Koostöö Läti Ülikooli majandusteadlastega

.

Väikeriigi suurust hinnatakse
tema vaimuvara suurusega. /vr*/ 

1960.ndatel olid vahemaadel, kaugustel hoopis teised mõõtmed. Peale kauguste eraldas Tartut ja Riiat ka veel keelte erinevused, sest suhelda tuli ikkagi mingis kolmandas keeles (vene, saksa vms). Pealesõja aastail asutati nii Tartu Ülikoolis, kui ka Läti Ülikoolis rahanduse ja krediidi kateedrid ning oli loomulik, et nende vahel arenesid sidemed. Esialgu küll üksnes sõprussidemed, hiljem teadussidemed.

.

TÜ rahanduse ja krediidi kateeder 1970.a.

 (Vambola Raudsepp 3. rida vasakul) /vr*/

.

Asusin TÜ rahanduse ja krediidi kateedrisse tööle 01.09.1968.a. assistendina. Õppeaineteks sain ettevõtete rahanduse ja investeeringute valdkonna, mis otseselt haakus minu varasema praktilise tööga Valgas, sealses ehitusettevõttes.

Tekkis soov oma rakenduslikud teadmised siduda rahandusteooriaga, täpsemalt investeeringute alases väitekirjas. Eriti heasoovlikult toetas minu algatust dotsent Ülo Kauer, vätekirja lõplikul viimistlemisel sai juhendajaks professor Raimund Hagelberg.

Tähtis oli see, et tol ajal töötas Tartu Ülikoolis majandusalaste kandidaadi- ja doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu.

.

Riia kesklinn, kus asus LÜ majandusteaduskond /Foto internetist/

.

Väitekirja koostamisel põhiprobleemiks sai uusima teadusliku kirjanduse hankimine suuremate linnade raamatukauplustest. Kuna Valgas töötamise ajal väisasin aeg-ajalt Riia raamatukauplusi, kust leidsin palju sobilikku, siis tegin seda hiljemgi, so mil töötasin juba Tartu Ülikoolis. Samal ajal tekkis loomulik huvi Läti Ülikooli ja sealsete rahanduse eriala õppejõudude vastu.

.

Prof dr Elmars Zelgalvis /foto internetist/

.

Esimene kolleeg, kellega 1969.a. Läti Ülikoolis tutvusin oli Elmars Zelgalvis, temaga kujunesid meil pikaajalised sidemed, võib öelda kuni tänapäevani.

.

.

Kolleegidega Läti Ülikoolis, rahvusvahelisel teaduskonverentsil. (Vasakult Vambola Raudsepp ja Elmars Zelgalvis) /vr*/

.

Juba 1960.ndatel aastatel tundis Elmars Zelgalvis muret läti majandusalase teaduskeele arengu/saatuse üle. Temalt on ilmunud mitmeid monograafiaid ja hulk lätikeelset õppekirjandust. Eks tol ajal emakeelse kirjanduse probleemid olid meilgi Eestis murettekitavad, mistõttu Elmars Zelgalvis oli mullesuureks eeskujuks rahvus(eriala)keele arendamisel.

1971.a. sai minu väikekiri valmiks, ilmunud olid ka vajalikud publikatsioonid. Tekkis probleem oponentide leidmisel, sest selle ala majandusdoktoreid Eestis ei olnud.

.

Läti Ülikooli majandusprofessor Karlis Andźans /vr*/

.

Tuli taas minna Läti Ülikooli. Kui külastasin Riias majandusdoktor professor Karlis Andźansi, siis oli ta varunud kohtumiseks küllaldaselt aega, et mind nö eksamineerida oma 3-4 tundi väitekirja sisu üle. Kõik põhilised väited/teesid said läbi arutatud. Lõpuks ütles, et asi on tasemel ja ta on nõus tulema esimeseks ametlikuks oponendiks.

Aeg läks. Kahjuks edaspidi ma enam oma oponendiga ei kohtunudki, vahetasime küll kirju ja pühadekaarte, kuid see oligi kõik. Suurepärane nö vana koolkonna teadlane, kes valdas keeli ja hindas seda, et oskasin temaga kõige lihtsamaid asju rääkida läti keeles.

Hiljem, juba pärast doktoriväitekirja kaitsmist, kohtusin Läti Ülikooli rahandusala kolleegidega mitmel korral, ennekõike rahvusvahelistel teaduskonverentsidel nii Riias, kui ka Tartus. Viibisin korra ka külalislektorina investeeringute alase loenguga sealsetele rahandusüliõpilastele.

Sidemed süvenesid. Kui kolleeg Mart Sõrgil valmis doktoriväitekiri, mille ta kaitses Peterburis, siis Elmars Zelgalvis oli avalikul kaitsmisel üheks ametlikuks oponendiks.

.

Rahvusvahelisel teaduskonverentsil koos professor Elviira Zelgalvega /vr*/

.

Tartu ja Riia teadussidemete edaspidisel arendamisel hakkasid üha suuremat rolli etendama professor Elviira Zelgalve LÜ-st ning Tartu poolt Mart Sõrg, Nadeźda Ivanova ja hiljem ka Priit Sander.

Tänapäeval Tartu ja Riia vahelistel läbikäimisel pole enam sellist tähtsust nagu pool sajandit tagasi, ehkki teadussidemed on palju tihedamad. Retsenseerime ja oponeerime vastastikku väitekirju ning vahetame teaduslikke artikleid.

 Praegu pean väga tähtsaks tolle aja heasoovlikkust ja abivalmidust, mis aitas kaasa meie mõlema ülikooli arenemisele, olgu see siis õppejõududel teaduskraadide kaitsmisel, suuremate teaduslike konverentside korraldamisel või nooremate õppejõududele isiklike kontaktide loomisel.

.

.

Läti Teaduste Akadeemia /foto internetist/

.

Lõpetuseks veel ühest seigast. Kui töötasin Valgas, siis otsisin edasiõppimise võimalusi ennekõike aspirantuuris. Kuna tol ajal mind lihtsalt lummas Riia, siis tundsin tõmmet Läti Teaduste Akadeemiasse. Käisingi seal oma soovidest rääkimas, so ehituse ökonoomia valdkonnas. Mulle selgitati vastuvõtu tingimusi ja õppimisvõimalusi ning soovitati kindlasti dokumendid konkursile esitada. Siiski läks kõik teisiti ja minu edaspidine elu saigi oma suunad ja mõtte Tartu Ülikoolis. Küll aga hiljem käisin  ja osalesin mitmetel rahvusvahelistel teaduskonverentsidel, mida korraldas Läti Teaduste Akadeemia. Südantsoojendavad mälestused.

.

Vambola Raudsepp

Vidzemes ziedi

Gaujas zelta smiltis, augstie priedes, 

Vidzemes ziedi - mana sirds paliek àrzemès.

Kad tu gàja - man bija ievainots.

Es nevarèju atrast mieru.

Bet milestiba pieder zaudètàjam.

.

SOOME MARGA INVASIOON EESTISSE: lahkumisvõimalused rublatsoonist

Kus pole puudu tahtest, seal ei
tule puudu ka võimalustest.

