.
Kui asusin 1961. aastal õppima TPI majandusteaduskonda, siis kõrgemat matemaatikat õpetas meile Hilda Roos, kuid kokkupuuteid oli ka teiste instituudi matemaatika kateedri õppejõududega, sh Elmar Etverki ja teistega. Kuna aga meie õpperühmast eksmatrikuleeriti iga neljas-viies üliõpilane selles õppeaines edasijõudmatuse tõttu, siis ehk mõni rida tolle aja olukorrast ja suhtumisest õppeprotsessi.
Hilda Roos (17.07.1906 - 11.04.1990) töötas TPI-s aastatel 1944-1974 assistendina, vanemõpetajana ja lõpuks dotsendina. Ajal, mil ta meile õpetas oli ta juba 55 aastane, so eas mil toona naised jäid juba pensionile. Ta nägi oma vanuse kohta välja isegi tunduvalt vanemana, kuid nagu selgus, oli tal nooruslikku lusti tegelda veel väitekirja koostamise ja kaitsmisega Moskvas Pedagoogikaakadeemias 1969ndal aastal, kus talle omistati füüsika-matemaatikakandidaadi teaduslik kraad. Niisiis, teaduslik kraad pensionieas, mil ta oli juba 63 aastane. Muide, väitekiri kuulus õpetamise metoodika valdkonda. NB! Paraku pole saadaval ühtegi fotot Hilda Roosist ja üllatavalt pole teda isegi mainitud kättesaadavates teatmeteostes või entsüklopeediates.
.
.
TPI majandusüliõpilastel õppimine esimesel kursusel oli seotud tõsiste raskustega, sest päeval töötasime tehases Volta ning loengud toimusid hilistel õhtutundidel. Toona õppejõu käsutuses oli vaid tahvel ja kriit ning tudengid tegelesid hoolikalt tahvile pandud tarkuste kirjapanemisega. Kui konspekteerimisel juhtus pisemgi viga, siis ega seda enam kusagilt kontrollida saanudki. Peale selle harjutati ja lahendati mitmesuguseid ülesandeid. Kui õppur tabas asja olemuse kohe ära, siis oli kõik korras, kui aga tekkis raskusi (nt kontrolltöö ei õnnestunud), siis ega õppejõud mingeid järeleaitamisi ei tunnistanud, neid ei praktiseeritudki, polnud kombeks. Õppimine oli tudengi enda eraasi ja kui tal tekkisid raskused, siis seda loeti ennekõike ande puudumiseks, so tudeng oli ju andetu ja tema koht polnudki kõrgkoolis. Ülekohtune seik, kuid nii see oli.
Õppekirjandust praktiliselt polnudki, oli vaid matemaatika kateedri õppejõudude poolt koostatud mingi ülesannete kogu, kus puudus nö õppeaine teoreetiline osa. Häiris seik, et Hilda Roos pidevalt korrutas üht ja sama: kui puudulikult keskkoolides matemaatikat õpetati ja sealsed õpetajad on palju asju lausa valesti mõistnud ja valesti õpetanud. Muide, toona juhtus mulle kätte just Moskvas väljaantud matemaatika õpik majanduskõrgkoolidele ja mu imestus oli suur - kui selgelt võib mõnda probleemi esitada ning veel nii paljude näidetega illustreerida.
.
1962. aastal arutati TPI majandusteaduskonnas matemaatika õpetamist ja üliõpilaste suurt väljalangemist selle õppeaine tõttu. Koosolekul esines kateedri dotsent Elmar Etverk (23.07.1899 - 13.04.1977), kes oli toona õpetamise metoodika alal vaieldamatu autoriteet Eestis. TPI-s töötas ta aastail 1960 - 1968, olles arvukate õpikute ja töövihikute autor. Tema sõnum koosolekul oli vaid see, et üliõpilased ei õpi küllaldaselt ja kõik. Nüüd hiljem sain teada, et ta oli end näidanud väga võimekana nö administratiivses töös koolides ja ministeeriumis, kuid ma ei leidnud kinnitust, et tal olnuks teaduslik kraad. Oli osalenud Vabadussõjas, millest ka paljud ebameeldivused tema edaspidises elus nõukogude korra tingimustes. Või tekkisid eelnevast takistused teadusliku kraadi kaitsmisel?
Küll aga akadeemik Juhan Vaabel rõhutas korduvalt, et ülikoolis peaksid õpetama ikkagi teadusliku kraadiga õppejõud. Toona akadeemik Arnold Veimer läks veel oma nõuetega kaugemale, ta pidas loomulikuks, et igal ENSV ministril oleks teaduslik kraad. (Lõpetuseks, tasub meenutada Etverkile kui inspektor Amberi prototüübile "Wikmani poistes" Jaan Krossi poolt antud halba hinnangut).
Vaatamata raskustele, oli tol ajal õpetamise tase vajalikul kõrgusel ja ka tulemused üsna head, kuid ülekohtuselt ükskõikne oli kohati suhtumine üliõpilastesse. Nendest puudujääkidest harilikult mälestustes, tagasivaadetes ei kirjutata, ega ka räägita.
Vambola Raudsepp
.
