VALGUS(KIIR) LÄBI ELATUD AASTATE: Peegeldused memuaarides

.

Mida vanemaks ma saan, seda parem ma olin.

 Henry Louis Mencken

.
Inimene on Universumi kodanik, Looja looming, millest ka tema jääv seos kõiksusega. Kui paljud inimesed hakkavad seda tajuma/tunnetama alles oma elu eelõhtul, olles silmitsi möödaniku, elatud aastate või paratamatusega. Ja siis tulevad memuaarid, mõtisklused elu mõtte ja oma saatuse üle.

Vambola Raudsepp Järve talus (2008) /vr*/

.

Kirjutatud memuaare võib võrrelda ükskõik missuguse kirjandus-/kunstiteosega. Tõeline kunst on ja jääb läbi aegade seotud religiooniga, vaatamata sellele, kui palju vastuväiteid antud teesile ka ei oleks. Iga autor vajab ennekõike hingelist tasakaalu, meelerahu. Aga inimene leiab meelerahu Jumalas, mis vastab tema hinge vajadustele. Samas hing on Jumala asupaik isikus, veel enam, hinges on Jumala tahe, intellekt ja tunded. Öeldule ei ole alternatiivi. Memuaaride kirjutaja justkui seisab alasti Jumala palge ees, räägib Temaga puhtsüdamlikult kõigest: osakssaanud saatusest, elatud aastatest, pereelust, tehtud tööst kuni eeloleva lahkumiseni maisest elust. Kellel ja kas alati see avatud olek õnnestub või kas ollakse selleks valmis?

Inimene on oma valikutes vaba, ta võib olla usklik, aga ka ateist, võib olla isegi nn võitlev ateist. Tunnistagem üht: inimene on patune, veel enam, pole olemas pattudeta, ideaalset inimest. Ateist eitab patte või hoopis tahtlikult unustab need. Sellisel inimesel side Jumalaga puudub. Siit ka äärmused. Memuaare kirjutades ei ahista antikristlast/ateisti miski: ta hakkab looma omi nägemusi, kontseptsioone ning tegema nö omamoodi “verbaalset vigade parandust” elatud elule! Tekitatakse müüte, legende ja lõpuks saabki valmis nn legendaarne inimene, keda avalikkuses saadab sageli talle omistatud nö jumalik seisus. Sekulaarsuse viljad, mis jumalakartlikule, usklikule inimesele jääb arusaamatuks, vastuvõetamatuks.

Religioosset, koos Jumalaga elanud inimest saadab valgus(kiir) läbi kogu tema elu, see valgus on olnud talle toeks tema eluajal ja lõpuks ka eluõhtul. Usklik teab, et Jumala poolt antud elu mõte ja eesmärgid on sõnastatud hoopis isesugustes kategooriates ning seda ei saa lahti mõtestada maise mõtlemise või loogika varal. Küll aga iga inimene saab ja peab tundma sügavat aukartust elu ning inimväärikuse/-väärtuse ees. Veel enam. Kuna religioosne inimene on läbinisti valgustatud, siis ta usub antikristliku surmakultuse võidetavusse ja ületamisse. Lihtsad, kuid sügava sisuga teesid.

Urvaste kirik (juuni 2012) /vr*/

.

Aastatuhanded on kinnitanud, et inimese elu kristliku õpetuse kohaselt on võimalik ja jätkusuutlik. Selle õpetuse ühes põhisõnumis peitub surma võidetavus Jumala riigi meelevallas ning Kristuse ülestõusmise väes. Sõnaga, religioossete inimeste elu on kadestamisväärne. Samas, kui palju on tehtud sekulaarsuses jõupingutusi, et inimesi juba lapseeast usust eemale tõrjuda. Samal ajal, paraku, kui paljud eakad inimesed leiavad end, täis kahetsust eemale tõrjutuna valgusest, religioonist alles oma elu lõpupäevadel.

Nii see on, et inimene ei saa oma memuaaridesse kõike kirja panna, sõnaga raamat jääb lõpetamata. See puudutab inimese surma ja sellele järgnevaid aastaid. Südamlikud on kristlikud matused, hüvastijätt, kus inimene, Jumala laps saadetakse lähedaste juuresolekul igavikku, oma algkoju. Usklik, valgustatud inimene on/oli valmis õnnelikuna lahkuma, sest vajalikul hetkel tema suhted inimeste ja Jumalaga on/olid korras. Niisiis, Jumal on igavesti elav ja kõik kes Teda on otsinud, on ka Ta leidnud – teadmine, mis annabki sisemise rahu ja õnnetunde.

Vahetult peale surma surnust ei räägita halba või siis ei räägita üldse midagi. Aga see on vaid leinaajal nii. Aeg läheb ja varsti peale lahkumist räägitakse kadunukeset kui inimesest, esile tulevad tema nö head ja vead. Edaspidi, võibolla purunevad selle inimese kohta räägitud/loodud legendid, müüdid, aga võibolla tekivad ka uued.

Ja lõpuks, mis omamoodi kurb: sageli, üsna kiiresti kaotavad tähenduse ühe inimese kui autori enda poolt kirja pandud memuaarid, neid loetakse ikka vähem ja vähem, aegade jooksul nad ununevad sootuks. Samal ajal vähesed, kuid sisukamad memuaarid on ilmunud usklikelt, sest valgustatud inimesed elavad/elasid usus, lootuses ja armastuses. Nad on tõeliselt vabad, sest nad ei panusta/panustanud esiletõusmisele, teiste nö laiakssõitmisele või ainelistele rikkustele. Tänu sellele meid võluvadki usklike väärtushinnangud ja inimsuhted. Religioosne inimene on õnnelik, aga õnne kirjapanemine memuaaridesse on ja peabki olema väga raske.

.

Vambola Raudsepp

.