Wednesday, June 13, 2018

Apolloni mõõt


Siiras südamesoov -
Koos avastada maailma
Prantsatas pettuse silma.

Sai valest ideaali
Tugevusproov.

Särava nooruki ulme
Klirises kildudeks
Vastu kirtsus kulme.

Killud sildadeks ? -
Jätta oma elu;
Lahku juba, Apollon!

AD 1961.



Wednesday, June 6, 2018

Dünastia(te) sünd




Dünastia(te) sünd

Iidne tammepuune põlisrahva sugu -
sellest pajatab Eesti rahva lugu.

Oleme osake, leheke neist,
koha seal igaüks leidnud meist.

Kõrgusse tõusnud selle maa keel,
kasvanud, kosunud Eesti rahva meel.

Haritlas-, teadlasdünastiate sünd -
see on kestva rahvuse tähetund.

Kord kui leht emapuu juurtes hangumas,
läbi öise võre näen tähti langemas.

Vambola Raudsepp, 
juuni 2018 Koorastes

Sunday, June 3, 2018

Kirjanik Bernard Kangro Antsla Pikkade sugupuus


Kirjanik Bernard Kangro (1910-1994) on minu vanaema Minna (kirjutatud ka Miina) Pormeister-Pikk sugupuus, seega minu sugulane (fourth cousin once removed). Minu ja Bernardi ühised eellased on Hinni Rein (1743-1799) ja Lasokese Tiiu (1742-1779), kuid meie sugujuured lahknevad õe Hinni Maria ja ta venna Hinni Jakobi juurest.


Bernard Kangro 07.09 1910-23.03.1994)
 /Foto internetist/

Siiski minu ja Bernardi ühised juured ulatuvad 1600ndatesse aastatesse. Nimelt on meie ühiseks eellaseks nendest aastatest Hinni Matt (1665-1744), mulle 7th great grandfather, kes oli olnud peremees, kuid surres kirikukerjus. Matt suri 79 a. vanuselt.

Vambola Raudsepp.

Saturday, June 2, 2018

Vaba(duse)langus


Kuuri alt leiti läbipekstud laip;
räägiti - kaabakas, pommija, raisk.
Üsna kõhetu, nälginud näis;
pealegi parasjagu parasiite täis.

Kordi tänavalt tõstetud, kaineris olnud:
sugulasi-tuttavaid tal kusagil polnud.
Küll teda ninnu-nännutatud, aidatud:
hiljem vaene abitu - varguselt tabatud.

Kas nüüd ilmsi, või kes seda adus,
laip korrapealt olematusse kadus.
Oli ta mõnu ja vabadust maitsnud,
andmekaitse poolt hoolikalt kaitstud.

Vambola Raudsepp.

Wednesday, May 9, 2018

Demograafiline kriis ja keel


Tänapäeva demograafiline kriis kasvab üle katastroofiks, kui väga erinevatel põhjustel meie planeedil läheb liikvele juba veerand miljardit inimest keskkonna- ja majandusmigrantide, sõjapõgenike, lihtsalt seiklejate vms näol. Katastroof kõige rängemalt haavab peaasjalikult väikseid rahvusriike, sh Eestit. Langeb elatustase, elukvaliteet, turvalisus, tekivad erinevad vastuolud põhielanikkonna ja uusasukate vahel, suhtlusprobleemid ja paljud teised negatiivsed ilmingud. Eks kõiki neid probleeme on püütud ka ennetada ja lahendada, kuid põhielanikkonnale mitte piisavalt, arusaadavalt, mistõttu jääb esiplaanile üksnes nö poliitkorrektne ajupesu. Edasi mõni sõna vaid Eesti rahvastiku koosseisust ja keelest.

Eesti põliselanikkond vananeb ja väheneb kiiresti, eriti väga madala sündivuse tõttu, mistõttu kõikide eluvaldkondade normaalne toimimine pole enam võimalik. Tähendab, lähtudes ainuüksi tööjõuvajadusest on inimeste sissevool Eestisse hädavajalik. Aga millises ulatuses? Momendil elab Eestis ligikaudu 1,31 miljonit inimest, kellest eestikeelne põliselanikkond moodustab napilt 700 000 inimest (need on meie poolt tehtud ligilähedased arvutlused). Niisiis, oleme kriitilise piiri peal, kus sissetulev tööjõud ja nende perekonnad on veel vaevu lõimitavad Eesti ühiskonda. On ka prognoose, mille kohaselt nt poolesaja aasta pärast Eesti elanikkond on umbes 2,5 miljonit inimest, sh Tallinn praktiliselt miljonilinn.

Kas eesti keel kaob? Muidugi ei kao keel kuhugi, kuid küsimuse püstitus on iseenesest ebakorrektne. Eesti keel on olemas ka paari tuhande aasta pärast ja seda võivad vabalt uurida teadlased või asjaarmastajad, kuid see keel on siis surnud keel, ammu juba praktilisest käibest kadunud. Selline olukord võib juhtuda juba mõne aastakümne pärast, sest siis eestikeelset õpet pole kindlasti enam vaja isegi ülikoolide paljudel erialadel. Paradoks! Juba praegu oleks otstarbekam, kui nt majanduseteaduse ärisuunalises õppes oleks käibel inglisekeelsed õppekavad, sest üleilmastumud majanduse töökeeleks on inglise keel. 

