ESIISADE ISIKULUGUDE OTSINGUTEL: Piisaste Raudseppade saaga

Ja ma nägin taas kõiki rõhumisi, mida pandi toime päikese all, ja vaata, seal olid rõhutute pisarad, aga neil ei olnud trööstijat! Koguja 2/4.

.

• Alates 1765.a. - hakati ulatuslikumalt Eestis kartulit kasvatama; leevendus aastasadu kestnud näljahäda;
• 1875.a. - aretati talirukkisort "Sangaste".

.

Sugupuude arhiivimaterjalide varal saame teada tähtsamad eludaatumid/sündmused oma eellaste kohta, kuid tahame rohkem teada, kuni sel ajal elanud inimeste isikulugudeni välja. Raske ülesanne. Ennekõike sellepärast, et elame kiiresti muutuvas ajas, kus tänapäeva inimese tarkused ei kattu ammuste aegade arusaamadega. Olgem ausad: tõsiselt segavad nö klassikaks muutunud kirjandusteosed, millest tänapäeva inimene võtab omaks väga vastuolulised mõttemallid.

Piirnatsi talu Sangaste Mäekülas (2010) /vr*/

.

Nüüdisaja kaartidelt me ei leia Sangaste vallast Piisaste küla, isegi praegused kohalikud inimesed ei tea niisugusest külast midagi. Aga minu ees on väga vana saksakeelne kaart, kus Piisaste küla on märgitud Sangaste kirikust põhja-loode suunas ca 3 km kaugusel. Ja just selle küla Käärige (Kärike) taludest leiame Henno (1720-1783) nime kandva mehe, kellest hargneb Piisaste Raudseppade sugupuu. Muide, 1795 hingeloendi andmeil asusid Käärige talud Kurevere küla koosseisus.

 Vanal käsitsijoonistatud kaardil 

on olemas Piisaste küla

.

Henno abiellus Maiga (1719-1787) ja neil oli kolm poega – Juhan, Teovil (ka Teofil) ja Peeter. Paraku Juhani käekäigu kohta pole edasisi andmeid, Teovil elas kogu oma elu Käärigel, tal oli pere ja ta oli ka mõnda aega siin peremeheks. Noorimast pojast Peetrist (1764-1821), kes oli mõnda aega sama talu peremees, minu esiisade sugupuu jätkus. Kes olid nad ja nende järglased inimestena, millised olid nende tõekspidamised, millest ammutasid oma elutahte ja -jõu?

Tean üksnes, et minu otsesed esiisad Piisaste külast elasid vaid viiskümmend-kuuskümmend aastat, mõnel õnnestus elada kauem. Samas aga paljud pereemad surid saamata kolmekümneseks. Need aastad olid täis muresid ja vaevu; raskusi sõdade, katkude, nälja ja paljude teiste hädade tõttu. Nad olid kaitsetud, rõhutud, nende rõhujate (kes tulid siia röövvallutajatena) käes oli absoluutne võim. Taluperemees ja ta pere vajasid trööstijat, innustajat, et leida lootusetuset ja masendusest väljapääs, oma elutee tulevikku. Paradoks, kuid tolle aja kodudes otsustav roll pere ellujäämisese tagamisel kuulus hoopis pereemadele, nende erilisele andele, mistõttu sügav kummardus neile.

Levinenud müüt: kaugeks esiisaks Rootsi sõdalane

.

Kui 1960.ndatel aastatel hakkasin oma sugujuurte vastu huvi tundma, siis sealsete talude (Piirnatsi /varem Peerna Hansu/, Põõna, Tsäni) Raudsepad rääkisid ühte ja sama juttu – nende väga kaugeks esivanemaks olla Rootsi sõdalane. Kui asja pikemaajaliselt uurida, siis vastuseks võib olla jah ja ei. Kui jah, siis ei tasuks kohe veresugulust rootslaste juurest otsida, vaid selleks nn rootsi sõdalaseks võis vabalt olla ka eestlane.