Vanasõna

1990.ndate alguses võis Eestis käibel, aga ka hoiustena olla ligikaudu 120 mln Soome marka. Usaldus N.Liidu rubla vastu oli juba kadumas/kadunud, mistõttu noteeringud, väärtuslikumad tehingud, nt kinnisvara, autode jt ost-müük sooritati stabiilse valuuta vahendusel. Stabiilsed olid Lääne valuutad, sh Soome mark. Siit idee: kas poleks võimalik võtta Eestis käibele, kasvõi esialgu nö teise valuutana Soome mark. Võibolla tekkiks hoopis Soome-Eesti valuutaunioon? Probleeme palju, asi vääris uurimist. Kitsas ringkonnas teati, et idee väljakäimine teenis küll teistsuguseid, ennekõike taktikalisi eesmärke.

Ajal, mil hakkasin Soomes maad kuulama stabiilse valuuta käibelesaamiseks Eestis, olime ikkagi veel N.Liidu liiduvabariik ja vastavalt selliselt Soome Pangas meisse ka suhtuti. Rublast lahtisaamiseks Eesti majandusteadlastel fantaasiat jätkus, mõningaid neist võib isegi muiates meenutada. Soome marga käibelevõtmise idee oli vaid üks paljudest ja nagu tabavalt ütles Heldur Meerits: idee oli ehk rohkem akadeemiline mõtteharjutus. Nüüd küll täpsustan, idee oli vajalik erinevates diskussioonides meid mittetoetavate ida/vene majandusteadlastega.

Niisiis idee pidi jõudma ka Soome. Olime koos Mart Sõrgiga kord juba tutvumisreisil Soome Pangas käinud ja tutvunud mitmete juhtivate töötajatega. Edasisi suhteid aitas korraldada meie varasem tuttav, panga osakonnajuhataja Tapio Korhonen. Tema korraldas ka minu kokkusaamise Soome Panga juhtkonna liikme Esko Ollilaga.

.

Soome Pank

/foto internetist/

Jutuajamisel Esko Ollilaga käsitlesime probleemi nö teoreetilisi aspekte. Tähtis oli aga see, et Eesti iseseisvuspüüdlused leidsid mõistmist ja tagasihoidlikku toetust. Muidugi asi praktiliste sammudeni ei jõudnudki, sest idee ise oli pakutud välja alternatiivvõimalusena, et näidata Moskvale Eesti arenguteid iseseiva riigina.

Ega tol ajal kõigest saanudki avalikult rääkida või kirjutada. Oli ju idas Eesti taotlustele mõningaid väga raevukaid vastaseid, isegi Moskva ja Peterburi tippmajandusteadlaste hulgast. Tundsin isiklikult mitmeid neist, sest olin tol ajal Peterburis sealse Finantsmajanduse Instituudi doktoriväitekirjade kaitsmisnõukogu liige.

Meie raevukate oponentide kõige mustem stsenaarium nägi ette Eesti krooni nö põhjalaskmist paari nädala jooksul pärast selle käibelelaskmist. Aga see oli tõsine ähvardus, pealegi N.Liidule/Venemaale igati jõukohale ja sellest ka otsene oht Eesti krooni tulevikule. Kõigega tuli arvestada. Vastavalt sellele pididki omal kohal olema ka taktikalised ideed ja nende oskuslik väljapakkumine. Tuli selgitada, et kui meil pole oma raha või me seda ei soovigi/saagi, siis nõukogude rublat pole meil ikkagi vaja. Saame ka ilma hakkama.

.

Soome Panga juhtkonna liige Esko Ollila

/foto internetist/

Hiljem, kui Eesti oli juba iseseisev ja käibel oma kroon, väisas Esko Ollila Tartut ja siis oli meil võimalus meenutada aastatetagust kohtumist. Ta oli üllatunud eestlaste sihikindlusest ja meeletutest ideedest. Samas aga tõdes, et ega see vabadus teisiti saanudki tulla.

Ega ma asja tõelist sisu Ollilale pole rääkinudki, so kuidas ma Soome marga ideed vene majandusteadlastele serveerisin. Nagu mulle tundus, tegin seda edukalt, sest hiljem minu ägedad oponendid rahaprobleemidest ei tahtnudki enam rääkida. Ju nad teadsid isegi, et maailmapraktikas on näiteid igasuguseid. Kas mingi koloniaalmaa praktika ka Eestile vastuvõetav olnuks, see on juba meie siseküsimus.

.

Tapio Korhonen Soome Pangast (vasakul), Vambola Raudsepp, Mart Sõrg ja Lehte Ots 1990.a.

.

Järgnevalt mõni sõna tagasivaateks. Otsesed, nö näost-näkku sidemed Soomega tekkisid 1989.aasta kevadel, mil Tartut väisanud Àbo Akademi professor Lars Hassel esitas mulle ja Mart Sõrgile küllakutse Soome. Nii me siis käisime Àbo Akademis, esinesime seal ettekandega, aga ka Soome Pangas, kus meid võõrustas Tapio Korhonen koos mitme osakonnajuhatajaga.

Hiljem sidemed tihenesid, oli võimalus käia/esineda Vaasa ülikoolis, Helsingi kaubanduskõrgkoolis, Kauhava ettevõtluskoolis ja mujal, aga mis tähtsam, täiendada end Soome Pangas ja Soome majandusuuringute keskuses.

Àbo Akademi pofessor Lars Hassel (vasakul) ja Vambola Raudsepp

Üks kõrvalepõige. Sidemete loomisel/tekkimisel on tähtis keeleoskus. Soome kõnekeele oskuse alged sain ingerisoomlastest naabripoistelt 1940.ndate aastate keskpaiku. Nimelt olid need ingerisoome perekonnad pärit Gattśinast, (sõja)põgenikud, kes tulid, õigemini küll põgenesid Eestisse varjule nälja ja tagakiusamise eest. Sõjajärgsetel aastatel kuulasime Soome raadiot, eriti jumalateenistusi, mida pühapäeviti käis kuulamas ka naabritaludest pärit ingerisoomlasi. Aastakümneid hiljem täiendasin oma soome keele oskust keeltekoolis.

Tol ajal oli soome keel suureks abiks modernse majandusteooria uurimisel, kuna väga head kirjandust saatsid meie tuttavad majandusteadlased soomekeelsena. Siiski oli see vaid lühikest aega. Juba mõne aasta möödudes läksime täielikult üle inglisekeelsele kirjandusele. Samas oli aga soome keel suureks abiks eesti keeles vajaliku majandusalase terminoloogia täiustamisel.

Raamat (1997), mis räägib Eesti krooni taaskehtestamisest

Praegu tahan rõhutada, et rahareformieelsed aastad olid loovate mõtete ja julgete ettepanekute aeg. Mitmete autorite poolt on see ka kirjasõnas üles tähendatud, eriti ulatuslikult pildil toodud raamatus. Täna, mil oleme palju-palju targemad, pole möödanikku mõtet lauskritiseerida. Peaksime tänu avaldama raamatu koostajatele, ennekõike Jaan Kelderile, et see arenguetapp ei jäänud tühimikuks Eesti ajaloos.

