Teadus ilma religioonita on lombakas,
religioon ilma teaduseta on pime.
Albert Einstein.
Loodus ei vaja inimest, ega tema tarkust. Tarkust vajab looduskeskkonnas majandav inimene nn homo economicus endaga toimetulekuks, et ta ei hävitaks ennast ja kõiksuse poolt loodud elukorraldust. Elu, mis toimis planeedil Maa miljardeid aastaid enne inimese tulekut. Ehkki inimese loodud nn noosfäär, tarkusesfäär on nüüdisajaks kujunenud muljetavaldavaks, jääb see kõiksuse poolt loodud, meile veel tundmatu tarkuse/vaimuvara kõrval tühiseks (kui mitte looduse jaoks lausa tarbetuks). Jääb mõistatuseks antroopsuse printsiibi toime: miks planeet Maa areng miljardite aastate vältel kujunes selliseks, et siia võis tulla (või pidi tulema) mõistusega olend, kes oma tegevusega võib selle imeilusa planeedi lagastada ja lõpuks isegi hävitada.
Ja homo economicus alistas Maa. Kõiksuse/Looja tahtel inimesed tulid ning Jumal õnnistas neid, ja ütles: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!“ Kui Looja oli õnnistanud inimesi, andnud neile rikkused ja viljakuse, hakkasid nad oma missiooni tätma.
Viljakuses oldi edukad, planeedi asukaid on tänapäevaks saanud juba ligikaudu kuus ja pool miljardit. Kasv jätkub meeletus tempos. Paraku hetkel elukvaliteet Maal on tagatud vaid ligikaudu 10% elanikkonnast, mistõttu küsimusi tekitab homo economicuse mõtlemise ja käitumise võimekus, aga ka ratsionaalsus. Äärmuslik näide. Kuidas on võimalik, et Venemaal, kus rahvaarv moodustab maailma rahvastikust vaid 2% ja kelle käsutuses on 30% Maa loodusvaradest veab sisse 50% oma toiduvajadustest? Edasi küsimus: miks ja milliseid toidukaupu veetakse sisse Eestisse?
Ebaratsionaalsusel on globaalsed mastaabid, sest majandatakse ja elatakse üle planeedi võimaluste. Tänu ebaõnnestunud valikutele varsti lõpevad tähtsamad maavarad ja looduses ei leidu kohta, mis poleks inimese poolt alistatud ning sageli ka lagastatud. Mõne aastakümne pärast võime rääkida kahetsusväärsest majanduslikust metslusest või majandamisest tekitatud katasstroofidest.
Viljakuse, so ülerahvastatusele ja planeedi majandusliku alistamisega on nii hoogu mindud, et nüüdisaja inimesi heidutavad mõtted lähitulevikust, rääkimata perspektiividest. Ees on maagiline tähtpäev 21.detsember 2012, mida keegi veel tõsiselt ei võta. Aga võiks. Jääb vaid küsida: miks homo economicus loobus Looja poolt pakutud võimalusest elada õnnelikuna keset rikkusi? Aga nii on juhtunud.
Mis saab edasi? Ennekõike tunnistagem, et inimese lähitulevik johtub sellest, kuivõrd mõistusepäraselt oleme suutelised kujundama tulevikuinimese arengutasemele vastavat intellekti ja majandamismudelit. Esiteks, kas see on üldse teostatav? Teiseks, kui suuri ümberkujundamisi see ühiskonnalt nõuab (hariduse, teaduse, kasvatuse vms valdkonnas) ning milliseid ressursse selleks vajatakse? Küsimustele vastuste saamiseks siirdume tänapäevast nö alguste algusse.
Ristiusus inglid, so astraalsed /vaimsed olendid
olid olemas juba enne maailma loomist (Pilt internetist)
Alguses oli Sõna kui idee ja tegu. Tänaste majanduslike otsuste tegemisel tõdeme, et otsustajad on pärit oma aja lapsepõlvest, kasvuaastatest ja tol ajal antud haridusest. Mõistame, kui raske on homo economicuses muuta aastakümneid või isegi aastasadu juurdunuid arusaamasid ja käitumismalle, mis on kujunenud majandamise ekstensiivse arengu ja võitleva ateismi-materialismi (kus otsustaja oli ise looduse kroon!) tingimustes.