Asi on selles, et enne Hummuli lahingut (1702) asus Sangastes 700-meheline välikorpus, millega oli seotud hulk eestlasi. Ja veel. Aastast 1701 moodustati Rootsi väes eestlastest talupoegade pataljone, Eesti- ja Liivimaalt mobiliseeriti umbes 15 000 eestlast. Aga kes tollel ajal seda rahvust üldse nii väga rõhutas? Nii, et tähtis oli noorel mehel olla vaid seotud rootslaste ja Põhjasõjaga, millest saigi alguse kõikvõimalikud müüdid tema järglaste seas.

Kui arendada Sangaste Raudseppade põlvest-põlve edasi jutustatud lugu rootsi sõdalasest kui nende eellasest, kes tulnud raskelt haavatuna tallu ja loonud eestlannaga pere, siis selleks võinuks olla isegi Henno isa (paraku nime ei tea). Sõdalasest(?) isal oli kaks last, Kirstin (1717) ja Henno. Kuigi nimi Kirstin on eestlasele võõrapärane, siis oodanuks rootslaselt(?) Käärige tallu rohkem võõrapärasust. Kuna aga Hummuli lahingus Rootsi väe kaotused olid väga suured (ainuüksi langenuid 3500-3700), siis eks neid haavatuid ja invaliidistunuid noori mehi (nii rootslasi, soomlasi, eestlasi jt) võis jätkuda ka taludesse Sangaste maile, Käärige tallugi.

Samas jääb aga küsimus: miks Piisaste Raudseppade perenimi oli veel 1790ndatel Schmidt, mis hiljem muudeti eestipäraseks, so Raudsepp. Nii on see kirjas kirikuraamatutes. Muidugi võisid Henno vanemad või vanavanemad olla uustulnukad Saksamaalt, mis aga vajab täiendavaid uuringuid.

Müüdid müütideks, kuid selge on üks – meie talupoegadest esiisad olid nende suurte ajaloosündmuste, antud juhul Põhjasõja keskmes ja nad olid nii või teisiti Vene-Rootsi tapatalgutes kannatajad. Ja on üldse ime, et Raudseppade sugupuu sellest ajast veel edasi kestis. Pidi olema see miski, mis selle sugupuu elukestvaks tegi.
.

Uued talud, uued peremehed

.

Henno poeg Peeter (1764-1821) elas kogu oma elu Käärige talus, kus tal oli pere ning oli seal mõnda aega peremeheks. Tema esimene naine Eva (1766-1794) suri varakult, peale teise lapse (Juhani) sündi ning Peeter abiellus uuesti Juuliga, kellega tal oli veel kuus last. Laste suremus oli suur. Nii surid teadmata põhjustel ühel aastal, so 1821 järsku neli Peetri ja Juuli last. Kuna Peetri esimesest abielust poeg Juhan hakkas kandma perekonnanime Raudsepp (varem Schmidt), siis ilmselt said selle perekonnanime ka kõik teised Piisaste külast võrsunud lähisugulased. Ka need, kes olid siit külast välja rännanud, kuid jäänud Sangaste kirikupiirkonda elama.

Sangaste kirikuraamatus tehtud perekonnanime parandus

.

Edasi, Peetri poeg Tiit Raudsepp (1808-1883?) sündis küll Käärige talus, seal ta ka abiellus Tiiu Vahteriga (1832) ning Käärigel sündis neil kuus last, kuid 1853 aasta paiku olid nad juba Peerna Hansu talu (praegu Piirnatsi) elanikud. Tiidu ja Tiiu kuues laps, oma vanaisa nime kandev Peeter Raudsepp (1850-1905) oli mõni aasta Peerna Hansi talus peremees, kuid lahkus siit 1894. aastal, kuna ostis päriseks Lustivere talu Kärgula mõisapiirkonnas. Mõisnikuks oli von Sivers.
.

 Kärgula mõisnik von Sivers /foto ERM/

.
.Niimoodi ajapikku sirgusid Piisaste Raudseppade soost uued peremehed ja rajati uued talud.

.

Lustivere talu peremees Gustav Raudsepp (vasakult esimene)

koos naabertalude peremeestega (aastal 1909)

/Foto Vambola Raudsepp'a erakogust/

..