Siiski usun, et kui taas küsitleda praegu veel elus olevaid tolle aja tegijaid, lisanduks veel palju uut, millest tol ajal teadlikult ei räägitud. Muidugi pole selline küsitlus enam teostatav.

Taktikaline idee – Soome mark käibele Eestis

Lõpetuseks tahan ütelda, et kõnealuseks olevat raamatut on täna palju huvitavam lugeda, kui näiteks seda kümmekond aastat tagasi. Ise oleks tahtnud samade kaante vahel näha tolle aegsete TÜ majandusteadlaste, nüüd juba manalameeste Ülo Kaueri ja Arno Susi mõtteid. Aga läks teisiti. Paraku on nende meeste mõtted jäädavalt kadunud.

Tulemas on euro, mistõttu kired Eesti krooni ümber on ammu jahtunud. Praegu võime vaid ütelda: vaidlustes on selgunud tõde, kust igaüks saab/sai teada, et just tal oli õigus.

Vambola Raudsepp

KODUKÜLA MUISTEND: Karjasoo Kaksikute lugu

Pärimuste talletamine on justkui
mitmekordse elu elamine.

 

Tänapäeva trendikad kaksikud

Eestimaa külad tühjenevad, kaovad iga väiksemalegi paigale/kohale kohalikus (murde)keeles antud suupärased nimed. Olgu need siis künkad, suured kivid, puud, heinamaa või koguni soo. Pool sajandit tagasi, kolhooside/sovhooside ajal tehtud ulatuslikud maaparandustööd andsid ka Sõmerpalu küladele võõrastava näo.

Koos elukeskonna muutusega, ennekõike aga inimeste lahkumisega, ununevad sellele paikkonnale omased pärimused, muistendid, ütlused. Oleme tänaseks juba palju kaotanud kohalikust vaimuvarast, kuna rikkalikud pärimused jäid/on kirja panemata, so jutud-ütlused liikusid vaid peaasjalikult suust suhu. Ehk midagi saame/peame veel tänagi päästa.

Gustav Raudsepa ülestähendustest Karjasoo kaksikute kohta

Edasi täpsemalt sajanditagusest Hänike küla muistendist Karjasoo Kaksikud, mis ootas oma kirjasõnas esitamist/ilmumist väga kaua. Muistendi ajendiks sai veelõhe Karjasoos, mis eraldab Mustjõe ja Pühajõe vesikondi. See omanäoline veelõhe on andnud kohalikule Hänike küla elanikele jutuainet aastasadadeks. Muistend kaksikutest on võtnud mitmete rääkijate suu läbi küll erinevaid variante, kuid need erinevused pole siiki suured.

Praegu võib mõista, et nii kaunis kodulooline muistend lihtsalt ei saanud, tohtinud, ega võinud jäljetult kaduda. Õnneks Karjasoo kaksikute harmoonilist ilu märkas kohalik koduloolane, kes talutares lambitule valgel lausa pidi tegema omi ülestähendusi. Täna aga võime ütelda aitäh tolleaegsele kirjamehele, sest tema pürgimused on leidnud väärika koha kohalikus lugemisvaras.

Nüüd täpsemalt. Levinenud on variant, mille oma märkmetes visandas Lustivere talu peremees, kohalik koduloolane Gustav Raudsepp (1882-1935). Olen püüdnud seda edasi anda nii, nagu vanaisa märkmetes seisis, so omapoolseid muudatusi tegemata. Tänu Võru ajalehtede trükisõnale sai muistend kättesaadavaks maakonna lugejatele. Hiljem ka aabitsalugude tudeerijatele.

Karjasoo Kaksikud Sõmerpalu valla aabitsalugudes

Muistendi kohaselt Karjasoo asemel on kunagi olnud Karja järv ning see on tühjenenud kahe vesikonna jõgede kaudu: esimene haru, so Matuoja- Mustjõgi-Koiva ning teine haru, so Pühajõest Vagulani. Keskseks tegelaseks on Järveisa või -taat ning tema kaks tütart, kes said mehele minnes kaasavaraks osa järvest, mõlemad pool järve või järvevett.

Tütred olid imeilusad. Kaksikud on ilusad taevavõlvil, kuid Karjasoo lugudes seostati ilu ja mälestusi virmaliste ja vikerkaarega. Siit ka järvetaadi tütarde nimed Virma ja Vikera.

Tütred lahkusid oma armsamatega, viisid kaasa järve ja jätsid taadi üksi, kes seejärel peitus soo põhja. Mõnikord taat üksinduses isegi nutab häälekalt. Kurb, lausa masendav.

Muistendi ilusamad hetked seonduvad tütarde taas kojutulekuga, isa vaatama. Siis kerkib üle Karjasoo vikerkaar – see on Vikera tervitus. Aga võib näha ka põhjavalgust, virmalisi –seda kui Virma tervitust. Need on imeilusad hetked, mis pole küla elanikke kunagi külmaks jätnud.

Kui palju räägiti suust-suhu sellest ilust, mida taevavõlvi vaatamine inimesele pakkus, see jääbki meile mõistatamiseks. Midagi võib sellest aimata koolilaste joonistatud piltidelt. Karjasoo Kaksikud aabitsaloos näevad välja alljärgnevalt:

Karjasoo Kaksikud laste joonistustega

Lõpuks, suur tänu Osula kooli kauaaegsele õpetajale Heljo Saarele, tänu kellele Karjasoo Kaksikud said oma väärika koha Sõmerpalu valla aabitsalugudes. Ja pealegi nii toredate laste joonistustega.

Vambola Raudsepp

Esivanemad meis ja meie esivanemates: verest vaimuni

Täiuslike sugupuude kehas on hing ja vaimsus,

just nendel rajaneb stabiilne ühiskond.

Sugupuud võib kujutada eluspuuna, kus esivanemad paiknevad juurtes, meie ise tüves ning okstest hargnevad meie järeltulijad. Kujuteldav puu saab oma elustava/toitva energia (eeterliku/astraalse mateeria kujul) juurtest, millest johtub tema eluvõime ja areng. Tüve ja okste tugevus kujuneb energiavahetusest juurtega, so esivanemate vaimsuse, kaitse ja armastuse meisse kandumise kaudu. Seega sugupuu oma terviklikkuses on elav/arenev organism talle ainuomase hinge ja vaimsusega.

Saateks. Olles aastakümneid uurinud oma, so Sangaste Raudseppade sugujuuri kuni Põhjasõja aegadeni välja, nende eluolu ja ajaloolist tausta, hakkasid need inimesed minus elama oma käitumise, tööde-tegemistega, rõõmude ja muredega. Järsku tabasin, et sugupuud on midagi palju-palju enamat kui väljajoonistatud seostega kastid/ringid nimede, elukohtade, tegevuse ja mitmesuguste sünni-surma vms aastaarvudega. Sellest tulenevalt vajab sugupuude uurimine uusi, sügavamaid, mittetraditsioonilisi lähenemisviise, ehkki tulemused võivad nüüdisaja arusaamadega olla teravas vastuolus.

