hagelberg, Feodor Klement, Paul Ariste, Leo Leesment, Arno Köörna, Mart Sõrg, Uno Mereste, Vello Vensel, Vilma Kelder, Sulev Vahtre, Villem Ernits, Hans Trass, Karl Samuel Rebane, Helmut Piirimäe, Mihhail Bronśtein, Juri Lotman, Gennadi Vainikko, Ivan Volkov, Jaan Rebane jt.

Kõiksus avab oma saladusi inimese ees aegamööda, ositi, igasse ajahetkesse oma. Selle mõistmiseks vajab teadur ka religioosset maailmapilti. Õnnelikud, kel see on. Kindlasti oli see ka suures osas Kõiksuse tahe, et saime oma Universitase Tartu Ülikooli näol. Oma rahvusülikool oli suur kingitus väikerahvale, mis kindlustas Eestile oma eliidi tekke ning aitas ja aitab ka edaspidi kaasa riigi ees seisvate probleemide lahendamisele.

Vambola Raudsepp


5 biograafilist mõtisklust. II Genealoogia


Me kõik kanname oma eellaste pärandit veresuguluse kaudu. Sellest ka suur huvi genealoogiliste uuringute vastu.

Niisiis, oleme oma vanemate lapsed, keda meil polnud võimalik ise valida (kas ongi vaja?). Samas aga meid mõjutab oma kaugete eellaste elusündmuste kaja, mida tõlgendatakse ka kui saatust. Siin on palju mõistatuslikku, millele tulevikuteadus leiab kindlasti oma vastused.

Samas hoopis tähtsam on olnud meie jaoks seik, et Eestit ja eestlasi on aastasadu valitsenud, mutta tallanud ja isegi vihanud võõrvalitsejad, ennekõike baltisaksa mõisnikud, mis raskendas toona meie oma rahvusliku eliidi teket. Ülekohtune nähtus. Sellest kõigest on väga raske jutelda, kirjutada - sõnaga, alandav. Kõigele vaatamata on nüüdiaajaks Eesti oma eliidi saanud väljapaistvate isiksuste kaudu.

Suured isiksused kaunistavad igat sugupuud, nende elu võib võrralda säraküünlaga. (Minu sugupuus 4.- 8. põlvkonna veresugulased on Hugo Treffner, Alfred Neuland, Karl Pärsimägi, Juhan Jaik, Veljo Tormis, Silvia Laidla, Heino Liimets, Väino Puura jt). Paraku eestlased üldjuhul oma tuhandeaastaseid sugupuid uurida ei saa, sest pole lihtsalt vajalikku andmebaasi, kuid piisab ka poole lühemast ajaperioodist. Asi on selles, et nagu näitavad arvutlused on kõik eestlased, kes elasid ligikaudu 500 aastat tagasi, on meie tänaste (põlis)eestlaste esivanemad. Minu valik langes vaid sajale tuntud isikule ja olin üllatunud, et kujunes nii võimas valim. Kuna sugulussidemed genis on täpsemalt esitatud vaid inglisekeelses terminoloogias, siis on need minu edaspidistes uuringutes nii ka jäetud. 

Lõpetuseks. Nüüdisajal on praktiliselt meie käsutuses umbes 400 aasta taguseid andmeid, mistõttu saame omi sugujuuri uurida juba näiteks 15 ja enamgi põlvkonda tagasi. See on väärtuslik teave  (olen järginud väljapaistvate eestlaste otsest sugulusliini, so nö veresugulust - need on geneetilised suhted, järglaste ja eellaste otseseosed), et tänapäeval õigeaegselt märgata ja julgustada võrsuvaid talente. Kui suured rahvad võivad oma talentidega isegi hoolimatult ringi käia, siis väikerahva jaoks on iga anne ja lõpuks oma eliit väga väärtuslik, vajalik. Eliidita rahvas pole vaimselt teovõimeline, ega ka jätkusuutlik.

Vambola Raudsepp



5 biograafilist mõtisklust. III Kuulekus


Sõnakuulekas on äraarvamatu, sest ta elab teiste sõnade järgi. (Mõttetera biograafiast). 

Hea laps on sõnakuulekas, laitmatu käitumisega, austab vanemaid inimesi, kuid paraku mõeldes oma lapsepõlvele ja koolikaaslastele, sirgusid nendest kuulekatest lastest paljud apaatsed, algatusvõimetud, kitsarinnalised ja isegi agressiivsed noored. Sõnakuulekus saadi ennekõike läbi arusaamatute keeldude-käskude, kusjuures käskijaks-keelajaks võis olla kes iganes koolis ja väljaspool kooli. Niisiis, keda kuulata ja millises ulatuses - või polnudki teisi võimalusi? Selline oli minu põlvkonna noorte saatus. 