Töökultuur hoonete ehitamise, põlluharimise ja paljude vajalike majatarvete valmistamise alal oli Raudseppade seas kõrge. Perekonnas nõuti täpsust, korda ja tehtu kvaliteeti. Täpsus ja kohusetundlikkus valitses ka inimsuhetes. Kuna Piisaste Raudsepad olid väga kohusetundlikud Sangaste koguduse liikmed, siis võib ütelda, et eeltoodu talupojakultuuri andis oma panuse kristlik kasvatus.

Kristlik kõlblus isikulugudes

Sangaste kirik /vr*/

.

Inimesel, kes korraldab oma elu kristlike väärtuste varal on ennekõike tähtis oma kodu, perekond, kodukirik ja lähedaste hauaplatsid. Teda ei sega sekulaarne omanäoline elukorraldus, mida püütakse rajada küll kristlikele väärtustele, kuid samal ajal eitades religiooni, kristlikku õpetust ennast.

Niisiis, Piisaste küla Raudsepad olid seotud oma kodukirikuga, kus toimusid ristsed, leerikoolitus, laulatused ja lõpuks matused. See oli sügavalt juurdunud järjepidavus, millele rajanes eneseväärikus ja tulevikusuundumused. Hiljem, kui Peeter Raudsepp elas juba oma rajatud talus Lustiveres, Urvaste kihelkonnas, oli ta usklikuna tihedalt seotud oma uue kodukirikuga.

Peeter abiellus Ann Vaheriga (1855-1920), kes pärines Kurevere külast ja neil oli neli last. Neljandast lapsest Gustavist (1882-1935) sai hiljem Lustivere talu peremees. Gustav oli süvausklik, võttis aktiivselt osa Urvaste kiriku koguduse tööst. Tal oli ilus lauluhääl, laulis kirikukooris ja kodus sõrmitses kandlel enamlevinenud kirikulaule. Kuna ka naabertalu Matu peremehed olid muusikamehed (viiulimängijad), siis sageli kõlas Lustiveres oma küla väike kapell.

.

Gustav Raudepp (1882-1935)

/Foto Vambola Raudsepp'a erakogust/

.

Gustav Raudsepp oli suure lugemusega, iseõppija ning tegi ka ise kirjanduslikke katseid, mis jäid temast maha sahtlisse kirjutatud luuletuste näol. Parimad nendest ehk olidki religioosse tagapõhjaga värsiread, so Püha jõe palve (pildid sügisesest Osula Harjumäest), Rahu helin (mõtted Urvaste kirikus) ja Kastepärlis mälestus (seotud vanemate haudadega Osula kalmistul). Ja veel. Lustiveres tegi taluperemees ise pikemaajalisi ilmavaatlusi ja määras väga täpselt ühe või teise töö tegemise alguse ja aja.
 .

Vahelduseks üks fakt: toona hobusevargused olid sagedased ilmingud, sellest teatati, kuid vargaid harilikult ei leitud. Seda kõike pidi üle elama ka Gustav Raudsepp, veel enam, ta hoopis ise langes valesüüdistuste ohvriks ja pidi taluma kõiki alandusi. Aga valesüüdistuste ümberlükkamisest millegipärast toona ajalehed enam ei kirjutanud.
.

Urvaste kirik

/Foto Vambola Raudsepp'a erakogust/

Oma muusikaalsuse pärandas Gustav oma esimesele pojale (minu isale) Richardile (1910-1971). Minu isa rääkis suure uhkustundega sellest, kuidas ta Kärgula kooli õpilasena Jõulude ajal valiti poistekoori eeslauljaks. Ka Richard mängis kannelt ja võis vabalt esitada paljusid kiriku koorilaule.

.

Liidia-Adeele (1914-1993) ja Richard Raudsepp (1910-1971)

/Foto Vambola Raudsepp'a erakogust/

.

Richard abiellus Liidia-Adeele Pikaga (1914-1993) ning nad rajasid oma kodu Lustivere B taluna, kus kasvasid täisealiseks viis last. Nii jõulude, aga ka suvistepühade ajal käidi külas või võeti ise külalisi vastu. Ehkki sugulased hakkasid juba kaugenema, käis Lustivere rahvas Sangastes, Piirnatsil ja vastupidi. Samal ajal käidi Sangaste kalmistul, eriti nö surnuaiapühadel, kus meenutati/mälestati Gustavi vanavanemaid Tiitu ja Tiiut ning paljusid teisi ühiseid sugulasi.