Sangaste kiriku altar /vr*/

Religioosse inimese (NB! Tuleb vahet teha religiooniõpetuse ja üksikute usundite vahel) lähtepositsioonid on järgmised:

• sugupuu koosneb inimestest ja nende vahelistest, meile veel paljuski arusaamatutest suhetest. Inimese (kui isiksuse) vaim ja ihu liituvad hinges, kusjuures hinges on intellekt, tahe ja tunded. Edasi. Inimene suhtleb ümbritsevaga, sh ka kõiksusega (Jumalaga) vaimu/vaimsuse kaudu. Sugupuussse kuuluvad üksikisikud kujundavad üheskoos sugupuu hinge ja vaimu/vaimsuse;
• inimese hingeline ja vaimne side oma eellastega, juurtega ning elava sugupuu iga liikmega on vajalik ja tähtis. Ilma sugupuu sisese sünergiata on üksikisiku areng pärsitud, heal juhul võimalik vaid teatud piirini. Tõsiasi, millest johtub inimese anne, vaimsus ja tema kodu kvaliteet;
• sugupuu jätkusuutlikkuse kindlustab erinevaid põlvkondi liitev perekond ja kvaliteetne kodu. Perekond on püha, sel lasub kroonina igavese elu sümbol.

Sugupuu kui ajaline ja ajatu organism

Paradoks, kuid täiuslikud sugupuud elavad justkui väljaspool sündi ja surma. Meis igaühes elavad esivanemad, meie anname/viime elu edasi oma lastes, nemad taas oma lastes ja ikka nii edasi – just sellistena oleme surematud oma suures elavas sugupuus. Viimasest lähtuvalt on arusaadav tänaste noorte sügavam huvi oma sugupuu ja laiemalt üldse genealoogia vastu. Üha enam huvitume sellest, mida meie esiisad ja - emad meile pärandasid (talent, tervis), milline on nende meid armastav, kaitsev ja arendav roll.

Igal sugupuul on oma lugu, millele annavad sisu üksikute inimeste isikulood. Niisiis, inimesed saavad/jäävad elavaks isikulugudes, olgu need esitatud kasvõi napisõnaliselt, so mõne kirjareaga. Ideaalne oleks tekst koos fotodega. Paraku eestlased oma isikulugude jäädvustamisel on põhjendamatult tagasihoidlikud, isegi häbelikud.

 Vana käsitsi joonistatud kaart, kus Sangaste kirikust põhja-kirde suunas asub Piisaste küla,

 mida hilisematel kaartidel enam ei ole

Sajanditetagustest esivanematest teame vähe, rääkimata nende tõelistest isikulugudest, kuid sageli seda puudujääki korvab uurija möödanikutunnetus, intuitsioon ja fantaasia. Kuna aga nüüdisajal eestlaste sugupuudes kõrgharidusega inimeste osatähtsus pidevalt kasvab, siis tuleks asjaga tegelda, saada lahti võltshäbist. Sõnaga, kirjalikus vormis isikulugude üldine kättesaadavus võiks olla palju suurem.

Bernart van Orley. Püha perekond.

Kroon kui igavese elu märk

/foto internetist/

.

Sugulussidemete esitamisel/uurimisel on mitmeid võimalusi. Vastavalt seatud seatud eesmärkidele tuleb neid ka kasutada.

• Näiteks, kui uurime üksikisikuid ja nende vahelisi sugulussidemeid mingil territooriumil kindlal ajavahemikul, siis ei teki puu sarnast pilti, vaid hoopis nö rombimustriga võrkaed, kus piki diagonaale allapoole järjestuvad selle inimese esivanemad. Kui tegemist on pikka aega paikse elanikkonnaga (aga seda esineb Eesti külades, valdades, kihelkondades nii palju!), siis rombimuster pole enam korrapärane, rombid tänu sugujuurte kattuvustele muutuvad korrapäratuteks neli- või kolmnurkadeks, mõned kujutised kaovad hoopis.
• Sugupuude puhul räägitakse ennekõike veresugulusest, millel rajanevad kõige püsivamad sugulussidemed isegi läbi aastasadade. Aga räägitakse ka verest laiemalt. Mõningate uuringute kohaselt veregrupist johtub inimese tervis, vitaalsus või isegi saatus. Seega, millise vere pärime oma vanematelt või kaugetelt eellastelt, vastavalt sellele peaksime tegema ka oma valikud elu korraldamisel. Mahukas ja vaieldav probleemistik.
  
  
  

  

  Väljavõte Sangaste kiriku arhiivist: 

  Schmidt'ist on saanud Raudsepp
• Geneetika uurib pärilike tunnuste kokkulangevusi ja erinevusi (aga ka nende põhjusi) põlvkondade lõikes perekonnas ja ka sugupuus, mistõttu geneetikute abi on möödapääsematu. Sugujuurte üksikuurijale muutub asi liiga spetsiifiliseks.
• Atavismi puhul räägitakse harilikult väga kaugetest eellastest, kellelt oleme saanud midagi nö päranduseks. Kes ütleb, kes nimelt on see väga kauge eellane? Keeruliseks läheb asi eriliste vaimsete võimete edasikandumise puhul, olgu see siis telepaatia, selgeltnägemine, ravitsemisvõimed, erakordne mälu vms. Raske on tõestada, et mõne erakordse võime oleme saanud pärandina oma kaugelt eellaselt, kes elas näiteks kaks tuhat aastat tagasi.

Gümnaasiumi lõpetaja Erik Raudsepp oma lähedaste ringis /vr*/

Religioossusele baseeruv inimene on täiuslik oma hinges ja vaimus. Materialistlik maailmakäsitlus hakkab meid lootusetult ahistama, kui püüame tungida mõistusevälistesse sfääridesse. Jumal (kui meid ümbritsev mõistusega energia/aine) leiab üha enam mõistmist/arvestamist tippteadlaste seas. On kurb, et tänapäeva Eesti tutvustab end maailmale kui üht religioonivaenulikumat maad.

Ateist eitab hinge, Püha Vaimu ja sellest johtuvat vaimsust. Ateisti arusaamad sugupuust ja selle sees valitsevatest seostest on ühekülgsed. Mõtlevale inimesele jääb arusaamatuks nn võitleva ateisti tegemised ja pürgimused. Võitlev ateist ei taipa, missugusesse vaimsesse piiratusse paneb ta oma lapsed ja nende järglased.

Kokkuvõtteks: lagunevas sugupuus hävineb selle hing ja vaim, selle laastav mõju üksikisikule kandub edasi põlvkonnalt põlvkonnale. Tekivad juurteta maailmakodanikud.

Lagunenud sugupuu vaeslapsed

Sugupuu mõju võib meile olla kaitsev, aga samal ajal ka lõhkuv, hävitav. Ateismi kõrval annab sellesse oma osa ka ühiskonnas valitsev bürokraatia oma seadusandlusega. Seoses viimasega, väga erinevatel põhjustel ei soovita üldse rääkida oma sugulussuhetest, veel enam, neid püütakse isegi varjata. Põhjuseks ennekõike ainelised rikkused ja nende liikumine/jaotamine.

Üldtuntud on väljend nn “onupojapoliitika”, kus nähakse sugulussidemete kuritarvitamist, mille vastu püütakse võidelda eriti seadusandlusega. Piiranguid on lähisugulaste töösuhete korraldamisel.

