Ulmemõtted: meie vaimsus, sugulaskeeled ja -asualad

The article emphasizes the spirituality of Christianity as a important factor in the development of the area Estonia. Christinianity reached to Estonia in the 13th century, so, unfortunately, a few centuries later than its neighbors (Sweden, Russia, Denmark, Germany, Poland). This meant a spiritual isolation and economic development gap within a few centuries. Later, Christianity had a significant role in obtaining an independent state Estonia in 1920.

 .

21.sajandi algul tabas Eestit demograafiline kriis, mis võib üle kasvada katastroofiks.  Tulemuseks olukord, kus kaob põhirahvus, emakeel, omanäoline kultuur, kristlikud väärtused, hägustub territoorium ja lõpuks ka riik. Olukorra mõistmiseks teeme lühikese tagasivaate ajalukku. Väidame, et meie, so paganlike eestlaste ja tema lähisugulaste (vadjalased, liivlased jt) õnnetuseks oli sattumine vaimsesse isolatsiooni 13.sajandi alguseks, mida põhjustas meie lähinaabrite (rootslased, taanlased, sakslased, poolakad, venelased) väga kiire areng, eriti tänu ristiusule.  Madalamal vaimsel arengutasemel asuvad rahvad (aga Eesti alad selleks olid) muutuvad varem või hiljem domineeritavateks oma naabritest. Nii juhtuski ja praegu võivad eestlased rääkida oma "seitsmesaja aastasest orjaööst" mil vaaguti väljasuremise-ellujäämise äärel. Õnneks 19. sajandil tekkinud rahvusliku ärkamise järel said eestlased oma riigi, mis paraku oma väiksusele jäi suurriikide, vallutajate sõdade tallermaaks. Midagi peame ju õppima ajaloost ja olema võimelised andma vettpidavamaid selgitusi olnu kohta.
 .
Alustame väga kaugetest aegadest. Alljärgneval kaardil on visandatud Eesti alade seos kõige lähemate hõimlaste ja sugalaskeelte (ennekõike vadja ja liivi) levikualadega. Näiteks, 9. sajandil võis rännuhuviline käia oma keeleruumis, so Väina jõe suudmest piki Võrtsjärve, läbi Alutaguse metsade kuni Neeva suudmeni välja ning alustada tagasiteed idapoolt Peipsi-Pihkva järve, üle Velikaja jõe suudme ja siis tehes järsu pöörde edelasse ja jõuda tagasi Väina jõe suudmesse. Oma teekonnal võinuks ta kõigile asukatele end arusaadavaks teha samas läänemere-soome algkeeles ja ega ka kommetes polnud suuri erinevusi. See territoorium hõlmas umbes 90 000 ruutkilomeetrit, mis on võrreldav Euroopa kesksuurusega riigi pindalaga. Miks aga areng seiskus aastasadadeks ning miks toona siiski ei tekkinud veel üht Euroopa omanäolist riiki?

.

Põhjused ennekõike vaimsuses või isegi vaimupimeduses. Kui enne variaagide jõudmist Vene aladele, olnuks eestlastel juhid, kes mõelnuks hõimuvendade ühendamisele, oma riigi tekkimisele ning näinud selleks ette just ristiusu (kiriku) perspektiivikust, võinuks olla arengustsenaariumid hoopis teistsugused. Sõnaga, Eesti vajanuks oma Moosest, kes viinuks oma rahva vaimsele kõrgtasemele. Näiteks, Velikaja jõe suudmesse tekkinuks eestlaste rajatud tugeva kindlustusega linn, samuti kindluslinnad Narvasse, Luuga jõe keskosasse ja mujalegi. Kirikud andnuks vaimsuse, väärtused, ennekõike oma kirja ja keele näol, tekkinuks oma riigi territoorium ja rahvastik. koos sellega oleks laialt levinenud rahvuslik idee ja elanikkonna iseteadvus, kiirenenuks majanduse areng. Muidugi, selle stsenaariumi käivitumine paganluse tingimustes oli praktiliselt võimatu, kuid mitte teoreetiliselt. Siiski tagasivaatelisi analüüse tehes võime vaid nentida, et miski läks Eestil hästi, miski väga hästi ning, miski halvasti või väga halvasti.

.

Eest riigi tekkimine läbi Vabadussõja (1918-1920) oli üks suur loteriivõit ja paradoksina võime nüüdisajal uurida ülaltoodud kaarti, kus Eesti väed hetkeks domineerisid nendel samadel aladel. kus aastasadu tagasi asusid meie lähimad hõimlased (vadjalased, liivlased jt). Aga juba Vabadussõja ajaks oli olukord lootusetu, vadjalasi ja liivlasi oli järel vaid paartuhat inimest, Velikaja jõe suudme ja Pihkva järve tagused läänemere-soome hõimlased (sh setud) kadunud täielikult ning asendunud venelastega. Nii jäi meie idapiiriks Narva jõgi ning Peipsi-Pihkva järv (viimane nüüd enam mitte), kuid paraku lõunapiir kujunes Eestile üsna kahjulikuks, sest õigem etniline piir võinuks olla ca 15 km lõunapool (so Eesi alad pidanuks olema Heinaste, Ruhja, Pikksaare, Oomuli, Korneti jne). Praegu Eesti territoorium hõlmab vaid 45 300 ruutkilomeetrit.

.

Lõpuks rõhutame, selgitame veelkord eelöeldut, so  10. sajandi lõpupoole  jäid eestlased oma naabritele (sakslased, taanlased, rootslased, venelased, poolakad jt) alla just oma vaimsuse, positiivselt eesmärgistatud püüdluste ja originaalsete ideede (eriti diplomaatia) poolest. Toona, meie muinasaja lõpuks oli kõigi meie naabrite juures ristiusk oma positiivsusega jõuliselt avaldanud. Oli ju üleminek ristiusule teoks saanud Kesk-Euroopas 10.-11.sajandil, Põhja-Euroopas 11.-12.sajandil ning Kiievi-Venes 988.aastal. Õnnetuseks, paganluse õhutusel Eesti aladelt tehti aga "tule ja mõõgaga" röövretki kaubakaravanide ja oma naabrite vastu ning lõpuks tapeti ja põletati misjonäre. Naabritele oli Eesti aladel valitsenud jõhker olukord talumatu; samal ajal arenes neil jõudsalt rahvuslik enesemääratlus ja -teadvus, emakeel, riiklus, kiri, rüütliau jne, mis viisid nad kultuurrahvaste tasemele. Eestlasi kui barbareid tuli ohjeldada, allutada, mis paraku saigi teoks.

.
Märkus: pildid internetist.
.

Vambola Raudsepp
Jõulukuul, 2015.

.