Johannese evangeeliumis seisab: „Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal. Kõik on tekkinud tema läbi...“ Niisiis, alates sünnist saab lapsele lahutamatuks kaaslaseks sõna, mille abil antakse talle käsud ja keelud, aga ka haridus ning lõpuks korraldatakse talle kogu ümbritsev elu. Edaspidi tema maailmapilt avardub läbi paljude salapärasuste, vastuolude, kus vastuseta jäävad tuhanded küsimused.
Vastuseid lapse küsimustele hakatakse andma aabitsa algustähega A ning pooliku põhitõega, et oli olemas mateeria ning mingitel salapärastel põhjustel tekkis kõik, so Päike, Maa jne ning lõpuks galaktikad, kõiksus. Ära rohkem päri! Nüüd võta planeedilt kõik, aina majanda, alista ja ei mingit aukartust Looja ees! Mida puudulikumalt õpetame lastele aukartust elukeskkonna/kõiksuse/Looja ees, seda samu vajakajäämisi kannab ta hiljem oma tegudes edasi ühiskonnale, loodusele. Ateismi tingimustes noorele inimesele loodus-/keskkonnahoiu õpetamiseks ei ole juba eos kindlat baasi, vundamenti.
Noorte õpiaastad jätkuvad erinevates koolides, kus keskmes on ikka seesama Sõna. Nüüd küll terminoloogia kujul, mis on teaduskeele alus. Järsku leiab arenev noor end teaduse keskelt, ehkki see pole küll veel tõsine teaduse sees olek, vaid lihtsalt teadmiste kogumine. Ja saabki juba rääkida arenemiseas noorele teadusliku maailmapildi, sh ka toimivate majandamismudelite kujundamisest. Paradoks seisneb aga selles, et need tänapäeval kogu maailmas toimivad majandamismudelid on kõik oma puudustega ja me ei saa rääkida ühestki inimest ja keskkonda arvestavast optimaalsest majandamismudelist. Või on asi hoopis selles, et tänapäeva inimese intellekt/talent ei võimaldagi seda probleemi lahendada?
Talent kui Looja kingitus. Majandusliku mõtte areng jätab alatiseks küsimused: mis on rikkus ja mis vaesus, miks mõned riigid on heaoluriigid, teised vaesuses ja näljas, miks mõnedes riikides areneb tehisintellekt ja töötavad robotliinid, teistes aga haritakse maad kõpla või härjaga, mida tähendab rohke talentide/vaimuvara olemasolu ühiskonnale? Teaduselt saadakse mitmesuguseid vastuseid, kuid Looja loomingu täielik mõistmine jääb inimesele alatiseks kättesaamatuks.
Meie elu kujuneb selliseks nagu on meie mõtlemine nö rakenduslikul tasandil. Tänapäeva homo economicus mõistab, et tööd ja leiba annab selles maises/materiaalses maailmas mingi konkreetne töö/amet. Seetõttu eesmärgiks üksikisiku tasandil seatakse aineliste vajaduste rahuldamine, so tervis, tervislik toit, eluase, meeldiv töö ja kõrge palk, moodsad riided, aga ka ülikooli atestaat, piisavalt vaba aega jms. Selles pole midagi halba, sest eelloetletud on ka elukvaliteedi näitajad.
Eesmärgiga peab ja ongi vastavuses tavaharidus, so teaduslik käsitlus füüsilisest universumist ja mõistuspärasusele baseeruvast teadvusest. Tavahariduse kaudu inimene siseneb noosfääri laienemisse ning talle ei püstitatagi küsimust elu mõttest või eesmärgist ning kuhu läheme või kuhu tahame jõuda. Miks ma elan? - see pole ju teaduslik probleem ja missugust vastust siin üldse vajatakse. Aga vajatakse.
Niisiis, homo economicuse mõtlemise kujundamisel ei tahetagi nn eluvõõrastele, mõistusevälistele küsimustele vastuseid otsida/leida. Paraku sellega teadlikult eiratakse religiooni, mis on sisuliselt ju õpetus inimeseks olemisest ja inimeseks jäämisest. Pealegi ükskord tabab materiaalselt kindlustatud keskeas inimene end mõtteis, et kõik, mida on võimalik osta raha eest on väga odav. Kas aastate möödudes julgeme esitada veel küsimuse: aga järsku seesama haritud homo economicus on väärastunud nii oma arengus, mõtlemismallides, aga ka otsuste/valikute tegemisel?