Mida aasta edasi, seda lõimumisprotsess muutub üha loiumaks, kuni ükskord seiskub, kaob üldse. Asi on selles, et meie endi praegune vene kogukond on aktiivselt orienteeritud vene keelele ja venekeelsetele teabevahenditele, mida võimendab Venemaa lähinaabrus. Idapoolsed uusasukad liituvad ennekõike vene kogukonnaga ja hakkavad suhtlema vene keeles. Kui mitte arvestada mõne erandiga. Küll aga Lõunast ja Läänest saabunud elanikud kasutavad ennekõike inglise keelt (kui napp see ka ei ole) ja kuna Eesti noorem põlvkond on võimeline selles keeles nendega suhtlema, siis praktilist vajadust eesti keele kasutamise järele ei tekigi. Kui aga keele kasutajate ring jääb alla kriitilist piiri (nt 300 000 inimest), siis keel stagneerub, vananeb, pole enam võimalik uusimaid elunähtusi selgitada eesti keeles. Nt IT-valdkond Eestis saab hakkama kenasti vaid inglise keele abil.

Tuttav vana loosung: niikaua kuni püsib Soome, on ka Eestil veel lootus. On juba praegu märgata soome ja eesti keele vastastikku lähenemist, kuid kui sidemed tugevnevad kahe maa vahel (nt loodava tunneli kaudu), siis mõlemad keeled sellest vaid võidavad. Pikas perspektiivis on see vaid tagasihoidlik lohutus. Aastakümneid tagasi koostasime soome-eesti oskussõnastikke, kuid praegu me enam neid praktilises elus ei vajagi.

(Märkus: prbleemi tõsiduse kohta vt vastavaid andmeid statistikast, aga ka ettekandeid ja artikleid, sh nt Tarmo Soomere, Õhtuleht 21.04.2018).

Vambola Raudsepp

Friday, April 20, 2018

EW - 100 Eestimaa


Läänemere Haldja palves käte all
aastatuhandeid kestnud eestlaste hõim.
Elujõu andjaks meil Põhjavalguse vaim,
kus maailma kokku seob vahus vetevall.

Mõõdab Eesti aega Vabaduse kell,
veel lapsed ema-isa õue väravas.
Taas kord aastas Jõuluküünlad säravad;
pilk tuleviku maailma hapralt hell.

Siin õnnistatud Läänemere maal,
Kalevi pojad-tütred loovad oma sugu.
Viige laia ilma Eesti rahva lugu!,
et kestaks kaitses-palves Eestimaa.

Koorastes, veebruar 2018.

Sunday, April 15, 2018

5 biograafilist mõtisklust. I Inimene ja Kõiksus


Kõiksus teab vastuseid kõigile küsimustele, paraku me ei tea neid küsimusi.

Kõiksusele küsimusi esitada oskab kindlasti Universitas ning oskab ka sealt vastuseid saada. Universitas, minu jaoks Tartu Ülikool on olnud läbi aegade oma võimsa teadlaspotentsiaaliga elav organism, kes ise valib ja tõmbab enda juurde võimekaid isiksusi, tulevasi professoreid. 

Teaduril on kindel tahe juba väga varajases lapseeas, sihiteadlik püüdlus minna teadusse, võime teha oma valikud ja mõtted teoks. Huvitav fenomen, milles on isegi omajagu müstilisust: eesmärgistatud mõtted formeeruvad sõnadeks, lauseteks, muutuvad avalikuks kõneks, seejärel energiaks ja lõpuks materialiseeruvad tegelikkuses. 

Paljud professorid kirjutavad oma memuaarides, et sattumine tööle ülikooli oli suur õnn, justkui loterii peavõit, mida oskame väärtustada alles peale emeriteerumist. Niisiis, noor inimene peab olema ennekõike ambitsioonikas, sest õnn soosib pigem eesmärgistatud ambitsioone kui altruistlikke soove.  Sageli isekus tagab iseolemise! Akadeemik Arno Köörna tavatses ütelda, et kas me alati tahame seda, mida me tahame. Sisuliselt tähendas see seda, et olge oma soovidega ettevaatlikud, sest võivad täituda ka need negatiivsed soovid, mille üle te hiljem õnnelikud ei ole. Õnneks valdav osa soove ei täitu mitte kunagi.

Alma materi (toitva ema) kaisus kavab noorest inimesest üliõpilane, teadur, hiljem võibolla ka õppejõud. Kui algul on arenev inimene saaja rollis, siis hiljem saab temast kindlasti andja, ülikoolile oma panuse rajaja. Tundsin end selles Tartu Ülikooli võimsas teadlasringkonnas koduselt, kusjuures igalt professorilt sain omad mõjutused. Elan põhimõttel, et inimest, kes ei vaja sõpru, ei vajata ka ennast. Siinjuures võin nimetada, õigemini vaid esile tõsta üksnes paarkümmend kaasaegset suurkuju, kelleks on Raimund Hagelberg, Feodor Klement, Paul Ariste, Leo Leesment, Arno Köörna, Mart Sõrg, Uno Mereste, Vello Vensel, Vilma Kelder, Sulev Vahtre, Villem Ernits, Hans Trass, Karl Samuel Rebane, Helmut Piirimäe, Mihhail Bronśtein, Juri Lotman, Gennadi Vainikko, Ivan Volkov, Jaan Rebane jt.

Kõiksus avab oma saladusi inimese ees aegamööda, ositi, igasse ajahetkesse oma. Selle mõistmiseks vajab teadur ka religioosset maailmapilti. Õnnelikud, kel see on. Kindlasti oli see ka suures osas Kõiksuse tahe, et saime oma Universitase Tartu Ülikooli näol. Oma rahvusülikool oli suur kingitus väikerahvale, mis kindlustas Eestile oma eliidi tekke ning aitas ja aitab ka edaspidi kaasa riigi ees seisvate probleemide lahendamisele.

Vambola Raudsepp