Objektiivsed isikulood peavad olema tasakaalus, et need ei koosneks üksnes positiivsest, vaid ka negatiivsest poolest. Inimene on ekslik, pole olemas ideaalset inimest, mistõttu pole ka meist keegi veatu, patuta. Enim pahandusi tegid tol ajal viin ja kõrtsid, millest mitmesugused arusaamatused, mõttetud tülid. Aga need olid vaid üksikjuhtumid. Tähtsamad on väljakujunenud peretraditsioonid ja -väärtused ning kiriku rolli mõistmine selles. Tol ajal ja praegugi võib oma kodukirikus iga koguduse liige saada kinnitust sellele, et üksnes Jumala arm katab kinni kõik üleastumised ja patud ning loob isikule edasiminekuks täisväärtusliku elu. Tasakaalukad on need inimesed, kes elavad kristliku õpetuse järgi; õnneks leidsin seda isiksuse tasakaalu Piisaste Raudseppade saagas piisavalt palju.

.

Vambola Raudsepp

.

VALGUS(KIIR) LÄBI ELATUD AASTATE: Peegeldused memuaarides

.

Mida vanemaks ma saan, seda parem ma olin.

 Henry Louis Mencken

.
Inimene on Universumi kodanik, Looja looming, millest ka tema jääv seos kõiksusega. Kui paljud inimesed hakkavad seda tajuma/tunnetama alles oma elu eelõhtul, olles silmitsi möödaniku, elatud aastate või paratamatusega. Ja siis tulevad memuaarid, mõtisklused elu mõtte ja oma saatuse üle.

Vambola Raudsepp Järve talus (2008) /vr*/

.

Kirjutatud memuaare võib võrrelda ükskõik missuguse kirjandus-/kunstiteosega. Tõeline kunst on ja jääb läbi aegade seotud religiooniga, vaatamata sellele, kui palju vastuväiteid antud teesile ka ei oleks. Iga autor vajab ennekõike hingelist tasakaalu, meelerahu. Aga inimene leiab meelerahu Jumalas, mis vastab tema hinge vajadustele. Samas hing on Jumala asupaik isikus, veel enam, hinges on Jumala tahe, intellekt ja tunded. Öeldule ei ole alternatiivi. Memuaaride kirjutaja justkui seisab alasti Jumala palge ees, räägib Temaga puhtsüdamlikult kõigest: osakssaanud saatusest, elatud aastatest, pereelust, tehtud tööst kuni eeloleva lahkumiseni maisest elust. Kellel ja kas alati see avatud olek õnnestub või kas ollakse selleks valmis?

Inimene on oma valikutes vaba, ta võib olla usklik, aga ka ateist, võib olla isegi nn võitlev ateist. Tunnistagem üht: inimene on patune, veel enam, pole olemas pattudeta, ideaalset inimest. Ateist eitab patte või hoopis tahtlikult unustab need. Sellisel inimesel side Jumalaga puudub. Siit ka äärmused. Memuaare kirjutades ei ahista antikristlast/ateisti miski: ta hakkab looma omi nägemusi, kontseptsioone ning tegema nö omamoodi “verbaalset vigade parandust” elatud elule! Tekitatakse müüte, legende ja lõpuks saabki valmis nn legendaarne inimene, keda avalikkuses saadab sageli talle omistatud nö jumalik seisus. Sekulaarsuse viljad, mis jumalakartlikule, usklikule inimesele jääb arusaamatuks, vastuvõetamatuks.

Religioosset, koos Jumalaga elanud inimest saadab valgus(kiir) läbi kogu tema elu, see valgus on olnud talle toeks tema eluajal ja lõpuks ka eluõhtul. Usklik teab, et Jumala poolt antud elu mõte ja eesmärgid on sõnastatud hoopis isesugustes kategooriates ning seda ei saa lahti mõtestada maise mõtlemise või loogika varal. Küll aga iga inimene saab ja peab tundma sügavat aukartust elu ning inimväärikuse/-väärtuse ees. Veel enam. Kuna religioosne inimene on läbinisti valgustatud, siis ta usub antikristliku surmakultuse võidetavusse ja ületamisse. Lihtsad, kuid sügava sisuga teesid.