Tippteadlase võimas talent on kõiksuse kingitus /vr*/
Peame võltshäbi tundmata rääkima religioonist. Kergem on seda teha tippteadlaste tasandil. Minu uuringute ja kontaktide varal võin kinnitada, et tippteadlaste suhted religiooniga on/olid alati väga keerulised, isegi mõistatuslikud. Ennekõike sellepärast, et tippteadlane teadvustab, et tema võimas talent on kõiksuse/Looja kingitus, millest ka tema kindel side Jumalaga. Olin TÜ aulas, kui sealt oma viimsele teekonnale saadeti akadeemik Paul Ariste ja seda jumalasõnaga. Istusime 1980.ndate aastate keskel TÜ nõukogu koosolekutel vastamisi nö üle laua ja alles tema viimastel eluaastatel sain teada, et akadeemik oli usklik. Minu parimad mälestused akadeemikust.
Küsime otse: mis oli enne nn Suurt Pauku, kes selle esile kutsus ja kelle idee/plaanide kohaselt toimub sellele järgnev areng? Nüüdisaja teaduse arengutaset arvestades vastuseid ei saa, kuid vastuseid saame otsida/leida religioonist, mõistusevälistest sfääridest. Kuidas me saame olla nõus teesiga, et elu Maal tekkis nö iseenesest „kapseldunud“ tingimustes, samas kui teame kui palju meile veel tuntud/tundmatuid objekte on kas möödunud Maast või põrkunud Maaga. Mida nad siia on toonud? Kuidagi ei saa leppida ka sellega, et isegi kooliõpikutes ilutsevad üksikud pildid evolutsioonist, millised on juba ammu teaduse poolt kuulutatud üksikute kunstnike fantaasiaks.
Olen veendunud, et mida haritumaks saavad inimesed, seda religioossemaks nad muutuvad, sest nende mõtted hakkavad liikuma üha enam mõistusevälistes sfäärides. Teadvustame: teadus on kultuur kahtlustest, religioon aga kultuur mõistusevälisest tunnetusest. Kahtlemata on see tees kultuuri osaks, sisuks. Olen alati pidanud ateismi kultuurituseks.
Karm tulevik: võidab kõrgem intellekt. Kui homo economicuse mõistus meie planeedi alleshoiudu ei taga, siis tema asemele astub kõrgema intellekti kandja, kes võib olla maise, aga ka kõiksuse/kosmilise päritoluga. Millal see juhtub, kas enne või pärast Maal elu lakkamist, seda ei oska keegi prognoosida. Selles valdkonnas on sündinud reaalseid hüpoteese. Momendil tõenäosemaks peetakse maise tehisintellekti võitu inimmõistuse üle, kuid samas ei välistata kõiksuse/Looja enda mõistuse karmi sekkumist.
Inimese tarkusest kõrgema intellekti kandjad
võivad asuda kaugetes galaktikates
Robotliinide töö majanduspraktikas, kosmose hõlvamisest kuni malemänguni tehisintellekt ületab kordi inimmõistust ja -võimeid. Kui aga tehisintellekt hakkab võimenduma läbi iseenese tarkuse/loomingu, siis inimmõistuse kokkupõrge tehisintellektiga on küll ebasoovitav reaalsus.
Võimalik, et tehisintellekt juba mitte kauges tulevikus hakkab ületama nn inimlikku täiuslikkust. Kujutelgem, et võimu haaranud tehismõistusega olend osutub jäärapäiseks, Maa elukeskkonda mittearvestavaks, nagu seda on nüüdisaja homo economicus. Milliseks kujuneb tänase inimese enda saatus uues olukorras?
Lõpuks jääb küsida: kus homo economicus on eksinud ja kas ta üldse ongi eksinud? Vastata võib ka lihtsalt: kui teil on ükskõik, kus te olete, ei ole te ju ka ära eksinud. Sisuline vastus on keerulisem. Kas pole nii, et homo economicuse mõttemaailm on tänapäevaks kasuahnelt materialiseerunud, tema vabadusi/võimalusi meie planeedil on üle hinnatud ja lõpuks lastud inimesel oma valikuid pahatahtlikult/egoistlikult kujundada? Paraku religiooniväliselt arenev teadus, aga ka ühiskond tervikuna on jätnud inimese kasuahnusele/egoismile küllaldaselt võimalusi, samal ajal kui religioon jäi/jääb mõistuseväliseks, inimese materiaalset elu/toimetulekut vähe mõjutavaks. Ja kui tänapäeva inimese tarkus/intellekt jääb napiks nende vastuolude lahendamiseks, siis tulevik jääbki kõrgema intellektiga olendi päralt.
Vambola Raudsepp
No comments:
Post a Comment