Palju arusaamatusi, lausa vihkamisi tekib vanemate või vanavanemate ainelise vara pärimisel (lähi)sugulaste ringis. Näiteid võib leida isegi füüsilise vägivalla tarvitamisest.

Kiiresti muutuv elukeskkond ja üldine inimeste teadvus soodustab lõhede tekkimist erinevate põlvkondade vahel lausa nii, et lagunevad koost ka kõige tugevamad sugupuud. Näiteid on palju, olgu kasvõi nn penskarite halvustamine, kuid ega nendest üksikasjalikult tahagi rääkida.

Vähe teatakse/räägitakse esivanemate ühest väga omanäolisest mõjust, so sugupuu karmast. Vanemate patud nuheldakse laste kaela..., so inimest mõjutavad seitse eelnevat põlvkonda, mis on 126 esivanemat pluss mina ise. Tõsi, paljuski oleme oma esivanemate moodi (kuid mitte kloonid või teisikud), sest geenide kaudu antakse esivanemate teave/informatsioon meile edasi. Ju saame me oma eellastelt ka midagi negatiivset, mis jääb meisse püsima.

Inimlaps Saatana küüsis

/foto internetist/

Eriti tugevalt oleme seotud kuue põlvkonnaga (126 eellasega) ja nendelt saadu säilitatakse meie maise keha nn eeterkeha mälus. Samas ka eks igapäevaelus ahistab meid näiteks sugupuu halb kuulsus. Seepärast on vaja teada/uurida esivanemate geneetilist programmi, et mõista millistena oleme sündinud siia maailma ning mida saame teha oma järglaste heaks parendades nende geneetilist programmi. Tavakäsitluse jaoks raskesti mõistetav probleemistik.

Lõpetuseks. Meie järglased peavad kasvama meist võimekamateks, saama paremad arenguvõimalused ja leidma oma eellastes jätkusuutliku vaimuvara, armastuse ja turvatunde. Siit johtub sugupuu kui terviku vastutus iga üksiku liikme ees ja vastupidi, so iga üksiku liikme vastutus oma sugupuu ees. Selliste seoste kaudu saavad elavaks meie eellased meis ja meie omakorda oma eellastes.
.

Eric js Hannah (USA, 2014)

/foto erakogust/

 

Vambola Raudsepp,sugujuurte uurija

Kellest põlvneme ja kes on meie lähisugulased?

.

“Mõisnik müüb, vahetab ja kingib
inimesi, kellele tahab.”

Eesti ajaloost

Kellest põlvnen, missugune on minu sugupuu – keerulised küsimused. Õnneks nüüdisaja genealoogia on paljude teadusharude huviorbiidis, mis võimaldab esitada mittetraditsioonilisi küsimusi ja leida ka vastuseid. Et anda arutelule uusi aspekte, võtame abiks mõned arvutlused ja paar piiravat tingimust. Ehkki tulemused on nö hüpoteetilised võib nendest teha ootamatuid/vaieldavaid järeldusi. Aga viimaseid ongi vaja.

Linda kui eestlaste ema

/foto internetist/

.

Lähteandmed. Igal inimesel on kaks vanemat, neli vanavanemat, kaheksa vanavanavanemat jne, so minnes ajas tagasi otseste eellaste arv kasvab kaks ruudus, kaks kuubis, kaks neljandast astmes jne, seega üldvalem oleks 2 astmes n. Oletame, et oleme huvitunud enda otsesest põlvnemisest alates Põhjasõja järgsetest aastatest. Seega siis võtame teadlikult ligikaudseks eestlaste arvuks peale Põhjasõda 100 000 inimest (täpsem oleks küll 120 000) ja Põhjasõjast tänase päevani ligikaudu kümme inimpõlve ning momendi eestlaste arvuks ligilähedaselt 1 000 000 inimest. Eeltoodu alusel saame teha arvutlused, mis näitavad, kui tugevate, eriti kattuvate sugulussidemetega oleme omavahel seotud.

Piiravad tingimused. Eeldame tinglikult, et Eestis alates Põhjasõjast abiellusid eestlased vaid eestlastega ja said lapsi üksnes omavahel. See on kõige rangem/vaieldavam eeldus, mille tõenäosus ei pruugi olla isegi 50%. Aga siiski. Sugulussidemete tugevust/kattuvust lubab väita asjaolu, et enamus eestlastest elasid sajandeid paiksena oma taludes, külades, valdades või kihelkondades. Nüüd saame alljärgnevalt uurida/arvutada tänapäeva eestlaste omavahelisi sugulusseoseid, mis kujunesid meil kümne inimpõlve jooksul, so Põjasõjast tänapäevani (lähtudes ikkagi vaid ülaltoodud vaieldavast eeldusest).

.

• Konkreetsed arvutlused oleksid järgmised. Kaks astmes kümme on 1 024, so võtame ümmardatult 1 000, mis tähendab, et kui tänane eestlane läheks/liiguks ajas tagasi oma juurteni, täpsemalt Põhjasõjani, siis oleks tal otseseid eellasi isa-ema liinis üle tuhande. Teisisõnu. Nendele tolle aja 100 000 inimesele tekkisid järglased kümne inimpõlve jooksul nii, et iga tänapäeva eestlane näeb neis sajas tuhandes üle tuhande oma otsese eellase. Aga kui meid on momendil miljon, siis tekib ju miljard (1 000 000 x 1 000) hüpoteetilist sugulussidet. Muidugi on see arv hüpoteetiline, sest need pole ju üksikult eraldiseisvad seosed, vaid väga suures osas, isegi enamuses üksteisega kattuvad. Millises ulatuses nad kattuvad, seda saab ehk mingi tõenäosusega määrata, kuid see oleks väga erinev paikkonniti.

Sugulussidemete kattuvust võimendavad/suurendavad veel õed-vennad, tädid-onud jne, millel me üldse ei peatu, sest antud juhul huvitab meid otseste järglaste sugulusliin. Kõrvalhüppeks niipalju, et paar sajandit tagasi. näiteks Inglismaal olid tädide-onude laste omavahelised abielud levinenud. Võib väita, et nii oli see ka Eestis, ehkki otseseid uuringuid just pole.

Sangaste Mäeküla noored 1920.ndate alguses

Kas siit johtub karm järeldus: eestlane ei tohiks enam üldse eestlasega abielluda, so et vältida verepilastust. Nii hull see asi ei ole, sest tänapäeva eestlased on teiste rahvustega tugevalt segunenud, olgu need siis lätlased, sakslased, venelased või hoopis eksootilisemad rahvused. 18.-19. sajandil toimunut võib pidada isegi rahvastiku plahvatuslikuks kasvuks Eestis, kus oma nö stimuleeriv roll oli siia tulnud uutel asukatel.

Ja veel. Kui vaadata üksnes Lõuna-Eestit, siis Liivimaa kubermangu pealinnaks sajanditeks oli Riia ning Eesti-Läti lõplik piir tekkis alles 1920.ndatel aastatel. Teisele poole piiri, so Lätimaale jäi tol ajal kümneid tuhandeid etnilisi eestlasi. Seega meie eellaste seas (paljud tulid hiljem Eestisse) on ennekõike palju lätlasi, sakslasi, venelasi, aga ka soomlasi, rootslasi, poolakaid jt. Omaette raskesti uuritava liini moodustavad vallaslapsed, kellede otseste sugulusliinide uurimiseks napib andmestikku.

