Sügis. Värvide erakordsus ja kontrastid viivad mõtted elukeskkonna Loojale, Suure Tundmatu loomingule, kus maine elukorraldus ja inimese piiratud valikud on jäetud paraku igaühe enda mureks.
Edasiminekuks otsib inimene alati oma tee algust, seda siis lapsepõlvest. Praegugi veel meenub kauge lapsepõlve erutus kooliteel, kärsitus tarkuste juurde, mis pidi andma inimesele Looja loomingu sügavama mõistmise ja oskuse siin maailmas hakkama saada. Noorusaastatega maailm avardus, kuid alatiseks jäid pildid ja lõhnad kodukohast, möödanikust, milleks olid esimeste sügiskülmade värskendav hingus, varahommikune sätendav, kahutanud maa ning jääkirmes tiikide kargus. Fantaasialennuks keskkond missugune!
Aeg läks ja tegelikkus paigutas kõik isemoodi. Mõistsin juba varakult üht: minu valikuid hakkavad ahistama varase noorusaja, so sõjaaegsete ja -järgsete aastate kasvukeskkond, ennekõike aineliste võimaluste nappus ja lõpuks noorusaja ajaline piiratus. Varastel noorusaastatel unistasin saada filoloogiks, isegi kirjanikuks või teoloogiks. Nii ei läinud ja muidugi on sellest kahju.
Elu juhtis mind hoopis teistele radadele. Rahuldusin oma kitsamate, tol ajal vabal tahtel tehtud ratsionaalsete valikutega. Edaspidises elus ei juhtunud seda, et võimaluste ahtad piirid oleksid suutnud kahandada minu tegutsemisvajadust ja -tahet, nii valitud erialal kui ka teistes valdkondades.
Märkamatult sisenesin keskikka, tol ajal ülimalt rasketesse ja vastuolulistesse aastatesse. Aina ajanappus ja kiirus! Kui palju jäi tegemata: kuid kas üks maine rändaja, otsija suudabki kõiki radu kõige otstarbekamal viisil omal jalal läbi tallata?
Lõpuks väsime, siis astume oma valitud rajalt kõrvale, jääme puhkama, meenutama ... Tunnistagem: kõik juhtunu on toimunud ju lähiajas ja vaevalt oleme suutelised täielikult mõistma iseennast, saati siis veel teisi, või olla mõistetud teiste poolt.
Vambola Raudsepp. Otsingute aastad: sündmused meenutused ja mõtted Külim, lk 7.
No comments:
Post a Comment