Kui aga lapse vaimne tase ja seatud eluhoiakud olid antud  suhtlusringkonnast kõrgemal tasemel, siis ainuke väljapääs noorele inimesele oli murda välja sellest vanemate inimeste poolt korraldatud vaimsest, ahistavast keskkonnast. Niisiis, kasvatus ja haridus raamistab andeid, üksnes talendil on annet hüljata need raamid. Muidugi pidi laps maksma selle eest kõrget hinda, kuna teda ju ei mõistetud, ta oli hukkamõistetud kaaslaste, õpetajate, aga ka täiskasvanute poolt. Ta ei elanud teiste sõnade järgi, vaid otsis oma teed edasiminekuks ja sõnastas seda isemoodi. Õieti tegi!

Edaspidises elus nõudis nn eriliseks olemine eneseohverdamist, erakordset töökust, pühendumist seatud eesmärkidele, oma ande realiseerimist - ainult nii kasvasid ja arenesid suured isiksused, suurmehed kõikidesse eluvaldkondadesse. Tähendab, lapsest ei pea kasvama oma vanema vaimne ja füüsiline koopia, vaid ta peab tõusma oma vanemate nö õlgadele, et näha ja areneda kaugemale.

Rohkem kui sajand tagasi oli vanemate inimeste suhtumine lastesse lausa ebainimlik, inimvaenulik. Last ei peetud täisväärtuslikuks inimeseks, mis ilmnesid kõige kujukamalt igapäevastes ütlustes: "Lapse surm on pool muret, mehe surm viib mõistuse peast", "Laps räägib siis, kui kana kuseb!", "Laps räägib vaid siis, kui tema käest küsitakse!" vms. Koolis õpetaja määras lapsele sageli karistusi, mis sisaldasid endast nö kättemaksu: laps sai koolis puuduliku hinde, kui oli nt koju unustanud vihiku, sulepea või raamatu. Häbistati vaestest peredest lapsi, kuna valdav oli kadakasakslastele omane mõisnike arusaam, et vaesuses on süüdi laisk talupoeg. Muidugi kasvatas selline olukord lapses trotsi, isegi viha täiskasvanute vastu, kuid võibolle olei selles isegi oma positiivne alge, mis aitas noorest kasvada sihikindlaks isiksuseks.

Ja veel. Tänapäeval on sõnakuulekus kerkinud probleemiks väikeriigi ja rahvuse tasandil - mis meist arvatakse, kas me oleme küllalt head, tolerantsed, läänelikud, avatud, sõnakuulekad vms? Samas me näeme, missugust trotsi, stressi, isegi äraarvamatut agressiivsust see sõnakuulekus meie inimestes tekitab.

Vambola Raudsepp



5 biograafilist mõtisklust. IV Teadlane


Teaduses ollakse kas liiga noor või juba vana, kuid mitte kunagi õiges eas.


Teadlaseks sünnitakse, ta on iga rahvuse/rahva kalleim vara. Teadustöötajaks võib aga hakata õppimise ja kogemuste omandamise kaudu. Iga riigi huvides teadlane ei tohi raisata oma vaimset potentsiaali, energiat mõttetustele, vaid peab suunama selle kõige ratsionaalsemat teed pidi tulemuse saavutamisele. Nii võib juhtuda või ka mitte. 

Vähemalt paar sajandit tagasi oli TEADUS eestlasele arusaamatu, hoomamatu nähtus, mistõttu mõnede arvude esitamise ja lahtimõtestamiseks kasutan Lääne uurijate üldistusi. Kõigepealt johtuvalt inimese sünnipärastest eeldustest aktiivseks, loovaks teadlaseks sobib vaid ligikaudu paar-kolmkümmend tuhat inimest miljoni inimese kohta. Tõeliselt tegusas vanuses on nendest umbes kolmandik, kusjuures kõik selleks sobivad isikud ei satugi teadusse, vaid tegelevad mõnel muul alal. Niisiis, Eestis võib arvestada napilt 10 000 aktiivselt tegutseva teadlasega, mis iseeneset polegi nii vähe. Teadustulemlikkuse nimel peab teaduseliit elama vaimse energia säästureźiimil.


Samas aga teadlane peab olema aineliselt kindlustatud ja parimal juhul kuuluma oma rahva eliidi hulka, kel on aega iseseisvalt töötada, mõtelda, puhata oma äranägemise järgi. Muide, teadlased ise peavad väitekirja koostamise aega oma elu ilusamateks, sisukamateks aastateks, vaatamata sellele, et nendel aastatel nad töötasid kõige intensiivsemalt.