Lõpetuseks. Arutelud jäävad lõpetamata, sest asi läheb väga keeruliseks ja vastuoluliseks. Suure näljahäda ja Põhjasõja järgset aega võib iseloomustada kui demograafilist kataklüsmi, so tühjad talud, söötis maad, ühest kohast teise põgenevad talupojad. Eestlaste ja eestluse järjepidavust/suutlikkust võis pidada tol ajal kriitiliseks. Praegu aga on meil oma maa, kõrge kultuuriga ja haritud rahvaga riik, mida peame väga hoidma. Peame üksteisest hoolima ja üksteist kalliks pidama. Ehk aitab sellele kaasa teadmine meie ühisest minevikust ja tihedalt põimunud sugujuurtest.

Vambola Raudsepp,

majandusteadlane

Targad naised: ilu ja mõistuse harmoonia

.
Vaid Maa ilu kaudu hing oskab leida trepi Taevasse.
Michelangelo

.
Targad naised on nö maanaised, kelle juures kohalikud inimesed käisid/käivad abi saamas. Nad tunnevad ürditeadust, jälgivad loomade ja lindude käitumist, teevad ilmavaatlusi, sh eriti jälgivad/arvestavad kuu faaside muutumist. Tark naine näeb Maa ilu, harmooniat ja oskab seda ennekõike ravitsemisvahendina jagada abivajajatele. Sõnaga, kitsamas mõttes Targa naise puhul on tegemist loodusliku maagia ja nõiakunsti naissoost valdajatega.
.

Targa naise jaoks loodus/kõiksus on Suur Ema /
Pilt internetist/
.

Kui uurite oma sugujuuri aastasadade taha, võib igaüks kohata seal Tarku naisi, kellest järeltulijad räägivad paeluvaid lugusid veel mitme põlvkonna vältel. Tark naine justkui helendab, teda ümbritseb headuse, õndsuse ja kaastunde aura, millel on tugev mõju kaasinimestele. Tema käele võib usalduslikult lennata linnuke ja nokkida sealt toidupalu. Targal naisel on täielik kooskõla inimeste, loomade, taimede ja isegi kividega, so kõigega keda/mida ümbritseb aura.

Antsla Pikkade sugupuus oli selliseks Targaks naiseks minu ema vanaema Eva Sarv-Pikk (1850-1932). Minu ema (Liidia-Adeele Pikk-Raudsepp) rääkis oma vanaemast, so 1950.ndate aastate paiku mitmeid lugusid. Kõigepealt oli Eva kohalik ravitseja, kes mitme rituaali saatel joonistas haigele valutava koha peale nn ravitsemis- ehk nõiaratta. Seejärel isesugused loitsud ning lõpptulemusel valu lakkas, mõnikord ka haige paranes. Teda ümbruskonnas tunnustati, ju siis abi oli tõhus.
.

Ravitsemisratas, mis kuulus vaid ühele Targale naisele /vr*/
.

Oma ravitsemisratta olnud Eva saanud oma vanavanematelt ning ta hoidis seda üldsuse eest saladuses. Oma elu viimastel aastatel ta siiski oma saladuse loovutas. Nimelt, olles juba kõrges eas joonistas ta minu ema jaoks nõiaratta poriloigule ja käskis seda meeles pidada, vajaduse korral ka kasutada. Paraku aga juhtus nii, et minu ema oli saladuste jaoks liiga noor ja ta lobises oma õdedele kõik välja. Siiski joonistatu jättis ta meelde, kuid nõiaratas oli tema jaoks kaotanud oma võlujõu.

Tekib küsimus: kust on pärit taoline tohterdamise ratas? Midagi sellist olen leidnud/lugenud meist kaugete maade shamaanide juurest, kuid kuidas võis selle omapärase võluratta teekond olla Antsla lähistele? Ilmselt on sellel rattal kujutatud paari puud, aga võibolla ka ürte, millega oli Targal naisel eriline side?

Edasi teisest konkreetsest loost. Ema jutu kohaselt tol ajal ühe seitsme- kaheksa aastase karjase elu võõras talus oli ränkraske. Sageli olen mõelnud, mida võis vanaema ütelda pisitütrest karjusele, kes kaebas oma rasket karjasepõlve. Aga Tark naine leidis sõnad, kuidas vabastada lapse mõtted, keha ja vaim masendavatest raskustest/ahelatest ning kuidas anda karjusele hingekosutust.
.

Eva Sarv-Pikk oma viimastel elupäevadel
/Foto Vambola Raudsepp'a erakogust/
.

Nagu selgus oli kõik hoopis lihtsam. Minu emale, tolleaegsele karjalapsele ta soovitas minna aegajalt metsa ja lugeda oma loits sõnadega:

.

„Mets sa võta lapse mured,
kuusekene kurvad mõtted,
pettaipuuke paha painaja,
kõokene mind kallista!“
.

Loitsu ajal pidi keskenduma puule, kelle poole pöörduti (kuusk, mänd, kask). Ja aitaski lapse mured leevendada, nii nagu ema mäletas. Hiljem, juba täiskasvanuna olla ema sama loitsu korduvalt meenutanud.

Ja veel. Minu ema rääkis sageli, et vanaema Evale meeldis olla lillede keskel ja nendega pikalt suhelda. Mida ta nendega vestles, see jäi saladuseks. Kõik aga võisid näha, et kui Eva oli lillede keskel, siis õied pöörasid alati tema poole. Ilmselt oskas Eva kasutada muude oskuste kõrval ka aroomteraapiat, mis tänapäeval on laialt levinenud.
.

Õied kummardavad Targa naise poole
.

Lõpuks hoopis salapärasemast Eva võimest, so selgeltnägemisest, tuleviku ettearvamisest. Selgeltnägemise võimed on antud paljudele Tarkadele naistele ja nad ise peavad seda täiesti loomulikuks. See and on kõiksuse kingitus neile.
Kas ja kuidas Targad naised suhtlevad teispoolsusega, mõistuseväliste sfääridega, siis sellest teatakse väga vähe. Keegi pole võimeline andma probleemile lihtsamatki vastust/käsitlusviisi. Mõni konkreetne seik loob ehk võimalusi, kuidas paremini süüvida Eva võimetesse.
.

Targa naise tulevikunägemusi teispoolsusest
 /Pilt internetist/
.

Ema meenutas, et kord õhtuloojangus jäänud vanaema oma kolme pojatütrega pikemalt jutlema. See oli umbes 1920.ndate aastate keskpaiku Antslas. Eva ütles, et lapsekesed, teid kõiki, so kolme pojatütart ootavad ees ränkrasked sõja- ja vaesuse aastad. Siis olete kõik juba mehele länud ja teil igaühel on oma pere, kuid kaks teist (Maret ja Ella) kaotavad sõjas oma mehed. Minu emale ta ütles, et sinu mees pääseb mingi õnnetuse läbi üldse sõjast. Lisas veel, et mu ema kasvatab üles viis last. Oli see siis Targa naise kõrgendatud tundlikkus teistes dimensioonides toimuva suhtes?
.