Urvaste kirik (juuni 2012) /vr*/

.

Aastatuhanded on kinnitanud, et inimese elu kristliku õpetuse kohaselt on võimalik ja jätkusuutlik. Selle õpetuse ühes põhisõnumis peitub surma võidetavus Jumala riigi meelevallas ning Kristuse ülestõusmise väes. Sõnaga, religioossete inimeste elu on kadestamisväärne. Samas, kui palju on tehtud sekulaarsuses jõupingutusi, et inimesi juba lapseeast usust eemale tõrjuda. Samal ajal, paraku, kui paljud eakad inimesed leiavad end, täis kahetsust eemale tõrjutuna valgusest, religioonist alles oma elu lõpupäevadel.

Nii see on, et inimene ei saa oma memuaaridesse kõike kirja panna, sõnaga raamat jääb lõpetamata. See puudutab inimese surma ja sellele järgnevaid aastaid. Südamlikud on kristlikud matused, hüvastijätt, kus inimene, Jumala laps saadetakse lähedaste juuresolekul igavikku, oma algkoju. Usklik, valgustatud inimene on/oli valmis õnnelikuna lahkuma, sest vajalikul hetkel tema suhted inimeste ja Jumalaga on/olid korras. Niisiis, Jumal on igavesti elav ja kõik kes Teda on otsinud, on ka Ta leidnud – teadmine, mis annabki sisemise rahu ja õnnetunde.

Vahetult peale surma surnust ei räägita halba või siis ei räägita üldse midagi. Aga see on vaid leinaajal nii. Aeg läheb ja varsti peale lahkumist räägitakse kadunukeset kui inimesest, esile tulevad tema nö head ja vead. Edaspidi, võibolla purunevad selle inimese kohta räägitud/loodud legendid, müüdid, aga võibolla tekivad ka uued.

Ja lõpuks, mis omamoodi kurb: sageli, üsna kiiresti kaotavad tähenduse ühe inimese kui autori enda poolt kirja pandud memuaarid, neid loetakse ikka vähem ja vähem, aegade jooksul nad ununevad sootuks. Samal ajal vähesed, kuid sisukamad memuaarid on ilmunud usklikelt, sest valgustatud inimesed elavad/elasid usus, lootuses ja armastuses. Nad on tõeliselt vabad, sest nad ei panusta/panustanud esiletõusmisele, teiste nö laiakssõitmisele või ainelistele rikkustele. Tänu sellele meid võluvadki usklike väärtushinnangud ja inimsuhted. Religioosne inimene on õnnelik, aga õnne kirjapanemine memuaaridesse on ja peabki olema väga raske.

.

Vambola Raudsepp

.

FINANTSOTSUSED: Intuitsiooni ja arvutluste sünergia

.

Nüüdisajal inimaju piiratus on muutunud

 juba uurimisobjektiks. /vr*/

.

Rahandusteoreetikuna pole ma kunagi tahtnud praktikutele peale suruda ühte ja ainuõiget lahendust või tõde, pigem olen alati püüdnud neid ärgitada arutlustele, kuid seda just fundamentaaltedmiste baasil. Alljärgnevalt mõned read varade ostu-müügi probleemidest.

Tõsiasi on see, et tänapäeval igas teadusharus teadlased tunnetavad oma teadmiste piiratust. Ja see on täiesti mõistetav. Pildil: Vambola Raudsepp oma töölaua taga. /vt*/.

Esiteks. Mida siis väärtustada kõrgemalt, kas vara momendiväärtust või sellest varast tekkiva rahavoo summaarset väärtust? Vastuse peaks andma modernne finantsjuhtimisteooria. Ja annabki: vara väärtus võrdub tulevaste rahavoogude nüüdisväärtusega, kusjuures neid rahavoogusid diskonteeritakse riski arvestava teguriga (diskonteerimismääraga). Nii, et tegemist on võrdsete summadega, so ei saa ühte ega teist kõrgemalt väärtustada. Vastuse saime puht matemaatiliste tehete abil. Nagu näeme, arvutlustest ei piisa, mängu peab tulema finantsjuhi vaistlik tunnetus, mis baseerub rahanduse kui distsipliini (teadusharu) täpsele piiritlemisele. Nüüd peame tegema retke süvateadmistesse.