Igal teadlasel võivad olla omad eeskujud, kuid võivad ka mitte olla. Minu eeskujud, keda alati imetlen on Amandus Adamson, Arvo Pärt, Fr R Kreutzwald ja paljud teised, seega mitte majandusteaduste valdkonnast. Tähtis on täiuslikkus, ilu, sest ilu ei esita küsimusi, küll aga annab vastuseid neid esitamata. Mulle ei sobi mõttetud, pahatahtlikud küsimused ja veel mõttetumad vastused. Kui palju neid on! Asjal on ka teine aspekt: kui palju keerukaid probleeme on hakatud ja suudetud lahendada tänu lihtsameelsusele. Õnneks need teadlased ei teadnud, et antud probleemi polegi võimalik lahendada.

Kui on anne, idee ja tahe, saab teoks ka looming - nii lihtne see ongi. Tänapäeva nn projektiteadlastel vajalikke privileege pole, millest on putinimlikult kahju. Veelkord, peame, eriti rahvusriigis, hoolivalt suhtuma igasse teadlasse, sest ande suuruse märkamiseks vajame ajalist ja ruumilist distantsi. Teadlane isiksusena on eriline, mistõttu tõdeme, et intellektuaalid võrsuvad ideede ja ideaalide keskkonda siis, kui avalik arvamus neist veel nn korralikke inimesi ei kujunda. Küll aga nö teaduslik põlemine võib lõppede haleda läbipõlemisega, mida saadab masohhism: loomingulise põlemise nautimine läbipõleva loomingu nimel.  Lõpuks, nn igamehe leegitsev tõde jätab järele vaid tuha ja tahma, sest sageli inimesele pole tähtis Looja tarkus, vaid oma õgus ja tõemonopol. Paraku!

Vambola Raudsepp

5 biograafilist mõtisklust. V Autobiograafia


Autobiograafia: verbaalne vigade parandus elatud elule. (Autobiograafiast).

See enesekriitiline ütlus on olnud mul alati silmade ees, mil loen teiste kirjutusi või siis panen kirja oma. Seoses sellega olen rõhutanud, et autobiograafias talletatud energia läidab mälestusküünla igavikku lahkunule hetkel, mil avame raamatu. Ilmselt tegemist võimsa üllitisega, mis osutub ka tõeks. Inimene on ekslik ja kõik oleme teinud vigu, millest õpitakse, aga võibolla ka mitte. Tagasivaatena võib märkida, et elutarkus on oskus leppida pettumuste ja täitumatute soovidega.

Kosutav on lugeda heade kolleegide professorite Raimund Hagelbergi, Uno Mereste, Feodor Klementi, Karl Õigeri, Väino Rajangu, Arvi Olkoneni, Erast Parmasto jt memuaare, mis annavad omanäolise, õnnestunud pildi oma ajastust, elust ja tööst. Paraku inimene ei saa valida aega, millal ja missugusesse keskkonda ta sünnib ning ka hiljem elab. Praegu pean küll nentima, et elasin Tartu Ülikoolis väga heade ja abivalmite kolleegide keskel, kellest ka parimad mälestused. Aga kas alati? Kõik püüavad oma memuaarides vältida ebameeldivaid sündmusi, nähtusi ja inimesi - kuid kas on vaja?

Kui sageli peavad väljapaistvad inimesed, sh professorid taluma kadedust, alatusi, pealekaebamisi vms väga isesorti inimeste poolt. Minu töötamise ajal olid nendeks nt juunikommunistid, nende eksnaised, KGB poolt värvatud nuhid, KGB-töötajate armukesed või mõned lihtsalt andetud töötajad, kelle koht poleks üldse tohtinud olla ülikoolis. Tõsi on, et pikka aega ühes asutuses töötanud ametnikkond osaliselt korrumpeerub oma sugulus- ja sõprussidemete kaudu. Selline oli toona elu ja pole mingit vajadust seda vaimseset ja füüsilist saasta hakata paremas valguses näitama või teha olnule nö vigade parandust.

Paljud, sh väärikad suurmehed peavad elulooraamatute kirjutamist mõttetuks tegevuseks, võibolla suurest tagasihoidlikkusest või kes teab veel missugusel põhjusel. Ehk on jõutud arusaamisele, et isiklikud elukogemused moodustavad vaid tühise, segava osa inimesele elus vajaminevatest teadmistest. Artur Alliksaar väidab: Ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ju siis on autobiograafiad mõeldud ennekõike järeltulevatele põlvkondadele, kelle jaoks omame mingit tähendust.

Vambola Raudsepp

Sunday, March 25, 2018

Stress


Olla või mitte olla? -
selles pole üldse küsimus.
Sinult ei küsitud.

Sa oled, tulid, sind saadeti -
see on olemine, olemasolemine.

Teiseks minu tegemine
siin mõttetute tegude maailmas.

Pigem tegevusetus, olematus;
sest õndsad on sigimatud -
säästame planeeti
füüsilisest ja vaimsest saastast.

Vambola Raudsepp, Koorastes.