Eva Sarv'e poeg Jaan abikaasaga  

/Foto erakogust/

.

Nii ka läks. Maret ja Ella kaotasid oma mehed sõjas langenutena ja jäid vaesusesse oma lastega. Minu ema kasvatas tõesti üles viis last ja tema mees (so minu isa) jäi sõjast eemale tänu rongiõnnetusele. Kuna lastele tol ajal räägiti palju muinasjutte, siis eks ka tolle aja lapsed võtsid seda ettekuulutust kui muinasjuttu. Alles aastate möödudes hakati meenutama vanaema ennustusi.

Kirikukirjade järgi Eva oli õigeusklik, nii nagu ta mees ja lapsedki ning ta maeti õigeusu kalmistule. Nii nõudis tolle aja kombestik. Tuleb aga vahet teha ühe konkreetse usu ja religiooni kui väga laia mõiste vahel. Eva aga oli religioosne inimene, Tark naine ja seda kõige paremas mõttes.

Vambola Raudsepp,

sugujuurte uurija

.

Homo economicuse võimalused ja valikud: teadus vs religioon

Teadus ilma religioonita on lombakas,
religioon ilma teaduseta on pime.
Albert Einstein.

Loodus ei vaja inimest, ega tema tarkust. Tarkust vajab looduskeskkonnas majandav inimene nn homo economicus endaga toimetulekuks, et ta ei hävitaks ennast ja kõiksuse poolt loodud elukorraldust. Elu, mis toimis planeedil Maa miljardeid aastaid enne inimese tulekut. Ehkki inimese loodud nn noosfäär, tarkusesfäär on nüüdisajaks kujunenud muljetavaldavaks, jääb see kõiksuse poolt loodud, meile veel tundmatu tarkuse/vaimuvara kõrval tühiseks (kui mitte looduse jaoks lausa tarbetuks). Jääb mõistatuseks antroopsuse printsiibi toime: miks planeet Maa areng miljardite aastate vältel kujunes selliseks, et siia võis tulla (või pidi tulema) mõistusega olend, kes oma tegevusega võib selle imeilusa planeedi lagastada ja lõpuks isegi hävitada.

Ja homo economicus alistas Maa. Kõiksuse/Looja tahtel inimesed tulid ning Jumal õnnistas neid, ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ Kui Looja oli õnnistanud inimesi, andnud neile rikkused ja viljakuse, hakkasid nad oma missiooni tätma.

Viljakuses oldi edukad, planeedi asukaid on tänapäevaks saanud juba ligikaudu kuus ja pool miljardit. Kasv jätkub meeletus tempos. Paraku hetkel elukvaliteet Maal on tagatud vaid ligikaudu 10% elanikkonnast, mistõttu küsimusi tekitab homo economicuse mõtlemise ja käitumise võimekus, aga ka ratsionaalsus. Äärmuslik näide. Kuidas on võimalik, et Venemaal, kus rahvaarv moodustab maailma rahvastikust vaid 2% ja kelle käsutuses on 30% Maa loodusvaradest veab sisse 50% oma toiduvajadustest? Edasi küsimus: miks ja milliseid toidukaupu veetakse sisse Eestisse?

Ebaratsionaalsusel on globaalsed mastaabid, sest majandatakse ja elatakse üle planeedi võimaluste. Tänu ebaõnnestunud valikutele varsti lõpevad tähtsamad maavarad ja looduses ei leidu kohta, mis poleks inimese poolt alistatud ning sageli ka lagastatud. Mõne aastakümne pärast võime rääkida kahetsusväärsest majanduslikust metslusest või majandamisest tekitatud katasstroofidest.

Viljakuse, so ülerahvastatusele ja planeedi majandusliku alistamisega on nii hoogu mindud, et nüüdisaja inimesi heidutavad mõtted lähitulevikust, rääkimata perspektiividest. Ees on maagiline tähtpäev 21.detsember 2012, mida keegi veel tõsiselt ei võta. Aga võiks. Jääb vaid küsida: miks homo economicus loobus Looja poolt pakutud võimalusest elada õnnelikuna keset rikkusi? Aga nii on juhtunud.

Mis saab edasi? Ennekõike tunnistagem, et inimese lähitulevik johtub sellest, kuivõrd mõistusepäraselt oleme suutelised kujundama tulevikuinimese arengutasemele vastavat intellekti ja majandamismudelit. Esiteks, kas see on üldse teostatav? Teiseks, kui suuri ümberkujundamisi see ühiskonnalt nõuab (hariduse, teaduse, kasvatuse vms valdkonnas) ning milliseid ressursse selleks vajatakse? Küsimustele vastuste saamiseks siirdume tänapäevast nö alguste algusse.

Ristiusus inglid, so astraalsed /vaimsed olendid

olid olemas juba enne maailma loomist (Pilt internetist)

Alguses oli Sõna kui idee ja tegu. Tänaste majanduslike otsuste tegemisel tõdeme, et otsustajad on pärit oma aja lapsepõlvest, kasvuaastatest ja tol ajal antud haridusest. Mõistame, kui raske on homo economicuses muuta aastakümneid või isegi aastasadu juurdunuid arusaamasid ja käitumismalle, mis on kujunenud majandamise ekstensiivse arengu ja võitleva ateismi-materialismi (kus otsustaja oli ise looduse kroon!) tingimustes.

Johannese evangeeliumis seisab: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Kõik on tekkinud tema läbi...“ Niisiis, alates sünnist saab lapsele lahutamatuks kaaslaseks sõna, mille abil antakse talle käsud ja keelud, aga ka haridus ning lõpuks korraldatakse talle kogu ümbritsev elu. Edaspidi tema maailmapilt avardub läbi paljude salapärasuste, vastuolude, kus vastuseta jäävad tuhanded küsimused.

Vastuseid lapse küsimustele hakatakse andma aabitsa algustähega A ning pooliku põhitõega, et oli olemas mateeria ning mingitel salapärastel põhjustel tekkis kõik, so Päike, Maa jne ning lõpuks galaktikad, kõiksus. Ära rohkem päri! Nüüd võta planeedilt kõik, aina majanda, alista ja ei mingit aukartust Looja ees! Mida puudulikumalt õpetame lastele aukartust elukeskkonna/kõiksuse/Looja ees, seda samu vajakajäämisi kannab ta hiljem oma tegudes edasi ühiskonnale, loodusele. Ateismi tingimustes noorele inimesele loodus-/keskkonnahoiu õpetamiseks ei ole juba eos kindlat baasi, vundamenti.

Noorte õpiaastad jätkuvad erinevates koolides, kus keskmes on ikka seesama Sõna. Nüüd küll terminoloogia kujul, mis on teaduskeele alus. Järsku leiab arenev noor end teaduse keskelt, ehkki see pole küll veel tõsine teaduse sees olek, vaid lihtsalt teadmiste kogumine. Ja saabki juba rääkida arenemiseas noorele teadusliku maailmapildi, sh ka toimivate majandamismudelite kujundamisest. Paradoks seisneb aga selles, et need tänapäeval kogu maailmas toimivad majandamismudelid on kõik oma puudustega ja me ei saa rääkida ühestki inimest ja keskkonda arvestavast optimaalsest majandamismudelist. Või on asi hoopis selles, et tänapäeva inimese intellekt/talent ei võimaldagi seda probleemi lahendada?