Teiseks. Mida ütleb meile rahanduse definitsioon. Kes tahab neid definitsioone lugeda hästisõnastatud ja ilusas eesti keeles, sirvigem Uno Mereste Majandusleksikone. Paljude maailmas levinenud definitsioonide seast meeldib mulle enim üks: rahandus on raha juhtimise kunst ja teadus. Mis see siis on? Lihtsuse mõttes seostame kunsti parima tulemuse vaistliku tunnetamise võimega ning teaduse (matemaatiliste) arvutlustega praktilises rahandustöös. Kumba siis eelistada, kas erudeeritud finantsjuhti või head majandusmatemaatikut, finantsarvutluste tundjat?

Kolmandaks. Eelöeldus ei tule näha vastuolu. Ei tule eelistada üht teisele, vaid eesmärgiks kindlasti seada mõlema (intuitsiooni ja arvutluste suuna) koostöö. Küsimus kerkib selles, kuivõrd nende erinevate suundade esindajate koostöö võimalikuks osutub? Ettevõtte tasandil võib koostöö osutuda üsna viljaksks, kuid mitte riigi tasandil.

Neljandaks. Riigi tasandil muutuvad asjad keeruliseks. Asi on selles, et riigi tasandil finantsalased otsused oma sisult on ju poliitilised otsused, mis samal ajal peavad veel leidma rahva enamuse toetuse. Nii, et (ministri?) intuitsioon võib ütelda küll ühte, aga valimislubadused käsivad teha teist. Ja saabki ring täis. Elluviidav otsus saab olla vaid üks, kahte eraldi tehtud otsust me korraga ellu viia ei saa.

Viiendaks. Väidan alati, et teadlane (kaalutleja ja kõhkleja nagu ta on), ei ole just majanduspraktikule parim nõuandja. Avalikkuses sõna peavad saama ja võtma oma eriala hästi tundvad, kompetentsed inimesed, kes teevad iga päev ühte või teisi praktilisi finantsotsuseid. Või mis parem, kui asjatundjad esindaksid mingit poliitilist parteid või vähemalt oma argumenteeritud suunda. Samas aga teadlast tasub alati kuulata, sest rahandusteoreetilised loogilised arutlused hõlmavad asja palju laiemalt, kui seda vaid üksikute probleemide puht intuitiivne lahendamine sisuliselt on, olgu see siis isegi mitmekülgselt koostatud tehniliste finantsarvutluste baasil.

Lõpetuseks. Minus, nagu igas Eesti kodanikus tekib nukker kahtlus: kui me liiga agaralt riigi vara maha müüme, kas ükskord riik ei jää üldse ilma oma ainelisest baasist? Siit aga mitmed riskid, sh ka julgeolekurisk. Kuna ise olen olnud alati omavaralisuse poolt, siis olen pigem varade juurdeostude poolt, mis tekitaks mulle tulevasi stabiilseid rahavoogusid. Aga see on ennekõike minu isiklik arutelu, praktilisi finantsotsuseid tehku ikkagi poliitikud ja valitsus eesotsas rahandusministriga.

Vambola Raudsepp,

finantsjuhtimisteoreetik, Koorastes 2006.

ARVAMUS: Tuleviku majandusareng: sumbuv võnkumine?

Teadlased üle maailma kiikavad üsna murelikult aastasse 2050 ja kaugemalegi – ees ootavad murrangulised aastad.

See, milliseks kujuneb Eesti tulevik lähema neljakümne aasta jooksul ja hiljem, sõltub sellest, kui tarku valikuid me oskame teha praegu.

Mõtete kogumiseks on vaja aega, mida paraku alati on vähe.

