Vasarate teadlasdünastia minu sugupuus

Elmar Vasar

Minu sugupuus on med prof Vasarad, kelle juured asuvad Valgamaal Sangaste kihelkonnas Mäekülas järgmiselt: prof Elmar Vasar (1926-2004) on mulle 6th cousin ning tema pojad vastavalt 6th cousin once removed, so Eero Vasar (1954) ja Veiko Vasar (1956-2015). Eero Vasar on Eesti TA akadeemik.

Eero Vasar

Veiko Vasar

Minu ja Vasarate sugujuured lahknevad õdede Ann Hellamiku (1761-...) ja Liis Rusa (1764-1810) juurest. Ann Hellamik oli Ann Raudsepa vanaema ema.

Meie ühised eellased on Tints Kihho (1717?-1787) ning Marret Kihho (1721-...). Med prof Vasarate teadlasdünastiasse kuulub ka vet prof Rudolf Säre, kuid minuga tal otsest sugulusseost (nö vereliini kaudu) ei ole.

Vambola Raudsepp

Vana külakool

Kurenurme kooli õpilased 1950ndatel.

Kurenurme koolihoone 1950ndatel

Kurenurme kool töötas aastatel 1931-2001

                               

                                 Vana külakool

                        On Eesti ärkamisaja juured

                        iga külakooli klassiruumis.

                        Kreutzwald, Koidula, Jakobson -

                        haridustempli südames olid, ja on.

                        Mil kogu maale koolid andsid näo,

                        sai Eesti oma riigi vahval vaimuväel.

                        Vankumatu tahte, lisaks sihi, hoole

                        vormis meisse oma kodu külakool.

                        Ehkki sõjast äng, vaesus, ainsus,

                        meil kallis ikka isamaa vaimsus.

                        Aeg läind, vili salves, raugend jõud,

                        meeles jäädvalt vana kool ja õu.

                        Jõuame kõik rännutee lõppu,

                        meenutuseks vaid väike õppus:

                        tänud! - said sammud õiges suunas,

                        ükski juhus enam seda muuda.

Kurenurmes, sügis 2018. 

Vambola Raudsepp (1956.a. lõpetaja).

Dünastiad sugupuus: hoiakud, vaimsus ja edulugu

Rahvuse/riigi/ühiskonna küpsust iseloomustab teadlas-, haritlas- jt dünastiate olemasolu, ennekõike oma rahvuse seast võrsunud isikutest. Iga inimene on huvitunud just oma sugupuu dünastiatest, nende hoiakutest, vaimsusest ja eduloost, mistõttu võiks sellealaseid kirjutisi rohkem olla.

Minu sugupuus võib rääkida Treffnerite, Hellatite, Arrakute, Puurade ja teistest vanadest, juba väljakujunenud dünastiatest, kuid nüüdisajal on kasvamas ka uusi./1/. Eestis on väga vähe uuritud sugupuid nö dünastiate aspektist, kuid on ka üksikuid väga häid näiteid. Üheks selliseks on Tabade sugupuu, mis hõlmab kümmet põlvkonda ja kus on väljapaistvaid koolmeistreid, teaduste doktoreid, professoreid jt. /2/. Siinjuures ei saa me võistelda baltisakslaste, sh mõisnike sugupuudega, kus sugulusjuured ulatuvad paljude aastasadade taha. Kadestamisväärne seik. Ehkki sõna dünastia kasutamine tundub siin küsitav olevat, leian siiski, et on sobilik.

Sugupõlvedevahelised seosed, mida iseloomustavad ühised väärtused, traditsioonid, pürgimused, eetika, teaberuum vms - kõik see kujundab need inimesed väljapaistvateks isiksusteks, kelle vaimsus saab aluseks erinevateks edulugudeks. Eks näiteid saab tuua igalt erialalt, eluvaldkonnast. Õnneks nad (nn dünastia liikmed) ei ela ajutiste poliitiliste voolude ja hoiakute tõmbetuultes, vaid nende maailmakäsitlus baseerub ajaloo keerdkäikude poolt läbitud tõel.