Talent kui Looja kingitus. Majandusliku mõtte areng jätab alatiseks küsimused: mis on rikkus ja mis vaesus, miks mõned riigid on heaoluriigid, teised vaesuses ja näljas, miks mõnedes riikides areneb tehisintellekt ja töötavad robotliinid, teistes aga haritakse maad kõpla või härjaga, mida tähendab rohke talentide/vaimuvara olemasolu ühiskonnale? Teaduselt saadakse mitmesuguseid vastuseid, kuid Looja loomingu täielik mõistmine jääb inimesele alatiseks kättesaamatuks.

Meie elu kujuneb selliseks nagu on meie mõtlemine nö rakenduslikul tasandil. Tänapäeva homo economicus mõistab, et tööd ja leiba annab selles maises/materiaalses maailmas mingi konkreetne töö/amet. Seetõttu eesmärgiks üksikisiku tasandil seatakse aineliste vajaduste rahuldamine, so tervis, tervislik toit, eluase, meeldiv töö ja kõrge palk, moodsad riided, aga ka ülikooli atestaat, piisavalt vaba aega jms. Selles pole midagi halba, sest eelloetletud on ka elukvaliteedi näitajad.

Eesmärgiga peab ja ongi vastavuses tavaharidus, so teaduslik käsitlus füüsilisest universumist ja mõistuspärasusele baseeruvast teadvusest. Tavahariduse kaudu inimene siseneb noosfääri laienemisse ning talle ei püstitatagi küsimust elu mõttest või eesmärgist ning kuhu läheme või kuhu tahame jõuda. Miks ma elan? - see pole ju teaduslik probleem ja missugust vastust siin üldse vajatakse. Aga vajatakse.

Niisiis, homo economicuse mõtlemise kujundamisel ei tahetagi nn eluvõõrastele, mõistusevälistele küsimustele vastuseid otsida/leida. Paraku sellega teadlikult eiratakse religiooni, mis on sisuliselt ju õpetus inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Pealegi ükskord tabab materiaalselt kindlustatud keskeas inimene end mõtteis, et kõik, mida on võimalik osta raha eest on väga odav. Kas aastate möödudes julgeme esitada veel küsimuse: aga järsku seesama haritud homo economicus on väärastunud nii oma arengus, mõtlemismallides, aga ka otsuste/valikute tegemisel?

Tippteadlase võimas talent on kõiksuse kingitus /vr*/

Peame võltshäbi tundmata rääkima religioonist. Kergem on seda teha tippteadlaste tasandil. Minu uuringute ja kontaktide varal võin kinnitada, et tippteadlaste suhted religiooniga on/olid alati väga keerulised, isegi mõistatuslikud. Ennekõike sellepärast, et tippteadlane teadvustab, et tema võimas talent on kõiksuse/Looja kingitus, millest ka tema kindel side Jumalaga. Olin TÜ aulas, kui sealt oma viimsele teekonnale saadeti akadeemik Paul Ariste ja seda jumalasõnaga. Istusime 1980.ndate aastate keskel TÜ nõukogu koosolekutel vastamisi nö üle laua ja alles tema viimastel eluaastatel sain teada, et akadeemik oli usklik. Minu parimad mälestused akadeemikust.

Küsime otse: mis oli enne nn Suurt Pauku, kes selle esile kutsus ja kelle idee/plaanide kohaselt toimub sellele järgnev areng? Nüüdisaja teaduse arengutaset arvestades vastuseid ei saa, kuid vastuseid saame otsida/leida religioonist, mõistusevälistest sfääridest. Kuidas me saame olla nõus teesiga, et elu Maal tekkis nö iseenesest „kapseldunud“ tingimustes, samas kui teame kui palju meile veel tuntud/tundmatuid objekte on kas möödunud Maast või põrkunud Maaga. Mida nad siia on toonud? Kuidagi ei saa leppida ka sellega, et isegi kooliõpikutes ilutsevad üksikud pildid evolutsioonist, millised on juba ammu teaduse poolt kuulutatud üksikute kunstnike fantaasiaks.

Olen veendunud, et mida haritumaks saavad inimesed, seda religioossemaks nad muutuvad, sest nende mõtted hakkavad liikuma üha enam mõistusevälistes sfäärides. Teadvustame: teadus on kultuur kahtlustest, religioon aga kultuur mõistusevälisest tunnetusest. Kahtlemata on see tees kultuuri osaks, sisuks. Olen alati pidanud ateismi kultuurituseks.

Karm tulevik: võidab kõrgem intellekt. Kui homo economicuse mõistus meie planeedi alleshoiudu ei taga, siis tema asemele astub kõrgema intellekti kandja, kes võib olla maise, aga ka kõiksuse/kosmilise päritoluga. Millal see juhtub, kas enne või pärast Maal elu lakkamist, seda ei oska keegi prognoosida. Selles valdkonnas on sündinud reaalseid hüpoteese. Momendil tõenäosemaks peetakse maise tehisintellekti võitu inimmõistuse üle, kuid samas ei välistata kõiksuse/Looja enda mõistuse karmi sekkumist.

Inimese tarkusest kõrgema intellekti kandjad

võivad asuda kaugetes galaktikates

Robotliinide töö majanduspraktikas, kosmose hõlvamisest kuni malemänguni tehisintellekt ületab kordi inimmõistust ja -võimeid. Kui aga tehisintellekt hakkab võimenduma läbi iseenese tarkuse/loomingu, siis inimmõistuse kokkupõrge tehisintellektiga on küll ebasoovitav reaalsus.

Võimalik, et tehisintellekt juba mitte kauges tulevikus hakkab ületama nn inimlikku täiuslikkust. Kujutelgem, et võimu haaranud tehismõistusega olend osutub jäärapäiseks, Maa elukeskkonda mittearvestavaks, nagu seda on nüüdisaja homo economicus. Milliseks kujuneb tänase inimese enda saatus uues olukorras?

Lõpuks jääb küsida: kus homo economicus on eksinud ja kas ta üldse ongi eksinud? Vastata võib ka lihtsalt: kui teil on ükskõik, kus te olete, ei ole te ju ka ära eksinud. Sisuline vastus on keerulisem. Kas pole nii, et homo economicuse mõttemaailm on tänapäevaks kasuahnelt materialiseerunud, tema vabadusi/võimalusi meie planeedil on üle hinnatud ja lõpuks lastud inimesel oma valikuid pahatahtlikult/egoistlikult kujundada? Paraku religiooniväliselt arenev teadus, aga ka ühiskond tervikuna on jätnud inimese kasuahnusele/egoismile küllaldaselt võimalusi, samal ajal kui religioon jäi/jääb mõistuseväliseks, inimese materiaalset elu/toimetulekut vähe mõjutavaks. Ja kui tänapäeva inimese tarkus/intellekt jääb napiks nende vastuolude lahendamiseks, siis tulevik jääbki kõrgema intellektiga olendi päralt.

Vambola Raudsepp