Vambola Raudsepp Koorastes aastal 2010. /vr*/

Pidades silmas üleilmseid muutusi, tuleb Eestil kui väikeriigil investeerida ennekõike omavaralisusesse ja -varustatusse elanikkonna toimetuleku ning jätkusuutlikkuse tagamiseks. Muidugi vältides autarkiat, s.o rahvusvahelise tööjaotuse vastand-olukorda. Omavarustatus aitaks meil sujuvalt üle elada võimalikud majandusraskused. Veel enam – olla juba paarikümne aasta pärast üks maailma atraktiivsemaid väikeriike, kellel on usaldusväärne majandus. Kõigele lisaks võime olla tänulikud oma soodsale elukeskkonnale (rikkalikud põllumaa, metsa, puhta põhjavee jm varud) ja väiksele rahvaarvule. Millised on aga kõige olulisemad meid mõjutavad muutused lähiajal maailmas?

Esiteks. Maailmamajandus, s.o meie planeedi majandus pikemas perspektiivis lihtsalt peab kasvama tõusvas joones, sest juba kahekümne viie aasta pärast tuleb Maal toita, panna riidesse, kindlustada töö, eluase, arstiabi, haridus jm ligikaudu 10 miljardile inimesele. Selle peab tagama normaalselt toimiv majandusmudel, mille loomise poole peaks liigutama igas maailma nurgas.

Edasi. Ei ole usutav, et kõrge elatustaseme privileegid jäävad veel aastateks üksnes arenenud piirkondade elanikele, kusjuures nad moodustavad vaid 10 protsenti maailma rahvastikust. Kas valdav osa, mis on vaesem ja moodustab ca 90 protsenti elanikkonnast, lepib praeguseks tekkinud olukorraga? Kindlasti mitte. Minnalaskmine rikaste riikide ja maailmaorganisatsioonide tasandil võib lõppeda katastroofiga!

Teiseks. Vaesem osa planeedi elanikest muutub üha rahutumaks, nõudlikumaks ja sõjakamaks. Näljale on lisandunud relvad. Seega tarbimise ja tootmise kogumaht nendes piirkondades kasvab tulevikus koos rahvaarvuga, kuigi minimaalsete vajaduste rahuldamine jääb ikkagi veel pikaajaliseks probleemiks. Muidugi arengutsükli eri faasides võib olukord olla kord parem, kord halvem. Ja suure rahvaarvuga vaesemad maad ei pruugigi leida sobivat majandusmudelit, mis tagaks iga inimese rahuldava elu ja toimetuleku. Rikkad maad aga peavad õppima ja harjuma kordi säästlikuma eluviisiga. Inimeste tarbimiskäitumine muutub üha ratsionaalsemaks (elu ise sunnib!) ja siit ka võimalik järeldus, et arengu tsüklilisus küll jääb, kuid tsükli kõvera amplituud hakkab eelolevatel aastakümnetel meenutama sumbuvat võnkumist.

Majandusvälised mõjud Kolmandaks. Praegune majandussurutis jääb üleilmseks ja kardetavasti pikemaajaliseks ning võtab üha uusi meile veel tundmatuid vorme. Lisaks majanduslikele teguritele hakkavad meid mõjutama mitmed majandusvälised aspektid (maardlate ammendumine, kliima-, keskkonna jm muutused), millega tuleb väga tõsiselt arvestada nii lühi- kui ka pikaajaliste majandusprognooside koostamisel. Juhul kui realiseerub ülalmainitud nn sumbuv võnkumine, võib see vältida mõningaid ettenägematuid ebasoodsaid arenguid, halvemal juhul katastroofe.

Neljandaks. Iga prognoosi puhul on ja jääb eksimisvõimalus. Kuidas neid minimeerida? Probleem on iseenesest mitmetahuline, sest riigi tuleviku seisukohalt oluliste poliitiliste otsuste tegemisel võetakse aluseks ennekõike majandusteadlaste tehtud prognoosid, samal ajal kui teiste teadusharude esindajate häält on vähe kuulda. Küsimus pole selles, kui kaugele me oleme võimelised ette nägema, vaid kui paljudes aspektides prognoos on läbi töötatud. Seda enam vajame kollektiivset ajutööd.

Lõpetuseks. Jäägu see üleilmse majandusarengu sumbuva võnkumise võimalus tulevikus praegu küsimärgiga. Meie kollektiivne mõistus ootab aga Eesti majanduse soodsaima arengutee kohta vastust juba homme.

(Ärileht, 26. august 2009 )