Eelöeldu lahtimõtestamine aga vajab pikemaid kirjutisi, kuid ilmselt pole aeg meil Eestis selleks veel küps. Samas aga luuleread kinnitavad: "Haritlas-, teadlasdünastiate sünd - see on kestva rahvuse tähetund".

Allikad:
1. Isiksused millenniumi sugupuus. Koostanud Vambola Raudsepp. Käsikiri, 19 lk.
2. Kooraste. Lühimeenutusi möödanikust. Koostanud Vambola Raudsepp. Kooraste Küla Selts MTÜ. Paar, 2017, 126 lk.

                Mentorid.

Mentorid - sugupuud ühendav lüli,

kokku liidetud dünastia tüvi.

Neil kingiks antud võimas anne

ja isamaad teeniv ustavusvanne.

Elukaares tõus innustab järgijaid,

dünastias tipnevaid järglasi.

Kord lahkuvad lordid sugupuus,

kerkib põlvkond, tasemelt uus.

Me põrmust saab põlluramm,

sugujuurtele värske huumus.

Nii sirgub ussaias võimas tamm,

sest talentidele austus ja kuulsus.

Issand õnnista pürgijaid, panustajaid,

õpetajaid, kasvatajaid,

Eesti eduloo edendajaid.

                            Vambola Raudsepp. 

Uma kiil

Kaugu Võromaalt kollasi ilma pääl,
imä kiilt olõ-es vai'a sääl.
Vadrasi vinne, soomõ, imedli inglismanni kiilt,
eski elo kävi võõrastõ perrä, noide miilt.

Unõhdi är', saa-es suust sõnnagi;
süä valudi, võrro olõ-es, oll'i õnnõdu.
Imä om lännü, üten võrogi võtsõ.
Oll'i ku lats, kiä midägi otsõ.

Opi kipõlt vahtsõlt, võtsõ Uma Lehe,
kai midä kirotõsõ nu mehe' -
kiäl kallis võro kiil. Miilde tull'i,
arvu saa - kattõ ku pikk uni.

Näet, imä, kõik oll' nii tähtsä ja suur,
olõ-es ma hää lats, ku olli viil nuur.
Kalmu pääl kävi, lillelehe pandsõ,
a imä kiil oll' lännü, miä mul andsõt.


Mõtõlus

Kävi külätiid lats, kiä mõtõli suurõlt,
sääl oll' ta kodo ja esäde juurõ.
Uma maailma uursõ ja puursõ,
kuni är'minekus kasusi suurõs.

Tõistõgõ üten läts kaugõlõ kuuli.
Nüüt tiiä-i, kiä kos eläs, kiä kos kuuli.
Targas saanu ilm, ta muutunu tõsõs,
eski imäkiil uhkõ - kirän ja kõnõn.

Om sis olõmatus õndsus - tühi külä,
sais imäkiil raamatin - putmata ja pühä.
Olõ-i küläkuuli last, kiäl mõtõlus suurõlt,
kiä umakiili tarkust uurnu ja puurnu.


Mõtisklus

Käis külateed laps, kes mõtles suurelt,
seal oli ta kodu ja isade juured.
Oma maailma uuris ja puuris,
kuni äraminekuks kasvas suureks.

Teistega koos läks kaugele kooli,
ei nüüd tea, kes kus elab või olnud.
Targaks saanud ilm, ta muutunud teiseks,
isegi emakeel uhke - kirjas ja kõnes.

On siis olematus õndsus - tühi küla,
seisab emakeel raamatuis - puutumata ja püha.
Ei ole külakooli last, kes mõtleks suurelt,
kes omas keeles tarkust uuriks ja puuriks.

Ajapeegeldus

Elu ajapeeglis kui maise elu peegeldus
jääb Kõiksusse - julmalt, jäägitult, ajatult;
(see on tahtmatult surematuks elatud elu).
On Looja voli, tahe - jälgida, kohelda
Sind ja sugupõlvi, -juurteni välja.

Õigus: olla ajalikult sugupuu tüveks,
et kestaksid millenniumi sugulusseosed.
Aeg variseda põrmu emapuul ja Sinulgi -
kustunud tähe säraks valgusaastate taha,
(kus igavikuks talletatud ajastud ja elu lood).

Tõde: elame Maal oskusteta, surelikena,
(oma tõde tähtsam teadmisest, teadusest)
kuniks saabub paratamatus, ajatus, surematus.
On vaja ülimat mehisust, tarkust,
et vaadata elu kangastust ajapeegelis.

Majandusteadlane Jaan Vainu

Jaan Vainu (13.06.1942 - 21.08.2011)

Jaan Vainu lõpetas Tartu ülikooli 1965. aastal ning 1967. aastal kutsuti ta tööle ülikooli rahanduse ja krediidi kateedrisse vanemõpetajaks. Töötas majandusteaduskonnas vanemõpetaja, dotsendina (1977.a) ning majandusküberneetika kateedri juhatajana (1986-1988), kuid lahkus ülikoolist 1.09.1992 ja siirdus tööle Tallinnasse. Oli seal audiitor ja pearevident (1992-1994), Sisekaitseakadeemia professor (1995-1999) ja lõpuks TTÜ majandusteaduskonna vanemteadur (1999-2011). (Vt ka Valner Krinal ...).

Jaan Vainu kaitses majandusteaduste kandidaadi kraadi 1972. aastal, juhendajaks professor Uno Mereste. Siinjuures ajaloolise tõe huvides on vaja selgeks rääkida mõned põhimõttelised seisukohad. Esiteks. Asi on selles, et praegu endised teaduste kandidaadid märgivad oma CV-des ja eluloolistes allikates, et nad on teaduste doktorid. On ju Eestis jõutud üldisele seisukohale, et teaduste kandidaadid selleks ka jäävad ja nad ei ole ei PhD-d, ega teadusdoktorid. Teiseks. Tol ajal oli doktoritöö kraaditaotleja iseseisev töö ja doktoritöö puhul polenud ette nähtud teaduslikku juhendajat. Kui nüüd mõni teadlane märgib oma eluloolistes allikates, et ta N.Liidu ajal juhendas selliseid ja selliseid doktoritöid, siis vähemalt minu puhul on see vale. Olin kaks aastat enne doktoritöö kaitsmist mittestatsionaarne doktorant Peterburi Majanduse ja Rahanduse Ülikooli juures ning sealne konsultant (mitte juhendaja) oli prof Viktor Kolesnikov.

Teadlasena oli Jaan Vainu väga viljakas, kusjuures rõhutaksin ennekõike teama erudeeritust. Ainuüksi Tallinnas töötamise ajal avaldas ta mitmeid monograafiaid ja ligikaudu poolsada teaduslikku artiklit, nendest tosinkond rahvusvahelise levikuga. Tõsi küll, enamus töid on kaasautorluses (vt üksikasjalisemalt Jaan Vainu CV)..

Töötasin Jaan Vainuga koos rahanduse ja krediidi kateedris ja meil oli paljugi ühist, mis määras ka meie edaspidist elukäiku. Ta märkis oma elu tipphetkeks seda, mil ta kutsuti tööle ülikooli. Tegelikult oli see ka minu eluloos tippsündmuseks, sest meid mõlemat paelus teadus ja töö ülikoolis. Ja siis kui meile teatati, et töötamine ülikoolis eeldab kuulumist komparteisse, siis meil lihtsalt, ehkki küll vastumeelselt tuli sellega leppida. Taas ajaloo huvides üks seik. Nimelt praegu paljudki kiitlevad sellega, et nad polnud kompartei liikmed. Noh, õnnitlen, teil vedas, sest saite oma aega palju ratsionaalsemalt kasutada kui need, kes pidid istuma mõttetutes koosolekutel ja käima mittemidagiütlevates komisjonides vms. Samas aga nii mitmedki teist parteitutest kasutasite eeliseid, soodustusi (välisreisid, stazheerimised välisriikide ülikoolides vms), millest kompartei lihtliikmed ei saanudki unistada. Õppejõududena teadsime, et oleme mitmekordse kontrolli all, so ühelt poolt KGB poolt värvatud üliõpilased, teisalt õppejõud. Olgu siinjuures üheks näiteks Lennart Meri, kes parteituna täitis vastutusrikkaid KGB poolt antud ülesandeid (vt Henn Põlluaas ...).

Nagu me kõik sõjaaja lapsed olime katkised, kes hävitatud, lõhutud perekonnalt, kes vaimselt, hingeelult vms, mis kajastus ka meie igapäevaelus. Jaan Vainu isa elas Rootsis, mistõttu neid jägiti "organite" poolt väga tähelepanelikult. Paraku juba 1980ndatel hõivasid Jaan Vainu alkoholiprobleemid, algul märkamatult, kuid hiljem juba märgatavalt. Paraku. Temale tugevaks moraalseks toeks oli professor Vello Vensel, kuid kui väärikat professorit, maailmamainega teadlast hakati juba süüdistama koostöös KGB-ga ja seda eriti verejanuliselt meedia poolt, mille tagajärjel Vello Vensel lahkus siit ilmast, siis langes masendusse ka Jaan Vainu ja temas kadus see nii talle omane teadlase kirg ja aura. Muide, Jaan Vainu teadustöid ilmus veel peale tema surma, mis ta oli kirjutanud rasketel depressioonipäevadel.

Allikad:

Jaan Vainu CV /internetist/;
Valner Krinal. Tartu Ülikooli majandusteaduskonna minevikust ja tänapäevast. Tartu Ülikooli Kirjastus, 1999, 159 lk.;
Henn Põlluaas. Lennart Meri. Vabaduse valus valgus. Kirjastus Kunst, 2011, 376 lk.

Sõa'ao latsõ

Oll' põimikuu rüä'köütmisõ hommuk,
ku punakotkas Võro liina pommit'.
Peremiis Matu ojan hobõst juutsõ,
kiäki es tiiä - midä usku vai luuta.

Äkki tanki talutiil vurasiva,
taiva all pommipildja urasiva.
Sõa'st maa'ha jäi granaate, miine,
latsõ kipõ oll'i neid kodo viimä.

Plahvatusõn üts lats kaoti silmä,
tõsõ külä poiskõnõ käest jäi ilma.
Romust külä sepp tei pangi,
mürsü kestast ussõ rambi.

Tuu verine tapõlus kesti viil kaugu,
kiä punkrin kuuli, kiä Siberin kaugõl.
No oll' tuu küll üts kuri ja vaine maailm,
midä nätä sai süütü latsõ silm.

Põimikuu 6. päiv.


Sõjaaja lapsed

Oli lõikuskuu rukkivõtmise hommik,
kui punakotkas Võru linna pommit'.
Peremees Matu ojas hobust jootis,
keegi ei teadnud - mida uskuda või loota.

Järsku tankid taluteel vurasivad,
taeva all pommitajad urasivad.
Sõjast maha jäi granaate, miime,
lapsed kiired olid neid koju viima.

Plahvatuses üks laps kaotas silma,
teise küla poiss käest jäi ilma.
Romust küla sepp tegi pange,
mürsu kestast ukse rambi.

Too verine taplus kestis veel kaua,
kes punkris suri, kes Siberis kaugel.
No oli too küll üks kuri ja vaene maailm,
mida näha sai süütu lapse silm.

Lõikuskuu 6. päev, Vambola Raudsepp.

:::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::

1945

Okupatsioonid. Demagoogid.

Olid sundmobilisatsioonid.

Valulik seik: ilmasõja tormis,

eesti poisid võõras vormis.

Kohutav kaotus. Pettumused.

Kestvad tagakiusamised.

Eesti esimene rahukevad.

Lõhki pered. Lein. Üksikemad.

Verise sajandi laste saatus:

teel pikad alanduste aastad.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::